Külamehed. Jakob Mändmets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle jõu, jah, nii palju, et sa ei teadnud, kust esmalt kinni võtta. Mida esmalt suuremat tähelegi ei pannud, ilmus varsti omast kohast tähtsa põhjusena, mille peal mitmed suuremad sündmused ja rahva meeleolu ilmumised seisid.

      Mida rohkem Arnold Vaik siinseid rahvuste- ja seisustevahesid ja läbikäimist juurdles ja võrdles, seda rohkem sattus ta oma endistest põhimõtetest kaugemale, milles teda oli kasvatatud ja mida talle koolis sisse tuubitud. Oma hariduse oli ta nõndanimetatud rüütlite kulul ülevalpeetavas seminaris saanud ja seal oli põhiõpetuse üheks peaharuks: austage oma vanemaid – mõisnikke. See õpetus oli seal rohke ja ülemäära pakutud usuõpetuse kõrval nii tähtis, nagu taluinimesele sool igapäevase leiva kõrval on. Aga nüüd taganesid need sissetuubitud õpetused ja Vaigu arusaamine rabeles ennast nende alt vabaks. Usuilmas nägi ta, et palju tegelikus elus selle poolt koolis antud õpetusega kokku ei käinud ja talle selgus, et talle sel ajal kui poisikesele oli püütud tublisti puru silma puistata selles lootuses, et ta pärast mehepõlves segase vaatega võiks ümber uidata. Ja aeg-ajalt kadus usuline põhi ikka rohkem ja rohkem ta käest ära, ta polnud selle asja poolest pooleski nii elav, nagu ta oma endistest päevadest mäletas. Rohkesti oli talle seda antud, ja nüüd arvas ta, et sellepärast seda nii rohkesti anti, et tal iseenesest vähe elustamisjõudu on.

      Küll tõusis ta sees midagi, mis teda selle poolest elavalt sõitles, aga see polnud muud kui sõitlus. Mingit mõistlikku põhjendust polnud ette tuua, sellepärast niisugune sõitlus ka palju ei mõjunud.

      Ja mis mõisnikkude või nõndanimetatud mõisavanemate austamisesse puutub, see langes joonega. Küll oli neid vanemaid või mõisnikke, kes pealtnäha vallale, rahvale head tegid, aga lähemalt vaadates tegid nad head sellepärast, et ise rohkem selle läbi võita. Nad pidasid alles nüüd veel oma esivanemate sakslaste teguviisi ajakohaseks, kes maarahvale klaaspärleid ja peegleid andsid ja siis enestele kalleid kasukanahku ja muid hinnalisi andisid vastu võtsid. Olgu nüüd küll, et nüüdne vahetamine hoopis teisel viisil sündis, nõndanimetatud heategemise nime all tuntud oli, ometi oli põhimõtteliselt ta üks ja seesama. Niipalju kui Vaik ka püüdis otsida, ei leidnud ta ülema klassi poolt alama rahva vastu nõndanimetatud ja ülikauniks ja kõrgeks kiidetud inimese-, ligimesearmastusest mitte raasugi. Igale poole taha redusse oli inetu omakasupüüdmine peidetud, olgu ka nii salamahti, et ta iga kord silma ei paistnud.

      Ja see’p see vilets lugu oligi, et see inetu omakasupüüdmine neile vaestele silma ei paistnud. Oleksid nad teda näinud redust, heateo seljatagant, vastu irvitamas, kes teab. Mõni oleks ehk puu võtnud ja teda hurjutanud.

      Mis siin ja seal ka talupoegade ja sakste vahelise sõbraliku oleku üle kõneldi, siis võis iga terase nägemisega inimene sest aru saada, et see tühine kõlin ainult kunstlikult rahu-unesse suigutamiseks on toime pandud. Täiesti leplikust olekust, rohkem veel sõprusest selle kahe seisuse vahel ei võinud siin edaspidi ega nüüdki juttu olla.

      Teine pidi valitsev võim olema.

      Ja nüüd olid mõisnikud siin nõndanimetatud jämeda otsa kord enda kätte saanud ja mõisnikud püüdsid sellel uinuval hiiglasel hellasti käe kaela peal pidada, teda unesse edasi kussutada, et neil seda parem talitada oleks. Ja see, kui Vaik sellele mõtles, kuidas mõisnikud püüavad rahva enesetundmist kõigest väest kõvades mähkmetes kinni hoida, täitis teda vihaga. Ja et see rahvas ikka edasi, enesest lugupidamist unustades, mõisnikkude ees alanduses roomas, seda heameelega sallis, kui uhke isand igas liikumises talle silma ette pani, mis tema ja mis rahvas on, täitis ta südant haledusega. Lauldi ja kõneldi ka siin ja seal isamaast, eesti vendadest, aga see oli muidu nagu jutuaineks saanud, iseäralikku tähendust neil lauludel-juttudel polnud.

      Tõesti, niisugune nähtus tegi südamele valu.

      Ja kuidas vaadati kaugemalt selle rahva peale?

