Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014. Ville Arike

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Uusi kohti on huvitav näha, ainult Eestis elades jääb silmaring väikeseks. Kodu jääb koduks, kuid väikeses kohas on kõik ju üks ja sama.“

      Kui Reinari ema lubab poja spordigümnaasiumisse raske südamega, siis tulevane Serbia murdja vaatab asjale enda moodi, katusekarlssoniliku – kas ta on oma jäätisesöömise kombe saanud selle tegelase käest? – rahuga.

      „Ma ei tulnud ju üksi korterisse. Elasin ühiselamus, seal olid ka teised sportlased, süüa anti kolm korda päevas. Gümnaasiumisse minek tähendas õiget käiku, minu treenerid olid Jaanus Levkoi ja Üllar Kerde. Sulle tehakse kõik ette-taha ära, ainult mängi kossu ja õpi!“

      Viimane sõna „õpi“ liigitub paljude sportlaste puhul teises järjekorras olevasse valdkonda…

      „Kui seis läks väga raskeks, pidin parandama kahtesid ja puudumisi ja kontrolltöid. Keskendusin rohkem korvpallile. Ma polnud tubli õpilane, aga tegin omad asjad ära. Kui oli valida, kas lähen kooli või trenni, läksin trenni. Nüüd on oma lastele hea öelda: õppima peab ikka ka. Koolis tegin just nii palju, kui vaja.

      Spordigümnaasiumi treenerid-õpetajad on nagu vanemate eest, hoiavad sind. Ma ei mäleta, et seal olnuks väga raske. Võib-olla läheb mul ka seetõttu elus kergemini, et leian sõpru hõlpsalt. Kui oled väikesest kohast nagu Narva, kus korvpalli eriti pole, ongi tänane Audentes tippu jõudmiseks ainus võimalus.“

Saatuslik libisemine

      Kes teab, mis Hallikust saaks või kuhu ta tiivad kannaks, kui ta ei murraks 17-aastasena jalga. Kusjuures juhtub see Eesti korvpallile nii ilusal päeval…

      2001. aasta novembrikuu õhtu. Eesti koondis võtab veel õrnalt värvi järgi lõhnavas Rocca al Mare suurhallis Euroopa meistrivõistluste valikmängus vastu Prantsusmaa koondise ja surub aasta varem Sydney olümpiamängudel hõbemedali võitnud riigi selili tulemusega 63:59! Hullunud rahvamassis on ka spordigümnaasiumi poisid, teiste seas Reinar Hallik.

      „Kõndisin pärast mängu ühikasse tagasi. Oli libe. Astusin äärekivile ja libisesin, ise ka aru ei saanud, aga nii õnnetult, et vasaku jala üks väike luu läks katki. Mustamäe haiglas pandi jalg kipsi. Järgmistel päevadel komberdasin karkudega ühikast üle õue koolimajja ja tagasi.

      Möödus kolm nädalat, luu oli juba enam-vähem kokku kasvanud. Oled küll ettevaatlik, kuid detsembrikuise värske lume all oli jää ja panin uuesti pikali! Luu täitsa katki enam ei läinud, küll aga natuke nihkesse.“

      Nüüd oli kips peal viis-kuus nädalat ja taastusravi olematu.

      „Sinna mu hüpe läks. Jalg sai korda, kuid põrget enam polnud. Hüppasin varem päris kõrgele. Kutid norivad, keegi ei usu seda, aga kunagi kargasin ikka kõvasti. Pärast trenni tegime Heiki Riivesega alati pealtpanekuvõistlusi.“

Kui vähe on ühele poisiklutile õnneks vaja

      Hallik muutub härdaks, kui jõuab järgmise meenutusega uuesti lapsepõlve ja Narva tagasi.

      „Mäletan hästi, et esimest korda panin pealt 183-sentimeetrisena. Olin sel ajal umbes 13-aastane.

      Rõnga külge rippuma jäin esimest korda aga enne üht Narvas peetud meistriliiga mängu! BC Tallinn ja keegi veel tulid väljasõidumängule, olin pallipoiss ja nii õnnejunn! Käisin Margus Metstakiga pilti tegemas ja mõtlesin: ta on nii suur mees! Vaatasin alt üles: milline lihamägi, kõik lihased väljas! Sain autogrammi Pehkalt, Kuusmaalt, Pärnalt, Metstakilt… Mul oli hea kerge saada, sest kõik teised poisid küsisid vene, mina aga eesti keeles.

      See mäng oli Narvas suur sündmus! Andis nii palju indu juurde, oli vägev seda näha! Niisuguse väljasõidumängude traditsiooni võiks taastada. Mina olen poolt, ehkki mängijale see mugav ei ole, sest sa reisid niigi palju, aga mäletan, kui hea oli küsida autogrammi ja näha suuri mehi mängimas!“

      Kas siis, kui hüpe kaob, peab Hallik viskele ümber orienteeruma?

