Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014. Ville Arike

Чтение книги онлайн.

      Sissejuhatus

      Vana hea Kalevi spordihall on aastakümnete jooksul näinud palju. Naeru ja pisaraid, kirge ja käegalöömist. On omamoodi sümboolne, et just Kalevi hallis peetakse 1991. aastal NSV Liidu meistrivõistluste viimane mäng. Ja kas meistrikarika kalevlaste sõrmede vahelt kildudeks pudenemine peab omamoodi tähendama, et suurriigile lüüakse peatselt hingekella?

      Igatahes vabaneb Eesti 20. augustil 1991 ja hakkab taas üles ehitama oma riiki. Uued ajad puudutavad kõiki eluvaldkondi. Mõistagi ka sporti, sealhulgas korvpalli. Algab sini-must-valge ajastu, ja kui otsime ajaloost tuge, teame, et olime enne sõda tulnud seda värvi lipu all kahel korral Euroopa meistrivõistlustel viiendaks.

      Ka Liidu ajal olime ju teatud perioodidel nii kõvad, et oma meeskonnaga mängides rünnanuks „euroopakatel“ medalit. Impeeriumi viimane meistritiitel näitab, et ka kuuekümnendatel sündinud põlvkond pole korvpalli mänginud ilmaasjata.

      Liidu meistrid saavad võimaluse teada, mitmendad ollakse Euroopas. Võib-olla isegi terves maailmas. 1992. aasta suvel osaleb Eesti Barcelona olümpiamängude valikturniiril, kust küll suurvõistlusele asja pole.

      Aasta hiljem jääb Eesti esimesena (!) maailmameistrivõistluste ukse taha – kui sinna pääseks sama palju meeskondi kui tänapäeval, võtaks korvpalli suurpidu meid oma rüppe vastu! Ent Euroopa meistrivõistlustel saadav 6. koht on ometi võimas. Sest NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemisprotsessi tulemusena on tekkinud terve trobikond omaettegi tugevaid kossuriike.

      1993. aasta EM-ile järgnev näitab, et niisama lihtsalt asjad ei käi. Uut lõppvõistlusele pääsemist tuleb meil oodata kaheksa pikka aastat. Sama põlvkond küll jätkab, kuid erinevatel põhjustel ei saada alati kokku tugevaimat koosseisu ja see tuletab meile meelde korüfeede „maksimaalselt 10−15 hea mängija teooria“. Kui Tiit Sokk, Kuusmaa ja Müürsepp korraga puudu, siis võta tänasest koondisest ära Sten-Timmu Sokk, Kangur ja Vene, ning tulemus on umbes sama.

      Noor riik peab üles ehitama oma spordisüsteemi. Varasemast hoopis olulisemale kohale tõuseb rahateema, sest Moskvast enam seda va krabisevat ei tule. Tekivad klubid, paraku lõhutakse spordikoole. Treeneritel muutub leiva lauale saamine üha raskemaks, ka riik jätab selle elukutse esindajad maa ja taeva vahele.

      Järgnevatel lehekülgedel jõuame tõdemuseni, et 1993. aastal on olemas kõik võimalused korvpallibuumi tekitamiseks, kuid soodsat tähtede seisu ei kasutata ära.

      Kui pärast 1993. aastat tuleb teist finaalturniirile jõudmist oodata kaheksa, siis seejärel oma kolmandat korda juba lausa neliteist aastat! Miks? Käesolevas raamatus ei meenuta sini-must-valge ajastu esimese, Liidu meistriks tulnud põlvkonna põhitegijad ja mõlema põlvkonna treenerid pelgalt koondise paremaid ja magusamaid hetki, vaid ka analüüsivad, mis võinuks ja saaks meie korvpallis olla paremini, miks on Vana Maailma suurpidudel osalemiste vahele jäänud pikad „augud“.

      Nüüdseks on taastatud iseseisvusega Eesti riik 23-aastane. Lapsepõlv on läbi, meheiga käes. Tulemused ongi andnud vastuse, kui jätkusuutlik on meie oma korvpallisüsteem.

      „Lilled! Heinamaa! Päikesepaiste!“ ütles Arno Tali Eesti kirjanduse kullafondi kuuluvad sõnad. Tänaste koondisemeeste lapsepõlve saab rohkem kokku võtta sõnadega „Pall! Korvpall! Korvpall!“ Mõistagi ei puudu lilled ja päikesepaiste ka nende elust, lehekülge pöörates näeme, et ka heinategu pole võõras.

      2015. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääseval koondisel on pärast viimast valikmängu kaks aastat aega atra seada. See suuresti kaheksakümnendatel sündinute põlvkond jõuab oma aja ära oodata.

