Lunastus. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad vanad põikuulitsast välja ja suure uulitsa keskele lääplevad, et sinna ootava vahtimisega kõrvuti seisma jääda.

      Petersenide kalakeldri kõrval, Prins Jörgeni ja Griffenfeldti uulitsa nurgal, asetseb väike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga viie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees värsket õhku nilpama – kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulises pitsis püstiseisev sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peent raha. Väikest Jenssi huvitab härra Sörenseni vahtimisviis. Härra Sörensen, nokaga laevamehemüts peas, ei vahi nimelt iialgi kauemini ühte külge või ühe inimese poole, vaid ta pisuke kitsas pea nõksub vahetpidamata sinna ja tänna, otsekui ivakesi otsival aral linnul. Iga kõbin, iga varjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelepanemise suunda. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb väike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui härra Sörenseni linnupea jälle keldrisse kaob.

      Vastasoleval nurgal on härra Folmer Matthiasseni vürtskauplus. Ka punase peaga härra Matthiassen armastab oma kõverail jalgadel ukse ees seista, kui talle seks vähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all ja Kopenhaageni vinge tuul võbistab terava otsaga punast karvatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ning sügavas mõttes vaatab noor kaupmees üles taeva poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kuidas võib nii väikesel kõverajalgsel härral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

      Mitte kaugel Matthiasseni ärist, viiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, vitsjas neiu, naisterahva-jakkisid, – pluusisid ja – põllesid välja uste külge. Iga kord, kui ta midagi üles on riputanud – ta teeb seda ruttu ja ruttu –, vahib ta vilksti härra Folmer Matthiasseni poole ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimuse: „Kui tal Matthiasseni-härrale midagi on öelda – miks ta siis ei ütle?”

      Aga vaheajal on Petersenide oodatav pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja väike Jens hakkab tulijale oma nõrkadel jalgadel vastu vänderdama. Tulijaid on õigusepärast kaks – kaks ja veel palju rohkem. Nad pöörduvad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastvanker ees, siis Frederik Neble, siis must Nero. Veega täidetud kast aga, see on täis kihisevat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled vangi võtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud irvitamisega, sabaliputavat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrval, nina punane, tuldud teed tagasi joosta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, mustaverd kuivetanud poiss, käänab eide ja taadi vahelt loksuva vankriga läbi ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrval, peatub ning kübara peast võtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnevusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootavad, koguneb ikka rohkem saladusliku vankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlema vanaga ning emaga keldriuksel tänase püügi ja sisseostu üle veel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamise täidab. Nüüd viimaks langeb saladusekate ja kõik põnnikesed seisavad kikivarbail ning ajavad kaelad pikale. Tumehallist veest paistavad ridamisi mustjad pikergused turjad ja liikuvad lõpused välja; siit ja sealt musta mulina seest lööb vahel nagu hõbedast välku. Üks ja teine väikestest uudishimulistest söandab näpuotsa vette pista, et seda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalavankri ümber katkeb alles siis, kui Frederik vankri all rippuva plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab vaatemängu huvitavam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja valab nad ühes veega teise kalavankrisse, mis on tühi. Kuidas nad sabaga üle ämbri ääre salvavad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu löövad, seda kõik on suurepärane vaadata, ja salgakese vadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Väikesel Jensil on see veerand tundi tervest ennelõunast kõige lõbusam.

      Kui pikk Frederik kalad kolme paika – mõlemasse vankrisse ja keldrianumasse ära on jaotanud, astuvad vanaema ja vanaisa tegevusse. Vankrit lükkavad nad vaheldumisi, aga väljahüüdmine on üsna eide asi. Seda mõistab ja jaksab ainult tema. Midagi ei jäänud Jens Nielsenile ta õrnemast lapsepõlvest nii mõnusa kentsakusega meelde kui Peterseni vanaema igahommikune kalaliturgia. Vankrit tõugates ja jooksvavigaseid jalgu järel lohistades liigub mullakarva eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat mööda alla ja laulab häälega, mille tugevus ja kõlavus kõigile Kopenhaageni köstritele kadeduse võiks peale ajada, pika laulu, milles kogu ta kalakaup tõugude headuse ja hinna järgi üles on loetud. Laulul on pühalik-vägev kindel viis, mis vahel ainult ühe või teise järgu võrra lühemaks muutub, kui näiteks angerjas või purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kuidas nii vanast, nõrgast, poolkõdunenud kehast võib hääl tulla, mida kuuldakse kõige paksemate müüride taha, nagu tunnistab ostjate ilmumine kaugeist hoovipealseist majadest. Ja veel millegi üle imetseb Jens: kui vanaema kaarikut lükkab, siis näib, nagu ei lükkaks mitte vanaema kaarikut, vaid kui tõmbaks kaarik vanaema.