      Rahvast ei teatud palju, ja see vähene, mis teati, teati ainult teiste jutustuste järgi. Ja mis oli lapsukesest kõnelda, kes veel omal jalal ei kõndinudki? Vähe head, sest ta kasvatajad, niihästi vaimulikud ja ilmalikud, rääkisid, et ta pidavat üks kangekaelne, jonnakas laps olema. Niisugused kasvatajad tegid vahel üsna mureliku näo ja ütlesid osavasti ohates: “Ei sest lapsukesest niisugust inimest kasva, et see ka ilmarahva seas võiks omal jalal kõndima hakata. Küll oleme meie talle palehigis õpetusi jaganud niihästi vaimuliku kui ka ilmaliku elu poolest, aga tal on kõva pea, ei sinna sisse lähe midagi.” Siis kirjutati pikad aruanded kõiksugu nõndanimetatud kuritöödest, räägiti kombelise elu langemisest, pühade vaimulikkude asjade vastu külmemaks minemisest ja jälle näidati näpuga: “Näe, see on eesti rahvas, need asjad on seal üsna päevakorral.”

      Tõsi, jumal paraku, kaugelt nägija pidi pead vangutama ja juurde lisama: “Niisugune pisuke rahvas…”

      Tõsi, aruanded ja kõned rääkisid ju sellest maast, kus eestlased elasid.

      Härra Vaik ei kõngutanud pead ja ei õhanud rahva pattude pärast. Tema ütles ettevaatamatu noore inimese kombel, et sünniks vahest ka karjaste pühaduse pärast pisaraid valada. Laiksaare haritlastele olid niisugused mõtted uued ja hirmsad. See on vist see uue aja mees, sotsialist või nihilist, või jumal teab, on niisuguseid parajaid – listisid veel palju.

      Jah, niisuguse mehe eest sündis eemale hoida, niisuguste mõtete eest hoiatatakse vist isegi pühakirjas, niisugused mõtted hakkavad vist külge kui pidalitõbi.

      Kuid see kõik ei muutnud härra Vaigu vaatepunkti isamaa asjade kohta ja ta püüdis “häid mõtteid” ka taluinimeste seas edasi õhutada ja neid, nagu härra Vaik ise armastas nimetada, “inimesetundmisele kasvatada”.

      Iseäranis elavalt kandis pooliti äralagunenud Naari koht, kus nad täna oksjonit olid tulnud pidama, meie rahva viletsat seisukorda meelde. Muidugi vaatas igamees omast vaatepunktist sellele viletsusele, mis siit neile vastu haigutas. Talitaja nägu oli tusas, sest Naari kohal oli Luha küla omadega tublisti sarnasust. Ta teadis, kust see vaesus tuleb, sest niisuguseid kohtasid oli palju. “Nöörijad, vereimejad, katsuvad, kuidas vaese talupoja käest viimse kui kopika kätte saaks, pärast surgu aia ning hange vahel.”

      Kohtumees silmitses maapinda, heitis pilgu üle koha sisseseade. “Siin võiks tõepoolest midagi teha,” mõtles ta ja ta leidis palju vigasid majapidamises. Nägi mitmeid varanduseallikaid, mis aga hooletult olid kinni tallatud. Ta hingesse asus iseäralik kahjutundmus, süda läks nagu haledakski, aga kelle üle niisugune tundmus ta südamesse pesitas, sellest ei saanud ta aru. Oli see nüüd sellepärast, et koht nii hooletusse oli jäetud, või oli tal vaesest peremehest kahju, seda ta ei teadnud. Kirjutajahärra Vaik vaatas hoopis üleüldise pilguga. Tema ei näinud ainult Naari talukohta, vaid ta kujutas selle all endale ette tervet lõppevat, nagu hinge vaakuvat rahvast. Jah, üht rohtu oleks talle tarvis – haridust, teadust, aga kes teeb selle suure looma suu lahti, kes valab talle pudelist seda rohtu kõrisse.

      Kes?

      Sellele ei suutnud härra Vaik kostust leida.

      “Lähme korraks tuppa.”

      Tuba oli hoopis ilma aknata, aukus sauest põrandaga, nagu nad siinpool sugugi haruldased polnud. Paljaste särkidega lapsed kükitasid lee ees, kus ema neile praegu jahu sorinal vette laskis, et väikestele pehmet putru keeta. Kibe ving tõusis leest emale vastu silmi üles, kuna see silmadest valguvat vett jämeda varrukaga püüdis ära pühkida.

      Niipea kui võõraid märkasid, jooksid lapsed aralt pimedasse nurka pelgu. Ema tõi pika pingi, pühkis valgest riidest, nüüd aga tublisti määrdunud põllega üle ja sundis võõraid istuma.

      Selle aja sees oli jahu vist juba jõudnud paja põhja kõrbeda. Peenike, mitte üsna vastumeelne kõrbehais heljus õhus ja tungis vallaametnikkude ninasse, nagu oleks ta näha tahtnud, mis seal ka näha on. Pimedast СКАЧАТЬ