Lunastus. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ahvile järgnesid apelsinid ja banaanid. Neid müütas punase peaga ja tigeda näoga mehenäss kaarikult, millele helesiniseks värvitud kõrge võllas peale oli ehitatud. Selle võlla küljes kõlkusid suured kollased banaanikaunade kobarad, kuna punavad apelsinide kuldkerad vankri keret täitsid. Kuis nad naeratasid ja kutsusid! Müüja kiitlevat hõiskamist poleks vajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul viisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba veerand tundi ammuli suuga nõidusliku vaatepildi ees – banaanid on veel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestvalt meelde jääb. Tigeda näoga räpase linase kuuega kaupmees, kes siblib oma jämedate töntside kätega ühtelugu kauba sees, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei vaata Jensi pealegi – siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrvuni, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sel tigedal mehel ometi meelde tuli!”

      Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees banaani-kauna seest magusat, armsasti lõhnavat võid nosib süüa, tuigub keldriuksest välja mees, kes on nii joobnud, et langeb Jensi ette rentslisse ja heidab enesest kõik välja, mis ta Henrik Sörensenilt raha eest on ostnud. Linnavaht tuleb ja tassib ta ära – lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord puhkeb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste vahel kaklus, mis ahvatleb uulitsatäie suuri ja väikesi inimesi akende taha. Kõrtsis lendavad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahvatab välja mütsita madrus, kelle näo üle voolab veri. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulvaril ümber luusib, tekib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järvekese poolt, keerleva rahvakobara seest, sigib välja põgeneja, kes jookseb hirmsa iiliga bulvarit mööda üles, Jensile otsekohe vastu. Üheainsa pilgu saab Jens temale heita, siis on mees temast mööda. Põgenejale järele punuvad kaks linnavahti – lõõtsutades, näod punased – ja nende järel, tallates väikese Jensi peaaegu jalgade alla, kari inimesi, kelle seast karjutakse: „Varas, varas!” Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kuis keegi kolmas linnavaht kitsas uulitsasuus tee põgeneja ees kinni paneb ja mehe vangi võtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahvahulga saatel viivad mõõgamehed ta ära.

      Seesugused ja teised nendesarnased sündmused kopsasid pisukesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Nähes oksendavat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis, tõmbas ta näokese nutule ja pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Nähes verise peaga madrust, lõi ta mõlemad käed hirmunult ümber pea, nagu jookseks tal enesel veri juuste seest. Ja tagaaetud inimesest, keda nad nimetasid vargaks, jäi Jensile kohutavalt meelde, kuidas selle inimese silmad nagu keerlevad luumunad pea seest välja tikkusid ja kuis ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega”, kord silmipööritava „vargaga” või veriseks pekstud madrusega sedavõrd tegemist, et ta karjatades unest ärkas, külm higi otsmikul. Kahvatasid need muljed ta mälus, siis tulid teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss, kes jäi saiakorviga trammi alla, järgnesid müürissepad, kes murduva tellinguga kõrgelt maja küljest maha sadasid, järgnes tulekahi, mil põlevast majast süsinenud laps välja kanti.

      Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast tänavaelu murdlainetuses tabamata. Õhtuti, kui hakkasid gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama, armastas ta laial, liikumisest uhaval Nörrebrogadel vahtida, kuis läikivad tõllad ehitud härrastega mööda veeresid. Üle uulitsa joostes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga õnnetusejaama, kust ema ta alles teisel päeval koju viis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle samal tänaval üks rattasõitja selga, nii et ta peaga vastu kõnnitee serva põrkas ja kõrva äärde samasuguse verdvoolava haava sai nagu pekstud meremees. Ema tuli parajasti töölt ja leidis kokkuvalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Võis veel õnne tänada, et teise seegi kord jälle võõrasemalt-uulitsalt enam-vähem elusalt tagasi sai. –

      Ema õhtul! See oli Jensi päeva pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitavat pehmust, ja igast nurgast näis vahtivat naeratav nägu. Ema tõi enesega kaasa midagi magusat, ühes tubakalõhnaga, mis ta riietest, käte küljest, isegi juustest salaja välja imbus ja millega Jens oli harjunud – harjunud imikueast saadik, kus ta seda lõhna emarinnast oli hinganud.

      See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas voolama nagu ojake kevadisel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja veel enam pärida. Mis päev talle vähegi iseäralikku oli toonud – kõik muutus kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahv, „haige mees” ja haavatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja tellingutelt kukkunud müürissepad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde tulid siis veel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnavahid ja muud avalikud tegelased, kes ühel või teisel viisil olid Jensi tähelepanu äratanud. Kentsakal kombel selgus ema vastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäevases korras. Ahvil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli viinajoomisest haige ja haavatud madrus peksasaamisest haavatud; varas võeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürissepad kukkusid alla, sest nad olid liiga nõrga tellingu peale läinud; põlenud lapse aga oli jumal enda juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks trammi alla jäänud, kui ta oleks ettevaatlikum olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta oleks ema sõna kuulanud ja ilusasti toas või hoovis mänginud. Need vastused täitsid Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatuslik ja ärarääkimata tähtis oli, kuivas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu ei võinud teisiti ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Vahel päris ta aga edasi ja siis läksid ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” vastama, siis tüdis Jensi suu viimaks kinni.

      Nad sõid, ja pärast sööki kasis ning koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terve päeva olid lohakil seisnud. Siis tõi nurgast vana roostekärnase õmblusmasina laua peale ning hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ning paikama. Seega oli kätte jõudnud aeg, millal Jens oma paar mänguasjakest sängi või kummuti alt välja koukis, et nendega ema jalgade ees vaiksel mängul oma vaimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted olid nüüd koondatud maja või torni sisse, mida ta ettemaalitud plaani järgi värvilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate vahede järel vaatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad vahtisid teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratavat – ei tea, mille üle; ta kuulis teda ohkavat – ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuvad huuled sõnu tegid – ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma valmis torni, ja ema kiitis ja imestles seda, aga Jensi meelest oli, nagu näeks ema tema torni asemel kaugel eemal midagi muud.

      Enamasti roomas päevane väsimus Jensile mängu puhul kallale, nii et ta oma pakkude ja pulkade vahele magama uinus – kord küljeli, kord selili või kummuli.

      TEINE PEATÜKK.

       VÄIKESE JENS NIELSENI ÖÖ

      Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast. Tuba oli siis pime ja Jens hüüdis ema, niipea kui hakkas märkama. Ema vastas oma sängist, mille jalgots ulatus Jensi voodikese vastu, suud matsutades unise häälega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku ja jäi sinna uuesti magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma võrega voodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

      Aga mitte iga kord ei saanud Jens ema voodist vastust. Tuntud matsutav ning ümisev jaatamine jäi vahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pessa СКАЧАТЬ