Külamehed. Jakob Mändmets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud põrsa kõnest lusti, lõi talle tugevasti lapiti käega mööda külge. Nüüd läks põrsas laste juurde nurka. Küllap ta nendega juttu sai, küllap nemad üksteist mõistsid. Oi, põrsas on lastele kena seltsiline, poleks tal paganal nii väga teravad hambad. Aga ärge mõtelgegi, et seapõrsas liiga rumal loom on ja ma palun, ärge vihastage ilmaasjata, kui keegi teile “põrsas” ütleb.

      Pole viga, pole viga.

      “Noh, kas Mihklit ennast kodus polegi?” küsis kohtumees.

      Naine ajas ennast sirgu. Suur täis inimene. Poleks ta mitte niisugune talunaine olnud, võib olla, et keegi teda oleks väga ilusaks inimeseks pidanud ja ta kõrgest otsast, tublist ninast, lahjapoole pikergusest palgest kes teab mitmed-setmed suured vaimuanded välja lugenud, oleks ta tugevaid käsi ja ümmargusi käsivarsi imestanud, oleks ta kõrgeid rindu mäekinkudega võrrelnud, oleks ta pikki juukseid merelainete suguseks kujutanud, aga nüüd polnud siin midagi märgata, sest ta oli paljas vilets talunaine, kellele täna oksjon tehakse. Ka ei teadnud need mehed selle naise juures niisuguseid omadusi märgata; nad ei pannud seda iseäralikuks, kui ta põlglikult, kahetseval valurikkal uhkusel ütles:

      “Pole teda kodu. Mis teda siia tarvis?”

      “Kas tuleb varsti?”

      “Ei tulegi – te teate ju ise.”

      Muidugi nad teadsid, vallaametnikud teadsid vallas kõik. Nad teadsid ka seda, et vallas teisigi niisuguseid naisi on, kes oksjonile külma rahuga vastu vaatavad.

      Aga süda – süda.

      5

      Vallaametnikud läksid toast õue. Päike oli juba sedavõrd kõrgele tõusnud, et ta täie soojusega paistis.

      Soe, päris soe, tuuleõhku mitte tundagi.

      Sigudik käis vingudes õue mööda edasi-tagasi, nähtavasti oli tema pikakarvaline kasukas talle praegu liig. Aga mis sa teed, nii suur kui sea pea ka on, sedavõrd tarkust pole seal sees ometi, et ta omast jõust pikad karvad oskaks maha heita.

      Ja väljast polnud abi loota.

      Viimaks arvas sigudik paraja koha leidnud olevat. Ta puges lagunenud, laugakil aia alla, lükkas nina kõigest väest maa sisse, nii et külm vilu muld välja tuli, ja sirutas sinna peale.

      Tal oli nähtavalt hea tundmus.

      Karjamaalt tuli värsi-pruks kiili karates. Nagu kiilide, nende vaenlaste vastu ähvardades hoidis ta saba kui sõjariista üleval. Kuid vaenlased ei hoolinud narrikese kaitseriistast. Lauda ees jäi ta korraks seisatama, nagu oleks tahtnud ta sellest oma värsikesemõistusega aru saada, kas see vilets, igapidi upakile vajunud laudakene jaksab ka talle vaenlaste eest varju anda. Kuid tal tuli viimsel pilgul vist mõni vanasõna meelde, mis ta tarkade inimeste käest oli kuulnud ja – värss põgenes lauta.

      Selle aja sees oli juba hästi külainimesi Naarile kogunenud. Muidugi ei tulnud nad siia kõik asja pärast, nad olid nagu surnuvalvajad, kes teda veel soovivad viimsel silmapilgul palgest palgesse näha. Vanemate meeste näod olid tõsised, isegi mingi salahirm nagu hoidis keelepaelad kinni. Oksjon polnud siinpool haruldane asi, mitmed olid teda ise elus tunda saanud ja mitmele teisele tikkus iseäralik kuri etteaimamine hingesse. Sellest iseäralikust etteaimamisest ei võinud arugi saada, kuid nagu oleks keegi sosistanud: “Ega tea, kuidas sinugagi läheb.” Sellest võis ikka aru saada. Talupojad tundsid endid nagu halva paadiga vee peal olevat, ahnesti kuhugi ääre poole sõudvat. Kui ilm hea, tuul paras ja tagant on, võib olla, et ta siis ka õnnelikult sinna eemale kaldale jõuab. Aga kui tuul tõuseb, meri mässama hakkab – siis, siis ei püsi paat, siis peab põhja vajuma.

