Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014. Ville Arike

Чтение книги онлайн.

      Vahepeale jäävad veel Audentese gümnaasium ja meistriliiga tuleristsed Kuremaa meeskonnas.

      „Oi, see oli huvitav aeg! Kuremaa-hooaja alguses polnud Audenteses üldse midagi teha! Lihtsalt tiksusime. Trennid toimusid ainult hommikuste tundide vahel, õhtuti otsisime Pärnust pärit toanaabriga ise harjutamisvõimalusi. Vahel käisime Tiit Soku, vahel Allan Dorbeku juures, kui nemad meid vastu võtsid.“

      Tarva-aegses intervjuus vastab Veideman küsimusele – kust on pärit tema hea pallikäsitsus, stardikiirendus, vise, milline treener need paika pani? – nõnda: „Olen ennast ise arendanud. Vaadanud telerist Balti liiga, Euroliiga, NBA mänge. Õppinud, analüüsinud nendes mängudes tehtut.“

      Nüüd lausub ta, et tema elus on kõik treenerid olnud olulised, igaühel on midagi anda. „Ma ei saa öelda, et see treener tegi minust mängija või tänu tollele treenerile olen kuhugi jõudnud. Kõik on mind aidanud. Ka Erki Õun, peotantsuõpetaja. Ta oli hästi range, läks vendadele kallale!“

      Meistriliiga debüüdi teeb Veideman 17-aastasena Kuremaal ja ütleb, et see oli noortele tõeliselt hea variant, kukkus lihtsalt taevast alla ja ta ei tea, kas oleks selleta järgmisel suvel Tarvasse pääsenud.

      „Eks tugevamad meeskonnad proovisid õhtul kell kaheksa Kuremaal sirge jalaga selle mängu kuidagi ära mängida. Meile, noortele oli see aga jumala hea! Tulevad Sanikidzed, Tsintsadzed, Taltsid, Kangurid, saab niisuguste vendade vastu mängida! Samas, mida võisid nemad mõelda… Aga nüüd tean meistriliigas Audentese poiste vastu mängima minnes, et olin kord ise samasuguses olukorras, niisugused mängud on neile hädavajalikud.“

      Järgneb läbimurdeaasta Rakvere Tarvas, siirdumine Tartu Rocki ja koondisekutse.

      „Sisendasin endale, et see kutse võib tulla, aga kui ei tule, ei juhtu ka midagi hullu. Kui tuleb, on see ainult kasuks. Läks hästi, sain kutse. Koondisele polnud aasta kõige rõõmsam, mulle kui mängijale tuli see aga kasuks, kõik oli uus ja huvitav. Mina nautisin seda suve täiel rinnal.“

      Järgmine, 2011. aasta suvi toob juba kuulsa EM-turniiri, kus Eesti U20 koondis jõuab finaali ja tõuseb A-divisjoni. Veideman esitab mitu kontserti, neist võimsaimas viskab alagrupis tulevase võitja Gruusia vastu 34 punkti. Viis minutit enne lõppu on Eesti kümne punktiga taga, aga siis algab soolo, ühe mehe korvidega tehakse 16:5 spurt ja lõpu eel pääseb Eesti punktiga ette. Võitu küll ei saada, viimasel rünnakul kaitse ei pea, ent Veidemani vedamisel jõutakse play-off’is finaali ja edasipääsukohani välja.

      Tegus suvi jätkub meestekoondises ning 2011/2012. hooaja poole pealt pääseb mees esimesse välisklubisse – Saksamaa Bundesliga’s osalevasse Bayreuthisse. 2012. aasta koondisemängud ja järgneva klubihooaja mitu kuud jäävad aga põlvevigastuse tõttu vahele. Märk sellest, et tugevam jalg on küll tõepoolest tugev, aga võib ka väsida.

      Siia sobib vahelepõige 2010. aasta jutuajamisest.

      On avaldatud kahtlusi, kas Veideman peab kahte treeningukorda päevas vastu. „Pole probleemi,“ kehitab ta õlgu. „Olen kolm suve mänginud noortekoondises, harjutasime kaks korda päevas. Tagasilööke pole olnud. Teen jalale erinevaid harjutusi, hästi mõjuvad hommikused jõusaalitreeningud.“

      Veideman ei saa aru, miks mõni inimene jalgade erinevusest – tegemist on kaasasündinud närvikahjustusega – suurt numbrit teeb. „Kaunase Žalgirises on ühe mängija (Martynas Pocius – toim) ühel käel neli sõrme. Meie hiljutises vastases Peterburi Spartakis mängib mees, kel üks käsi teisest selgelt pikem.“

      Kuidas Veideman ise enda kaitsesuutlikkust hindab? „Saan hakkama küll! Jalgade erinev tugevus annab veidi tunda, vahel ei saa ma liikuda nii kiiresti kui tahaksin.“

      Suvel 2013 on meeskoondises täies jõus tagasi ja aitab nii magusa Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri pileti kätte saada. Kujunedes ühtlases tiimis 11,9 punktiga suurimaks korvikütiks – kõik üheksa põhimeest toovad mängus keskmiselt vähemalt 5 silma.

      Samas tunnistab Veideman isegi, et klubihooaja visketabavus võiks olla parem. Mehel pole küll Kuusmaa või Kullamäe käsi, kuid treeningutel paneb ta viskevõistlusi sageli kinni. Mille taha jäävad täpsed sooritused mänguolukorras?

      „Trennis viskad rahulikult. Paned kümme tükki järjest, kakskümmend. Mängus, enne viskele minekut tekib nii-nii suur tahtmine pall sisse visata. Mitte et sa pead sada protsenti sisse viskama, vaid sa ise nii hirmsasti tahad seda. Tahad ju iga viset korvi saada. Ja kui mööda paned, siis küsid endalt: miks? Mida ma teen, miks ma sisse ei visanud?!

      Olen mõistnud, et pole hea liiga palju mõelda. Aga tahtmine jääb ikka suureks! Eriti veel, kui kõik tundub olevat super: viskeliigutus, – tugevus… Kui sa näed, et vise on sada protsenti korvis, aga pall lendab hoopis kuhugi vastu lauda, on asi eriti hull – no kuidas niimoodi saab? Suur tahtmine, oled psühholoogiliselt üles kruvitud. Pean viskamist rahulikult võtma, endale asjad korralikult selgeks tegema, küll siis hakkab paremini minema.“

      Vahelugemine

      Mis aitab 2011. aastast tõusule?

      Eesti korvpallikoondise tulemused, aga ehk mis veelgi olulisem − mängupilt, hakkavad paranema 2011. aastast. Esialgu on vastas küll Austriad ja Luksemburgid, nii et tegelikust tasemest ei saa veel СКАЧАТЬ