      Kõige suurem ime sünnib aga vahel vanaisaga. See võib teataval eeltingimusel pisut pead pöörata – pead üksi! See ime sünnib iga kord, kui Petersenide müügipiirkonnas keegi teine kalamüüja nähtavale kerkib. Siis hakkavad vanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu õlani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui vastane kuhugi nurga taha on kadunud. Sääraseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: üks tuleb käsivankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusevankriga Kapellvej poolt, ning viimane – keegi noorepärane, tugev mees – on paraku hea karjuja. Hobust suu kõrvalt talutades jalutab ta aeglaselt ühest uulitsasuust sisse, teisest välja ja laseb oma tenoritoru üürata. Ta näeb küll, kuis Peterseni-isa pea liigub ja kepp teda hurjutades näitab, aga ta patune ei tee sellest väljagi. Blaagaards Gade vanamehel, sel on ennem häbi. Võib olla, et ta ka sellepärast varsti nurga taha kaob, et ta võistluse Peterseni-ema vägeva laulu vastu lootusetu leiab olevat. Ehk küll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni-taadi ärevuse põhjus päris selge ei ole, tunneb ka tema oma põuekeses midagi vaenutaolist mõlema rahurikkuja vastu.

      Kui Jens sel tunnil kalakeldri ligikonda jääb, siis teab ta juba ette ära, kuis kujuneb lugu Frederik Neblega ja tema musta koeraga. Niipea kui Frederik oma talitust vankri kallal ja keldris on lõpetamas, nõnda et ta emal müügiks kõik käepärast on, ilmub nagu maa alt Prins Jörgens Gade ja Griffenfeldti uulitsa nurgale väheldane punase ninaga noormees ja jääb sinna oodates seisma. Väike Nero, kes seni alatasa nagu must vari oma peremehe kontsade taga on liikunud ja keda Jensigi mahe meelitamine ainult silmapilguks truudusemurdmisele suudab ahvatella, jagab oma südame nüüd kähku kaheks: ta hakkab Frederiki jalust punase ninaga noormehe jalgu jooksma – ikka edasi ja tagasi ja lakub viimasel, kui see teda silitab, käsigi. Sest Nero peremehe sõber on ka Nero sõber. Ja nüüd kordub igal hommikul ikka seesama: Frederik kuivatab käed jämeda rätiku külge, kohendab kuklasse vajunud kübarat, viskab vildaku pilgu keldriuksest sisse ja on lähemal sekundil nurgalseisjaga ühinenud. Kõik kolm – Nero kordamisi kummagi kannul – kaovad varsti ühe kitsa ja kõvera põikuulitsa soppidesse. Pisike Jens murdis küsimuse üle, kuhu nad igal hommikul kolmekesi lähevad, nii kaua pead, kuni ta neile, et selgusele jõuda, kord salaja järele hiilis. Nad kobisid Solitüdevej vastas ühest keldritrepist alla, mille kõrval olevate akende peale pudelid ja vahutavad kannud olid maalitud. Nüüd ta teadis, kus nad käisid. Mõistatuseks jäi talle ainult, miks nad siia kaugele tulid ja mitte Henrik Sörenseni kõrtsi ei läinud, mis ju otse Frederiki ema kalakeldri kõrval oli. Natuke hiljem juhtus Jens kogemata ka teada saama, kus see imelik mees elas, kelle punane nina igal hommikul Prins Jörgens Gade nurgale sigis: ta nägi teda Kapellvej ääres tillukeses uulitsapoolses kambrikongis, mille aknapealne ja põrand vanu jalatseid ja naharäbalaid täis oli, katkist saabast paikavat, punane nina peaaegu saapa küljes kinni. Selle vaikse argliku mehega, keda Jens naljalt kunagi ei näinud juttu ajavat, jäi pikk, tõmmu jumega Frederik vahel kuni hilise ööni kõrtsi, ja kui ta koju tuli, oli ta vahel nii joobnud, et trepi peale magama heitis. Nero aga, tema lahutamatu seltsimees, leiti siis tema kõrval lamamas ja teda valvamas. Seda kuulis Jens naabrinaist emale nii mõnigi kord jutustavat.

      Jens СКАЧАТЬ