      Eks Naari Mihkliga läinud nõnda, ta ju nüüd vajus, vajus.

      Külamehed kogunesid varjulisse kohta aia äärde. Nad tegid juttu küll ühest ja teisest, üks küsis teiselt, mis linna pool ka näha oli, nad rääkisid tänavukevadistest hobusevarssadest ja ohkasid, et vihma ei tule, sest maa olla kuiv kui lee tuhk.

      Aga päris asja, tänase oksjoni peale ei tahtnud naabrid heameelega juttu keerata. Mis seal ka rääkida oleks olnud, olid ju läbi ja läbi tuntud inimesed. Ja mis see oksjon siis on. Teab, kuidas läheb, võtavad poole hinnaga käest ära. Kuidas see nüüd Mihkliga on, et ta edasi ei saa, küsis ka mõni, aga keegi ei tahtnud sellele vastust otsida. Küllap säärane küsimus oli mõnele teiselegi meelde tulnud, aga et see raske, vahest võimatu oli ära kosta, sellepärast ei armastatud niisugust pähklit. Joodik Mihkel polnud, laisk ka mitte, seda naabrid teadsid, aga seda nad teadsid, et tema käes miski asi ei edene. Loomad surevad tal alatasa, hunt pureb vahel varsa reie läbi ja isegi rahe purustas mineval aastal pea ainult Naari põllu päris sodiks. Teistel läks hoog kergemini üle.

      Imelik, imelik.

      “Ei Mihklist enam koha pidajat tule,” tähendas keegi külamees. Ta häälest ei kuuldunud mitte seda heameelt, mis talupojal öeldakse otse päris loomuks teise häda kohta olevat, vaid kaastundmust, kahju Mihkli viletsa käekäigu üle avaldas see toon.

      “Mis tal ka aitaks – müüakse tal ju täna kõik ära. Saab ta nüüd sellega võlad selgeks – võta. Temal see ju ei lähe, ei maksakski uuesti enam katsuda.”

      “Mis ta, mees, hakkab tegema?”

      Vaikus.

      “Noh, ega Mihkel nüüd loll mees ole, ega seda või ütelda, et ta tööd ei oska teha. Olgu rauast või puust, Mihkel teeb asja valmis. Rautas minul mineva sügisegi vankri ära. Ega ta na libe küll pole, aga ega ma nuriseda või.”

      “Võib-olla ehk elab pärast pareminigi…”

      “Noh, ega seda või valeks ajada. Mis pagan need kohad siis nüüd on, kust sa võtad rahakopiku, pole kuskilt saada.”

      “Seal ta tänavu on – mul va liivapealne maa. Rukis lõi juba ära, suvevili ei tõuse üleski. Päris selge lee tuhk – kus ta lähebki…”

      Ja külamehed vaatasid seltsis lõuna poole. Taevas oli üleni selge. Ilm oli nagu paksu sinise tekiga kinni kaetud ja nüüd oli selle teki all lämmatav soe. Inimene tundis, et ta omast jõust seda päratut katet eneselt ei suuda ära heita, katet, mis kõik headuse ja õnnistuse temast eemal hoiab. Inimene tundis siin täiesti oma nõrkust, aga ka kõige vägevam abimees oli oma kõrvad nende ohkamiste eest lukku pannud. Tal nagu oleks hoolimine oma laste vastu kadunud olnud, kõik ilm nagu oleks inimestele armuheitmata sosistanud: “Minge aga, minge peale hukka. Mis teist siis õieti lugu ongi.”

      “Jah, mis see soe head teeb. Arumaad juba punaseks kõrbenud.”

      Ja päike nagu oleks sest kiitusest meelitatud olnud, ta saatis oma kiiri veel palavamalt, põletavamalt, pistvamalt.

      “Aga imelik ta on, neil pole sest midagi. Tulin eila mõisa lubjaahju väljalt läbi. Kus rukis paremal pool kui müür. Ega ta ka lühike polegi, loob parajasti. Kaera oras ka üsna sinine. Sellel on jõud sees, pane tähelegi. Ka all niidul on juba heina, et niida… Seal ta on.”

      “Noh, mis seal siis rääkida,” tähendas keegi kibedasti naeratades, “mis maad mõisatel siis on. Lubjaahju väli on ju vana Aadama aegne küla ase. Ega see na ammu olnud, Kiisa vana Pärt mäletab seda küla üsna selgesti.”

      “Jumal teab, mis sa elad!” tähendas keegi raskesti õhates ja lõi käega, “aga kuhu sa hingega lähed.”

      “Aga mis nad siis nüüd ootavad,” СКАЧАТЬ