Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma. Kuid seda öeldes teadsin juba vastust.

      Politsei ja narkokaupmehed jälgisid raisakotkaid. Ema ütles, et need linnud on parimad pealekaebajad. Ta ei tahtnud, et keegi tuleks meile ringi nuuskima, tema tütart vaatama.

      Kui auk oli piisavalt sügav, lohistasime laiba auku ja ajasime talle mulla peale.

      Vaatasin oma käsi. Muld oli kraapimisel tunginud sügavale küünte alla ja pesemisest ei olnud siin mingit abi. Veel mitu nädalat.

      Kui olime lõpetanud, ütles ema: ma poleks kunagi arvanud, et sündisid selleks, et koos minuga mingit surnud poissi matta. Sellist asja mulle küll ei ennustatud.

      Kui mu ema oli umbes kahekümneaastane, läks ta kord Acapulcosse ja maksis ennustajale, et see räägiks, mida elu talle toob. Ennustaja üüris väikest pinda Acapulco peatänaval kahe baari vahel. Ema ütles, et teda võlus naise reklaamlause, mis ütles: „Tulevik on õnnetu vaid sellele, kes ei tea, mida tulevik toob.“

      Ema oli näinud, kuidas kõikjalt maailmast tulnud turistid raha maksid, et kuulda selle naise juttu. Ta teadis, et ta peab minema. Ta kogus aastaid julgust, et astuda ta juurde sisse, maksta ja paluda tal endale ennustada.

      Olin vaid üks maakolkast pärit indiaanlane, ütles ema. Aga see naine suudles mu raha ja sosistas mulle, et rahal ei ole riiki ega rassi. Kui raha on mu taskusse jõudnud, ei tea ma, kes ta mulle andis.

      Ema viis alati jutu sellele kogemusele. See ennustaja ei ennustanud midagi. Mis iganes emaga ka ei juhtunud, seda saatsid alati sõnad „sellist asja mulle küll ei ennustatud“. Aastate möödudes pettumus aina süvenes, kuna ema sai aru, et mitte midagi naise öeldust ei olnud täppi läinud.

      Pane mu sõnu tähele, Ladydi, ütles ema. Kui me nüüd mõnel nädalavahetusel Acapulcos oleme, lähme ja otsime selle ennustaja üles ja ma küsin talt oma raha tagasi.

      Kui poisi surnukehale oli viimane mullahunnik peale lükatud, ütles ema: palvetame.

      Loe sina palve, vastasin ma.

      Lase põlvili, ütles ema. See on tõsine asi.

      Me mõlemad põlvitasime valgete usside, põrnikate ja roosade kivide peal.

      Sellel rõõmsal päeval, kui María suu tehti korda ja väikesel titel võeti üleliigne pöial ära, ilmus välja see noor poiss. Me palume vihma. Aamen.

      Siis tõusime püsti ja läksime tagasi koju.

      Kui köögis käsi pesime, ütles ema: jah, Ladydi, ma räägin sellest Paula emale. Ma pean seda tegema. Ta peab teadma.

      Ema seisis köögikraanikausi kõrval. Ta võttis taskust laiba küljes olnud kirja ja pani paberi tikust põlema. Paula nimi põles tuhaks.

      Paula ei olnud oma isa kunagi näinud. Uskumatu, et kuskil oli mees, kes ei teadnud, et ta oli isaks kõige ilusamale tüdrukule Mehhikos!

      Paula ema Concha ei rääkinud kellelegi, kes Paula isa oli, aga mu emal oli oma teooria. Concha oli kunagi Acapulcos töötanud ühe rikka perekonna juures toateenijana.

      Päeval, mil Concha vallandati, oli tal tagasi mäele tulles kaasas kaks asja: beebi kõhus ja rahapatakas peos.

      Pole midagi hullemat kui tütar ilma isata, ütles ema. Maailm lihtsalt pistab need tüdrukud elusalt nahka.

      Kui olime end puhtaks pesnud, läksime emaga Paula koju, mis asus natuke maad eemal maantee lähedal.

      Mina istusin Paula juures, samal ajal kui ema jutustas Conchale laibast. Paula oli üheteistaastasena ikka veel kõhn ja vibalik, aga juba ilus. Kõikjal, kuhu ta läks, pöörasid inimesed päid ja jäid teda jõllitama. Kõigile oli näha, mis oli ees ootamas.

