Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda suudlust ette kujutada, huuled surutud vastu tema rebenenud huuli, keel tema rebenenud suus. Küsisin, kas see tähendab, et ta ei saa kunagi lapsi, ja tema ütles, et ema oli talle öelnud, et ta ei abiellu kunagi ega saa lapsi, sest mitte ükski mees ei armastaks teda.

      Mul ei ole vaja, et keegi mind armastaks, ütles María. Nii et mis vahet seal on?

      María, mul ka ei ole vaja, et keegi mind armastaks. Kellele seda üldse vaja on? Suudlemine tundub mulle vastik.

      Ta pööras pead ja vaatas mind metsikul ilmel ning ma arvasin, et ta sülitab mu peale või virutab mulle, aga sel hetkel armus ta minusse ära.

      María vaatas mind metsikul ilmel, sest siinkandis on kõik metsikud. Tegelikult teavad Mehhikos kõik, et Guerrero osariigist pärit inimesed on viha täis ja ohtlikud nagu valged läbipaistvad skorpionid, kes on voodis padja all peidus.

      Guerreros valitsesid kuumus, iguaanid, ämblikud ja skorpionid. Elu ei olnud midagi väärt.

      Mu ema korrutas seda kogu aeg: elu ei ole midagi väärt. Ta lausus justkui palvet ka üht vana tuntud laulurida: kui kavatsed mind homme tappa, siis parem tee seda juba täna.

      Sellele samale laulureale leidus ka hulgaliselt uusi tõlgendusi. Kord kuulsin, kuidas ta ütles isale: kui kavatsed mind homme maha jätta, siis parem tee seda juba täna.

      Ma teadsin, et isa ei tule tagasi. Parem oligi, sest teadsin hästi, mis ema siis oleks teinud. Ta oleks seganud kokku hautise sõrmeküüntest, süljest ja murdunud juustest. Ta oleks sinna seganud oma menstruatsiooniverd, rohelisi tšillisid ja kanaliha. Ta andis retsepti mullegi. Mitte paberilehel, vaid ükskord kirjeldas ta ise mulle, kuidas seda teha.

      Tee alati ise süüa, ütles ta. Ära kunagi lase kellelgi teisel endale süüa teha.

      See hautis sõrmeküünte, sülje, menstruatsioonivere ja murdunud juustega oleks tulnud imemaitsev. Ema tegi hästi süüa. Parem oli, et isa tagasi ei tulnud. Ema hoidis oma matšeete teravana.

      Ema ütles, et ta usub kättemaksu. Minu jaoks oli see nii ähvardus kui ka õppetund. Teadsin, et ta ei andesta mulle midagi, aga õppisin ka ise mitte andestama. Ta ütles, et sel põhjusel ei käi ta enam kirikus ka ja et kuigi tal on südamelähedasi pühakuid, ei meeldi talle kogu see andestamise värk. Teadsin, et ta veetis suure osa oma päevast mõtiskledes selle üle, mida ta isaga teeks, kui see kunagi tagasi tuleks.

      Vaatasin, kuidas ema niitis matšeetega kõrget rohtu või tappis iguaani, purustades selle pea suure kiviga, või katkus agaavi küljest okkaid või tappis kana, väänates selle kaela kätega kahekorra, ja tundus, justkui kõik teda ümbritsev oli mu isa keha. Kui ta tomatit hakkis, teadsin, et ta viilutab õhukesteks ratasteks hoopis isa südant.

      Kord nõjatus ta vastu esiust, surus oma keha vastu puitu, ja isegi uks muutus isa seljaks. Toolid olid isa süli. Lusikad ja kahvlid olid ta käed.

      Ühel päeval tuli María joostes minu juurde. Elasime teineteisest vaid kahekümneminutise jalutuskäigu kaugusel, mille käigus tuli läbida kummipuude ja madalate palmide tihnik, kus pruunid ja rohelised iguaanid peesitasid päikese käes lamedatel kividel. Nad suutsid kiiresti ümber pöörata ja hammustada, eriti punastes kummiplätudes jooksvaid ja kepslevaid kaheksa-aastaseid tüdrukuid. Ta tuli üksi, kuna oma jänesemoka tõttu lubati teda ainsa tüdrukuna välja. Me kõik teadsime, et teda ei taha keegi, isegi mitte tasuta. Inimesed kohkusid teda vaadates kohe tagasi. Nähes teda oma ukse taga, teadsin, et midagi tähtsat oli juhtunud.

      Ladydi, hüüdis ta. Ladydi!

