Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peale käskis ema mul palvetades asju paluda. Tegime seda alatasa. Olen palvetes palunud pilvi ja pidžaamasid. Olen palunud lambipirne ja mesilasi.

      Ära kunagi palu armastust ega tervist, ütles ema. Ega raha. Kui jumal kuuleb, mida sa päriselt tahad, ei anna ta seda. Kindel see.

      Kui isa ära läks, ütles ema: lase põlvili ja palu lusikaid.

      2

      Ma käisin koolis ainult algkooli lõpuni. Enamiku sellest ajast olin poiss. Meie kool oli väike tuba mäejalamil. Mõnel aastal ei ilmunudki õpetajad kohale, sest nad kartsid meie kanti tulla. Ema ütles, et kui mõni õpetaja tahabki meile tulla, peab ta olema narkokaupmees või idioot.

      Keegi ei usaldanud kedagi.

      Ema ütles, et igaüks on narkodiiler, sealhulgas muidugi politsei, ka linnapea, kindel see, isegi meie kuradima president on diiler.

      Emale polnud vaja küsimusi esitada, ta esitas neid ise.

      Kust ma tean, et president on narkoärikas? küsis ta. Ta laseb ju kõik relvad Ühendriikidest üle piiri. Miks ta ei või panna sõjaväelasi piirile ja relvaäri peatada, ah? Ja üleüldse, mida on hullem käes hoida, taime – kanepit või mooni – või relva? Taimed lõi jumal, relvad aga inimene.

      Mu koolisõbrad olid needsamad, kes sünnist saati. Esimeses klassis olime ainult üheksakesi. Mu kõige lähedasemad sõbrad olid Paula, Estéfani ja María. Kandsime koolis lühikesi juukseid ja poisteriideid. Kõik peale María.

      María oli sündinud jänesemokaga ja nii ei kartnud ta vanemad, et teda võidaks ära röövida.

      Maríast rääkides ütles mu ema: jänesemokk-küülik kuu peal tuli kuu pealt alla meie mäele.

      Maríal oli meist ainsana ka vend. Ta nimi oli Miguel, aga kutsusime teda Mike’iks. Ta oli Maríast neli aastat vanem ja kõik hellitasid teda, sest ta oli ainus poiss meie mäel.

      Paula nägi meie kõigi arvates välja nagu Jennifer Lopez, ainult veel ilusam.

      Estéfanil oli mustemast mustem nahk. Guerrero osariigis on kõigil meil väga tume nahk, aga tema oli nagu tükike ööd või mõni haruldane must iguaan. Lisaks oli Estéfani pikk ja kõhn ja kuna Guerreros ei olnud keegi pikk, paistis ta teiste seast välja nagu metsa kõige kõrgem puu. Ta nägi selliseid asju, mida mina ei suutnud kunagi näha, isegi kaugel eemal toimuvat, nagu mööda maanteed lähenevaid autosid. Kord nägi ta puu otsas kerra tõmbunud väikest musta-punase-valgetriibulist madu. Tuli välja, et see oli korallmadu. Need maod tahavad juua magavate emade rinnapiima.

      Guerreros kasvatakse üles teadmisega, et punane värv tähendab ohtu, ja nii teadsime, et see madu on paha. Estéfani ütles, et madu vaatas talle otse silma. Ta ütles seda ainult Paulale, Maríale ja mulle, ainult meile kolmele (oma kolmele parimale sõbrale), sest ta teadis, et see tähendas, et tal oli needus peal. Ja muidugi oligi, selline needus, et madu oli nagu kuri võõrasema võlukepiga, kes ütles, et su unistused ei täitu kunagi.

      Kui María sündis jänesemokaga, olid kõik šokis. Ta ema Luz hoidis tütart suletud uste taga ning ta isa astus uksest välja ja ei tulnudki enam tagasi.

      Mu emale meeldis teistele õpetada, mida nad tegema peaksid. Ta kohe pidi end toppima teiste asjadesse. Nii seadiski ta sammud María juurde, et laps korralikult üle vaadata. Tean seda lugu ainult seepärast, et ema jutustas seda mulle korduvalt. Ta vaatas väikest Maríat, kes lebas Luzi kätel valge marliriide all. Ta kergitas riidetükki ja vaatas last.

      Ta sündis pahempidi, nagu pahempidi kampsun. Ta tuleb lihtsalt õigetpidi keerata, ütles ema. Lähen ja panen ta kliinikusse kirja.

      Ema pööras ümber ja kõndis mäest alla ning sõitis bussiga Chilpancingosse kliinikusse ja pani María sünni kirja. Seda tehti selleks, et kohalikele kliinikutele oleks teada, millised maapiirkonna lapsed vajasid taolisi operatsioone. Iga paari aasta tagant käisid México arstid tasuta operatsioone tegemas, aga patsiendid tuli nende sündides kirja panna.

