Lunastus. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõlemal suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riietamas. Nad aitasid teineteisel juukseid krussitada, haake ja nööpe kinni panna ning kleite kohendada. Väike Jens vaatas pealt, kuidas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasid, põue rätikuid toppisid ja ristluude peale väikesed padjakesed sidusid. Lõpuks vaapasid nad veel puuvillatopiga valget ja punast põskedele, misläbi nad palju ilusamaks said. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda vaatas nagu võõrast inimest – olles kahevahel, kas teda tohib puudutada. Seevastu ei võinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli väga inetu suu. Seda suud oli väike Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast aga harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis või natuke naeratas, tulid ta liiga lühikese pealmise huule alt hambad nähtavale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisid üksteisest kaugel lahus, peaaegu valgete igemete küljes, ja mitte ridamisi, vaid üks ülemal, teine alamal. Juurest olid nad kaunis jämedad, otsast aga imeteravad, mõni kahe ja kolme niisuguse terava otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikke hambaid välja, mis Jensile Peterseni-ema mõne suure kala lõugu meelde tuletasid. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

      Krokodill käis emaga vahel ka muil õhtuil kaasas. Ühel ööl tulid nad priske meesterahvaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, vaid kõik kolm istusid juttu ajades eeskambrisse nagisevale sohvale. Jens võis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahvas, kes istus ema ja Elleni vahel, krääpas ja mudis neid mõlemat, aga üksnes ema naeris talle vastu. Ellen Knudsen oli näost valgeks läinud ja värises. Ta silmad olid suured ja kiirgasid metsikult. Suu hoidis ta kõvasti kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Korraga tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahvas pigistas Ellen Knudseni põlve. Ellen lõdises, ta hambad plagisesid, kõik ta keha näis hüppavat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.

      ,,Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”

      Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema voodis. Jens kuulis Elleni lõdisevat nagu kange külma käes. Kui võõras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.

      KOLMAS PEATÜKK.

       VÄIKE JENS NIELSEN PROTESTIB

      Jens ei olnud veel viie aastane, kui ta peake Jenine Nielseni pihta esimese terava noole laskis. See sündis ühel pühapäeva-hommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüvetanud. Ema istus, kui tuba oli kasitud ja Jens riietatud, kolletanud näol ja veripunaste silmaäärtega eeskambris sohval ning suges haigutades oma ilusaid vanunud juukseid. Õhus vinetas kibehapu lõhn, määrdinud seinad tukkusid murehallil tumedusel, väljas pragises kevadine vihm ajuti vastu tusaseid aknaid. Väike Jens, pooluneta ööst roidunud, kõbistas esmalt vagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus viimaks aeglasel sammul üle läve ema juurde. Ta jäi tema põlvede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis ujusid läikleva niiskuse sees, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.

      „Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta vanainimese kindla tooniga.

      Emal jäi pragisev kamm juustesse kinni. „Missuguseid sigu?”

      „Neid võõraid mehi! Mis nad siin käivad?”

      Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küljest ja vajus põlvele. Tummalt, poollahtise suuga vahtis ta põnnikese otsa. Lõi siis silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuv suu pidas aru, kas naerma hakata. Aga ta ei hakanud naerma.

      „Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta viimaks surutud häälega.

      „Kas „siga” või?” küsis Jens. „Sinu käest.”

      Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele välja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiv-terane.

      „Noh, miks sa ei ütle?”

      Tema tõrkuv eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise vari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudevahest üle, ta suu näis tõrelevaid sõnu valmis seadlevat. Siis aga äigas nägematu käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis nihutas Jensikese paigast. Kuna ta ema põlvede vastu asus ja lahtise suuga nagu varblasepojuke ülespoole vahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

      „Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annavad mulle raha.”

      Jens mõtles ja vastas:

      „Kas meil enestel nii palju ei ole?”

      „Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

      Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palav piisk, et poisike üsna ehmus. Ta jättis iga edasipärimise, kogu ta olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, võttis ema kaela ümbert kinni, ja oma teravat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatava häälega:

      „Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rabarberi-körti keedad?” –

      See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljemini.

      Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese nutetud näoga kojaukse lävel istuvat. Ta küsis, mis tal viga olevat, ei saanud aga esiotsa mingit vastust. Jens näis olevat kurb ja ühtlasi vihane. Suu oli ta kõvasti prunti tõmmanud, kulmudevahe oli varjutatud, ja kui ema ta käe kõrval tuppa viis, tõusid tal mõned mõrud nuuksatused rinnast. Enne veel kui Jensine oma pärimisi kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

      „Ema, mis on „lits”?”

      Ema vaatas silmi suurendades tema peale alla.

      „Kes ütles nõnda?”

      „Mis on lits? Miks nad hüüavad sind litsiks?” kordas Jens, ema küsimist tähele panemata, iseäralise valida visadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles vahtis.

      Jensine pale oli tõmmuks läinud.

      „Kes hüüab mind nõnda, kes?”

      „Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja –” Jensi rinda vapustas jälle üks neist vägisi väljatikkuvatest nuuksatustest.

      „Millal nad mind nõnda hüüdsid?” Jensine Nielsen istus toolile; ta nägu valgus ruttu hallakaks ja Jens nägi ta näppe tasakesi värisevat.

      Jens jutustas. Ta olevat Andersenide väikesele Olafile täna kogemata häda teinud ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes ajanud meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähvardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni-litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskvat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asmusseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja varsti hakanud nad Jenssi uute sõnadega sõimama ning narrima, mis kestnud poole päeva. – Nõnda palju kooris Jensine oma pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna välja. Ärakannatatud kurjuse värskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uuesti vihapisarad silmist, aga ta valas neid СКАЧАТЬ