Külamehed. Jakob Mändmets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ammugi kõrva taha pistnud, kuidas härra, valitseja, isegi kubjas halvemat sorti rahvaga räägivad.

      “Kust ma võtsin,” naeris vana heasüdamlik, juba hambutu Pärt, “ega teda kodust tuua… noh, kaevasin maa seest.”

      “Vaata,” ütles väljavaht keppi kõngutades, “ma, ma tean. Tulid koormaga lubjaahju mäelt.”

      Pärt oli niisuguse südamega, et ta iga tühja asja juures valetama ei hakanud. Õnnetuseks ei avaldanud väljavahi autoriteet ka Pärdi peale soovitavat mõju. See tegi vana mõisateenri tulivihaseks.

      “Varastasid, varastasid. Küll ma vaatan. Ega see nõnda jää. Küll sul tuleb…”

      Mõisa õuest sõitis parun kõrvi ratsahobuse seljas välja. Tore valge-mustakirju peenikest seltsi koer jooksis ees ja hüppas heameele sunnitusel vahel hobuse ees haukudes püsti. Hobune astus täiesti väljaõpetatud ratsahobuse kõnnakul, tasa õõtsudes. Polnud muud midagi kuulda kui uue kollase sadula nahkade nagin, mis üksteise vastu hõõrumise läbi sündis.

      Pärdi kehast käis juga läbi ja ta vaatas nagu paluval pilgul väljavahi poole.

      Kuid vana kõvera jalaga väljavahi pilgust polnud midagi head loota. Sealt paistis nagu võidurõõm, nagu kättetasumise himu tuhin.

      Niiviisi võib asi tõepoolest halvasti minna.

      Kallist tõugu koer jõudis teetegija kohale, vahtis natuke põlastavalt altkulmu, jooksis siis lõhki pakatanud puuassidega vankri tagumise ratta juurde, tõstis pahema tagumise jala üles ja laskis midagi ratta peale. Oi paraku, see pidi vist väga tarvilik olema. Nii helded, lahked ja suuremeelsed on need kallist tõugu mõisnikkude koerad.

      Ratsahobune tõrkus vähe võõrast meest nähes, aga pea jäi ta rahulikuks.

      “Noh, väljavaht, mis sa siin teed?” ütles parun Pärdi ja väljavahi kohale jõudes. Mõlemad mehed kahmasid mütsid peosse.

      “Suur parunihärra, – ma sain kätte…”

      Pärt sai asjast aru, sest ta läks valgeks kui kase koor.

      “Mis sa kätte said?” Paruni kulm läks kortsu ja peenikest seltsi koer istus aia äärde ja vaatas asjatundliku näoga Pärdi ja väljavahi poole. Ega need mõisa kallist tõugu koerad tõepoolest naerda ei anna.

      “Tema – tema,” ja väljavaht näitas kepiga Pärdi peale, “armuline parunihärra, tema just tõi kruusa lubjaahju mäelt.”

      Parun vaatas Pärti, aga see pilk tabas niisama, nagu oleks keegi naaskliga südame kohast sisse pistnud.

      Oleks ka parun küll kõvera jalaga olnud, ometi on väljavahi ja paruni vahel suur vahe. Ka see sünnib uskuda, et see tulevas ilmas nõnda edasigi jääb. Alamat sorti rahvas, ärge rõõmustage enneaegu!

      “Mine vaata, kas Saue väljal kraavisuud lahti on!” käskis parun väljavahti, aga enese ratsut hoidis kärsitult kinni.

      “Sina – siis – varastasid – kruusa.”

      “Armuline suur parunihärra, andke andeks – häda pärast,” kogeles hirmunud keelel vana Pärt ja astus härrale lähemale.

      “Varas ei leia armu – sina langed trahvi alla.”

      “Andke armu, suur armuline parun,” ägas vana Pärt. Pea roomates lonkis ta lähemale ja püüdis härra läikivat ratsasõidusaapa säärt paitada.

      Aga need kaks suurt musta krobelist kätt ajasid ratsule, kellel nii peenike karv nagu siidisamet oli, hirmu peale. Ta läks rahutuks.

      “Ära tule ligi,” keelas parun ja jäi mõtlema.