      Läks aega kaheksa aastat, kuni üks rühm arste saabus Chilpancingosse. Neid saatis sõdurite konvoi, et kaitsta neid narkoärikate vägivaldsete rünnakute eest. Selleks ajaks olime kõik María näoga muidugi ära harjunud. Seetõttu ei tahtnud mõned ta sõbrad, et teda opereeritaks. Tahtsime, et ta oleks õnnelik ja normaalne, aga ta pahempidi nägu pani meid jumalaid kartma, teadvustama kohutavaid karistusi ja arvama, et meie maagilises inimringis oli midagi viltu läinud. Temast oli saanud müüt, nagu põud või veeuputus. Maríat peeti jumala viha kehastuseks. Me ei olnud kindlad, kas arstid suudavad selle viha murda. María võttis müüdi omaks ja teda vaadates tekkis tunne, et ta ongi kivist tehtud.

      Meie silmis oli María vägev. Mu ema ei pidanud seda mingiks väeks.

      Ta kutsub endale õnnetuse kaela ja selle ta ka leiab, ütles ema.

      Meile Estéfani ja Paulaga tundus, et kõige hullem on Maríaga juba juhtunud ja et seepärast ei karda ta mitte midagi, isegi mitte seda madu, keda Estéfani puu otsas nägi. Just María võttis kätte pika kepi ja torkis madu, kuni see maha kukkus. Meie Estéfani ja Paulaga kiljatasime ja taganesime, aga María kummardus mao kohale, tõstis ta üles ja hoidis teda pöidla ja nimetissõrme vahel.

      Ta vaatas maole otsa ja ütles: või et sul on enda arvates kole nägu, vaata parem minu nägu!

      Lõpeta ära, lõpeta ära, ütles Paula. Ta hammustab sind!

      Idioot, seda ma ju tahangi, ütles María ja lasi maol maha kukkuda.

      Ta kutsus kõiki idiootideks. See oli ta lemmiksõna.

      Kord, kui olin seitsmeaastane, kõndisime koos Maríaga koolist koju. Tavaliselt läksime pärast kooli kõik koos maantee äärde, kus saime oma emadega kokku ning hargnesime siis igaüks oma kodu suunas. Tookord aga, ma ei mäletagi miks, olime Maríaga kahekesi. Kooliaasta oli peaaegu läbi ja olime kurvad, sest Méxicost aastaks tulnud õpetaja hakkas ära minema ja septembris pidi tulema uus vabatahtlik. Maal sõltusid inimesed linnast saadetud vabatahtlikest. Meil olid vabatahtlikud õpetajad, sotsiaaltöötajad, arstid ja õed. Nad tulid kohustusliku sotsiaaltöö praktika raames. Mõne aja möödudes õppisime mitte liigselt kiinduma neisse inimestesse, kes mu ema sõnutsi tulid ja läksid nagu müügiesindajad, kelle ainsaks kaubaks olid sõnad „sa pead“.

      Mulle ei meeldi inimesed, kes tulevad kuskilt kaugelt, ütles ta. Neil pole aimugi, kes me oleme, aga nad muudkui ütlevad meile, et tehke nii ja tehke naa, tehke nii ja tehke naa. Kas ma lähen linna neile ütlema, et seal haiseb, ja kas ma küsin neilt: kuulge, kus muru on ja mis ajast on taevas kollane? Nagu kuradi Rooma Impeerium on see kõik.

      Ma ei teadnud, mida ta sellega mõtleb, küll aga teadsin, et ta oli hiljuti vaadanud Rooma ajaloost rääkivat dokumentaalfilmi.

      Oli juulikuu, kui me tookord Maríaga kahekesi kõndisime. Mul on meeles kuumus ning kurbus õpetajast ilmajäämise pärast. Oli väga niiske ja mu keha muutus iga sammuga jõuetumaks. Oli nii niiske, et ämblikud kudusid võrke otse õhku ning pidime kõndides oma näolt võrke ja pikki hõljuvaid niite pühkima ja lootma, et ämblikud ei olnud kukkunud meie juustesse või pluusi alla. Sellises niiskuses suikusid iguaanid ja sisalikud vidukil silmadega ning isegi putukad magasid. See kuumus ajas ka hulkuvad koerad maanteedele vett otsima ja nende verised korjused lebasid mustal asfaldil terve tee pikkuses meie mäelt Acapulconi välja.

      Oli nii kuum, et ühel hetkel istusime Maríaga kivide peale maha, olles enne kontrollinud, ega seal skorpione ega madusid pole, ja puhkasime veidi.

      Mind СКАЧАТЬ