      Käesolev raamat ilmub nende teekonna keskel, kui eeltöö on tehtud, aga suurvõistlusel veel mängimata. Nende kaante vahel on üheksa valikturniiril põhiraskust kandnud mängija lugu, mitte kiremine, kui kõvad me jälle oleme. Üheksa väga erineva sirgumisloo (üks on kõigis küll ühine, armastus pallimängu vastu!), koondises aga ühtse terviku moodustava mehe näidete põhjal moodustubki pilt iseseisva Eesti korvpallielust.

      Milline on Kristjan Kanguri retsept tippklubis läbilöömiseks?

      Kes on Reinar Halliku elus Vanja, Vova ja Edgar?

      Miks valib Rain Veideman korv-, mitte võrkpallitrenni?

      Kus peavad Gert Dorbek ja Tanel Sokk oma esimesed korvpallilahingud?

      Milles on Sten-Timmu Sokk lapsepõlves vanemast vennast Tanelist kõvem käpp?

      Kuidas näeb välja 18-aastase Siim-Sander Vene esimene pääsemine Žalgirise põhikoosseisu?

      Mille kohta mõtleb Gregor Arbet: kas nii hakkabki olema? Miks hoiab Janar Talts akent lahti, kui õues on 30 kraadi külma?

      Miks kritiseerib Margus Metstak oma viset, mis toob Eesti teise iseseisvusaja tähtsaimad kaks koondisepunkti?

      Raamatu lõpetab mahukas statistikaosa, kust leiab kõigi 1992. aastast tänaseni peetud ametlike mängude (EM- ja OM-sarjas) tulemused ja korvikütid.

      Kristjan Kangur

      Pärnu poiss

      Hooaeg 2009/2010 Prantsusmaal Villeurbanne’is, riigi ühes kuulsamas klubis ASVEL-is. Peatreeneriks hiljem Prantsusmaa koondise Euroopa meistriks ja MM-pronksile tüüriv Vincent Collet. Ja meeskonnas ka Kristjan Kangur, esimest aastat Vana Maailma tugevaimas, Euroliigas.

      Hooaja alguses teenib Kangur mõistlikke mänguminuteid, kuid novembrikuust näeb Eesti meedias halvema kõlaga pealkirju. „Paar minutit ja null punkti – mis Kangurist niimoodi saab?“ „Kristjan Kangur sai üle tüki aja käe valgeks.“ „Kangur kõikuvast mänguajast: „Isegi murran pead selle üle.““

      Nende vahele aga valgusekiir: „Euroliigas säranud Kristjan Kangur: „Täna võitlesime. Õppisime võitlema.““

      Täna on Kangur Eesti koondise kapten. Kahekordne Itaalia meister, jõudnud Milano meeskonnaga Euroliigas kaheksa parema sekka. Ühesõnaga, tulest ja veest läbi käinud sell.

      Elu on talle toonud päris palju murrangulisi olukordi. Üks neist oli kohati palju pingil istumist andnud hooaeg Villeurbanne’is, millele Kangur nüüd tagasi vaatab: „Arvan, et mängin siiamaani Itaalias tänu sellele Prantsusmaa-aastale. Seal ma silma jäin ja sealt sellele kursile sain. Tohutu edu mind tol aastal ei saatnud, aga see töö vajas tegemist ning tuli hiljem kuhjaga tagasi. Psühholoogilises mõttes oli raske, aga niisugused asjad tuleb ära kannatada.“

      ASVEL pole Kanguri esimene välisklubi. Ta oli 2004. aasta suvel siirdunud Saksamaale, Leverkuseni Bayerisse, kus mängis kaks hooaega. Järgnes kolm aastat kodus BC Kalev/Cramos, hinges kogu aeg soov liikuda kõrgemale. Kaasa aitas osalemine EuroCupil ja ASVEL-ile korraldatud kontsert. Kui prantslased kutsuvad, pole pikka mõtlemist.

      „Läksin sinna päris külma vette. Mängiti Euroliigat, Prantsusmaa koondise peatreener, paar koondise mängijat, kõvad välismaalased. Eks ma algul siit Eesti tasemelt minnes – EuroCup oli toonud teatud edu – arvasin, et mänguminutid tulevad oluliselt lihtsamalt, aga nii see paraku ei olnud. Siis tuligi hakata tööd tegema,“ räägib Kangur tõeliseks profiks kasvamisest.

      Prantsusmaa omapärana ei vali sageli klubisse mängijaid peatreener, vaid mänedžer. Sel moel jõudis sinna ka Kangur. „Ma ei tea siiani, kas peatreener tahtis mind või mitte. Aga sain sealt väga hea kogemuse. Kui ma ei pääsenud mängu, siis panin hambad ristis edasi. Ja mingil hetkel hakkas see ka tulemust andma.“

      Kuldsed sõnad, mille peaksid endaga kaasa võtma kõik välisklubidesse siirduvad Eesti sportlased.

СКАЧАТЬ