      Mu ema oli läinud Chilpancingosse turule. Meie õrnas eas lasid emad meil veel üksi koju jääda, kui lubasime mitte uitama minna. Niipea kui me rinnad hakkasid vähegi kuju võtma, oli sellega lõpp. Kui pidime välja minema, tehti edaspidi kõik selleks, et me ei näeks kenad välja.

      María astus minu suunas, käed välja sirutatud, ja kallistas mind. Teda oli sellisena kummaline näha, kuna muidu varjas ta alati ühe käega oma suud. María libistas vasaku käega pooleldi üle näo ja surus selle vastu suud, nagu üritaks saladust vaos hoida või hakkaks midagi välja sülitama.

      Mis lahti?

      Ta jäi seisma, hingeldas ja ahmis veidi õhku. Ta istus mu kõrvale põrandale, kus ma lõikasin parasjagu ajakirjast pilte välja, et vihikusse kleepida. See oli üks mu lemmikajaviidetest.

      Arstid tulevad!

      Mul ei olnud vaja temalt midagi küsida. Pärast kaheksa-aastast ootust tulid need kuulsad arstid, need tähtsad kallid arstid México haiglast Chilpancingosse väärarenguga lapsi tasuta opereerima. María jutustas, et umbes tund aega pärast seda, kui ta oli koolist koju jõudnud, saabus nende juurde õde kliinikust. Ta võttis Maríalt vereproovi ja mõõtis vererõhku, et kontrollida, kas ta on operatsiooniks valmis. Neid oodati kliinikusse laupäeval kell kuus hommikul.

      See on kahe päeva pärast! Ma ei jõua ära oodata, et juba Paulale rääkida.

      Mulle torkas pähe, et María võis arvata, et pärast operatsiooni võiks ta saada sama kauniks kui Paula. Isegi vanu ajakirju lõikudes ning filmitähtede ja kuulsate modellide nägusid vaadates teadsin, et Paula kõrval kahvatuksid nad kõik. Kuigi Paula ema lõikas ta juukseid lühikeseks ja isegi hõõrus ta nägu tšillipulbriga, et see pidevalt punetaks, kumas Paula ilu ikkagi läbi.

      Laupäeva hommikul läksime emaga kliinikusse María emale seltsiks. Ka Estéfani tuli koos oma emaga.

      Kohal oli ka María vend Mike. Tõdesin, et ma polnud teda ammu näinud. Ta oli enamiku ajast Acapulcos. Oma kaheteistkümne eluaasta juures näis ta mulle täiskasvanuna. Ta randmete ümber olid nahast käevõrud, mida nägin esimest korda elus, ja ta oli oma pea paljaks ajanud.

      Kliiniku ees seisid kolm sõjaväeautot ja kaksteist sõdurit olid valves. Sõduritel olid peas villased suusamaskid, mille silmaavausi katsid tilgakujulised päikeseprillid. Sõdurite kukaldel pärlendas higi. Nad olid väikese maakliiniku ümber piiranud, käes laskevalmis automaadid.

      Ühe auto peale oli pandud silt kirjaga „Arstid lapsi opereerimas“.

      Neid meetmeid oli vaja selleks, et narkokaupmehed ei saaks arste jalust maha paisata ja ära röövida. Narkokaupmehed röövisid arste kahel põhjusel. Neil oli vaja lasta kedagi omadest opereerida, tavaliselt kuulihaava tõttu, või siis nõudsid nad röövitud Mehhiko arstide eest lunaraha. Teadsime, et arstid ei tule meie mäele, kui neile kaitset ei pakuta.

      Üritasime sõduritest mööda pääseda, aga kuna nad ei lasknud meid kliinikusse sisse, pidime ootama nurga peal Ruthi ilusalongis. Teadsime, et peale María opereeritakse veel ainult ühte last, kaheaastast poissi, kellel oli sündides lisapöial. Kaks aastat oli see lisapöial tähtis vestlusteema. Kõigil oli selle kohta oma arvamus.

      Tegelikult me teadsime, mis meie mäel neid väärarenguid põhjustas. Kõik teadsid, et mürkide puistamine kanepi- ja moonisaagi hävitamiseks mõjus meie inimestele kahjulikult.

      Päev enne operatsioone ütles ema vihahoos, et María tuleks lihtsalt jätta nii, nagu ta on. Ja sellel pöidlapoisil võiks juba terve käe maha lõigata! Ehk püsib ta siis suureks kasvades kodus.

      Ilusalongi ees seistes kuulsime kauguses müra, mis kostis nagu edasitormav loomakari või maapinnale liiga lähedalt lendav lennuk. Jalamaid saime aru, et tegemist oli maasturite konvoiga.

      Kliinikut valvavad sõdurid varjusid välkkiirelt oma autode taha.

      Jooksime СКАЧАТЬ