      Pärast külaskäiku kõndisime emaga maanteeni ja läksime bensiinijaama kõrvale poodi, mis oli kaua lahti. Ema ostis kuus õlut. Sellest päevast peale ta enam ei söönud, vaid jõi ainult õlut.

      Mida Paula ema ütles? küsisin.

      Suurt midagi.

      Kas ta ehmatas ära?

      Ta ehmatas end poolsurnuks. Hommikuks on ta surnud.

      Mis mõttes?

      Ma ei tea. Need sõnad lihtsalt tulid üle huulte.

      Ema magas veel, kui ma järgmisel hommikul kooli läksin. Vaatasin ta nägu. Ma ei leidnud seal peeglit.

      4

      Me ei rääkinud moonipõllust kellelegi.

      Avastasime moonivälja aasta enne María jänesemokaoperatsiooni. Mul on see meeles, sest kui María tol päeval ütles, ma kardan lilli, kattis ta oma suu käega.

      Ühel päeval otsustasime Estéfani, Paula ja Maríaga salaja jalutama minna. Salaja, sest meil ei lubatud üldse omapäi uidata ega jalutada. Asusime ühel laupäeva pärastlõunal Estéfani juurest teele.

      Estéfani pere elas päris majas. Selles oli kolm magamistuba, köök ja elutuba. Estéfani elas koos oma ema Augusta ja kahe väikese õe Manuela ja Doloresega. Meie mäel oli Estéfani isa ainus, kes käis igal aastal Ühendriikidest kodus Mehhikos. Ka saatis ta iga kuu raha. Tänu temale oli meie mäel elekter, sest ta oli selle eest kellelegi palju raha maksnud. Estéfani isa töötas Floridas aednikuna. Teadsime ka, et kunagi oli ta olnud Alaskas kalalaevadel tööl. Floridas palkasid teda peamiselt ameeriklased, aga ta töötas ka vägivalla eest pakku läinud rikaste mehhiklaste juures. Ta ütles, et paljud neist mehhiklastest olid inimröövide ohvrid.

      Estéfanil oli palju Ühendriikidest pärit mänguasju. Tal oli haldjakell, mis helendas pimeduses, ja plastmassnukk, mis rääkis, nii et isegi ta huuled liikusid.

      Nende köögis oli mikrolaineahi, röster ja elektriline mahlapress. Kõikjal majas olid laelambid. Neil kõigil olid elektrihambaharjad.

      Estéfani kodu oli mu ema lemmikjututeemasid. Teadsin, et kui ema oli kolmanda õlle kurgust alla kulistanud, rääkis ta ainult Estéfani kodust või minu isast.

      Nende kuradima voodilinad sobivad voodikatetega kokku ja nende rätikud sobivad ümmarguse põrandavaibaga. Oled sa märganud, kuidas nende nõud sobivad salvrätikutega? küsis ta. Ühendriikides peab kõik kokku sobima!

      Pidin tunnistama, et tal oli õigus. Isegi kõik kolm õde kandsid alati komplektiks sobitatud riideid.

      Vaata seda muldpõrandat, ütles ta. Vaata seda! Su isa ei armastanud meid nii paljukestki, et oleks koti tsementi ostnud. Ta tahtis, et kõnniksime keset ämblikke ja sipelgaid. Kui skorpion sind hammustab ja sa ära sured, on see su isa süü.

      Kõik oli tema süü. Kui sadas vihma, oli tema ehitanud lekkiva katuse. Kui oli kuum, oli tema ehitanud maja kummipuudest liiga kaugele. Kui sain koolis halbu hindeid, olin tema tütar, sama loll kui temagi. Kui lõhkusin näiteks veeklaasi ära, olin samasugune käpard nagu tema. Kui rääkisin liiga palju, olin täpselt nagu tema, muudkui patrasin. Kui olin vait, olin jällegi nagu tema, pidasin end teistest paremaks.

      Ühel päeval, kui Estéfani ema oli külmetunud ja end oma tuppa lukustanud, otsustasime María, Paula ja Estéfaniga jalutama minna.

      Lähme vaatame ringi, ütles María. Ta hääl oli tol ajal summutatud, sest ta varjas pidevalt käega СКАЧАТЬ