      „Vise on mul alati olnud. Patrullisin juba noorteklassis seal kolmepunktijoone taga, ega ma eriti muud teinud. Läbi ei murdnud, keha ei olnud. Olin Kriipsu-Juku. Heina tõstmisega hätta ei jäänud, kuid liha luude peale ei tulnud.

      Kord käisime Narva võistkonnaga pärast enda võistlust Kalevi spordihallis mängu vaatamas. Suurte meeste mängude nägemised andsid palju indu juurde ning mõtlesin, et äkki pääsen ise ka kunagi kõrgemale. Meistriliiga esimese viske tabasingi Kalevi hallis. Järgmisel rünnakul sain aga „kopa“. Äge, kui tagasi mõelda.

      Heino Enden kutsus mind toonasesse Hotronicusse, Kurašovid (Venemaa koondisega MM-hõbeda võitnud Igor Kurašov – autor) ja kes kõik sinna kuulusid. Olin vist teinud ühe trenni, kui kutsuti mängule, ja teisel veerandajal ütles Enden: „Reinar, mine!“ Ärevus oli päris suur, aga kaks viset panin sisse. Osalesin veel ühes mängus, kuid peagi läks jalaluu,“ meenutab täpsuskütt algust meeste korvpallis.

      Aasta 2013: „Kui nemad on minul kahekesi peal, peab kusagil ju olema vaba sőber!“ otsib Reinar Halliku pilk mängus Portugaliga.

Saab varakult Serbia alistamise kogemuse

      Hallik mängib järgmistel aastatel suurema eduta erinevates Eesti klubides, moodustab U20 koondises koos Tanel Soku, Gert Dorbeku, Kristo Saage ja Asko Paadega keskmiselt 35+ minutit rassivate meeste põhiviisiku (muide, juba sellest ajast on neil EM-sarjas Serbia alistamise kogemus) ning hakkab peatselt ka välismaal õnne otsima. Tema sihtkohtade kaardi lipukesed asuvad Rootsis, Soomes, Prantsusmaal, Rumeenias.

      Ta ilmutab end Lappeenranta koosseisus, kui see klubi kohtub eurosarjas Tartu Rockiga. Hooajal 2008/2009 mängib Hallik Valga meeskonnas ennast Eestis pildile ning aasta hiljem võidab Rakvere Tarvaga magusa hõbemedali. Seejärel siirdub ta Prantsusmaa neljandasse (!) liigasse ja kogub paarkümmend kilo ülekaalu.

      Pikk mees küll ja pealegi ebastandardne, kuid koondisekutset ei tule endiselt. „Nooremana ma sellele ei mõelnudki. Siis mõtlesin hoopis: peaasi, et suvi oleks vaba. Pärast Prantsusmaa-aastat juba tahtsin koondisse, kuigi kahtlesin, kas neljandast liigast tulles saan kutse. Tegin vihaga trenni – miks mind ei kutsutud?! Varem oli mul üsna ükskõik, aga nüüd ajas vihaseks. Kui 2011/2012. hooajal Tarvas mäng välja tuli, hakkasid jutud käima juba jaanuaris−veebruaris. Nüüd moodustab see äge koondis mu elust olulise osa. Saab palju nalja ja ennast hooajaks vormi ajada, kõvasid mänge ka. Iga päev ei anta võimalust kohtuda Argentiina ja Scola, Serbia ja Krstićiga.“

      Hallik laob Tallinna-võidumängus serblaste korvi neli kolmest („Mulle on öeldud, et olen külma närviga. Ei mõtle viskele, lasen linnu lendu ja vaatan, kus see maandub. Minu vise on kiire, mõtlemiseks aega ei jää.

      Kui tekib vaba koht, tuleb panna.“) ning on üks peategelasi ka Iisraelis, kui kolm kogenud põhimeest (Kangur, Talts, Arbet) langevad normaalaja lõpus viie veaga auti ning ka lisaaega arvestades mängib viimast seitset minutit üks ja sama viisik.

Hing paelaga kaelas

      „See võit oli väga magus,“ limpsab Hallik keelt. „Pidin ise platsil viibima. Olin nii läbi, et küsisin vahetust, aga seda ei antud. Vahetusega olid lood pahad.“

      Mis ei tapa, teeb ju tugevaks?

      „Jah, kuid niisugust paela pole mul kunagi ümber kaela olnud. Ma ei suutnud korralikult hingatagi. Võit kompenseeris selle, kui me oleks kaela saanud, hakanuks päris paha. Emotsioon oli kõva, jätsin väljakule kõik, mis minus peitus. Ma ei jaksanud enam mitte midagi. See oli tõesti pingutus, mida pole elus kunagi rohkem teinud, Cooperi testi jooksus või kus iganes. Hing oli nii paelaga kaelas. Sa ei mäleta oma nimegi. Aga tuli ära СКАЧАТЬ