      “Noh, ma lepin sinuga kergesti,” ütles viimaks parun. “Sa viid kruusa tagasi sinna, kust sa ta võtsid, ja maksad kolm rubla trahvi, või teed seitse lõikusepäeva. Said aru!”

      Siis andis parun ratsule kerge hoobi valgetest paeltest palmitud piitsaga, mis käsivarrel rippus, ja kihutas minema.

      Muidugi sai nii selgest kõnest kruusavaras küllalt aru.

      Seda lugu räägiti külavainul, kiriku ees, kõrtsis ja mõnes muus kohas veel. Aga pea tuli teine veel huvitavam lugu ja Pärdi asi jäi soiku.

      Ainult Pärt ise, kui ta suvel soojaga, särk mustas seljas, mõisaväljal rukkeid lõikas, mäletas kevadist kruusalugu. Seda sündis meeles pidada, sest igaüks pidi tunnistama, et Pärdi sillatükk mõisa trepi all sellegipärast nii sile oli, aja või kopik hõbedat ees.

      “Kurat – meie peame mõisa trepi alla teed tegema. Tema ei pane peotäit kruusa – aga pane teed lõhkuma. Tehku ka!”

      Ja mees põrutas kõvasti rusikaga vastu kõrtsiletti. Teised tungisid imelikule mehele lähemale, aga see oli juba tukkuma jäänud, pea oli teisel rinnale vajunud.

      Mine aja õigeks – purjus inimese jutt.

      “See ei ole õige,” ütles kirjutaja Vaik, “et ainult rahvas peab teed tegema. Mõis peaks ka…”

      “Paljas “peaks” aga üksi ei aita,” ütles talitaja hoolimatult. “See ei tee teed paremaks, sest ta ei tee.”

      “Kuule – ole tragi mees,” ütles härra Vaik seisma jäädes. “Anna nõu, et vallas kõik ühes meeles oleksid ja siis mõõdame tee uuesti ära ja jagame nõnda, et mõisale ka oma paras jagu jääb.”

      See oli sünnis nõu. Kõrtsileti vastu põrutamisest ei tule välja midagi, seda oli ammugi nähtud, ja paljalt mõtted ei aita ka midagi, kui neid teoks ei tehta.

      Aga ühendatud jõul – see mõte paistis nagu päikesekiir rumala talumehe hinge sisse.

      Nagu lapsuke kärsitult uut asja ootab, nii tundis talitaja oma hinges tulist igatsust selle järele, millal võiks selle mõttega peale hakata.

      Ta vaatas põlastades sügavate roobaste peale, ehk oleksid nad veel sügavamad olnud.

      4

      Talitaja ja kirjutaja jõudsid Naarile. Koht oli pehme karjamaa taga, aga tänavu võis läbi saada.

      Värava sambad olid läbi ära mädanenud, aga et nad üleval seisaksid, oli neile kümnete kaupa kiilusid kõrvale taotud. Värava kõrval olid karjalaudad. Viltu olid seinad vajunud ja palgid pea läbi mädanenud. Katus oli mitmest kohast hoopis otsas, roovikud paistsid kätte. Näha oli, et see laut ammugi poleks loomadele kõlvanud, aga uue tegemisest polnud midagi märgata. Juhtub tuulehoog, niisugune tuleb kaela. Mis seal siis on, teisest otsast olid nurga tapipalgi otsad puhtaks läbi mädanenud. Ime, kuidas ta veel üleval seisiski.

      Pahemat kätt oli sepapada. Seda võis tundja arvata, ainult terane tähelepanelik silm oleks rauapära hunniku leidnud, mis nüüd juba rohuga oli üle kasvanud. Seintevahed olid aja jooksul harvaks läinud, ka ääsi kohalt paekivist laotud müürist oli tükk maha varisenud. Võis kergesti sisse vaadata.

      Ja mis seal siis ka näha oleks olnud? Lambrised ronisid müüriaugust sisse, otsisid kandilisi rauatükikesi, teravaid plekiääri ja tundsid sääraste asjade üle üsna rõõmu.

      Mis sa poisikestega teed! Muud polnudki, sest need paar viletsat pikakest СКАЧАТЬ