Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja plangud kriiksusid, kui paar meremeest Lõunatuule otsad andsid ja aluse Vulsgardi sadamast lahkumiseks valmis panid.

      „Mis nüüd saab?” küsis Yarvi pominal.

      Rulf ainult sisistas pahaselt sellise rumaluse peale.

      „Nüüd?” kordas Jaud, sülitas pihku ja sättis kaks tugevat kätt aeru siledaks hõõrutud käepidemetele. „Nüüd aerutame.”

      TÕMME

      Yarvi soovis üsna pea, et oleks lihamüüja keldrisse jäänud.

      „Tõmme!”

      Triggi saapad tagusid armutult rütmi, ta kõndis pinkide vahel, piits turskete rusikate vahel, ja ta pilk liikus üle pinkide, otsides orje, kes vajaksid selle julgustust, ilmetu hääl kõmises halastamatu korrapärasusega.

      „Tõmme!”

      Polnud üllatav, et Yarvi vigane käsi oli suure aerutüve vedamiseks veel kehvem kui kilbikäepidemest hoidmisel. Aga Triggi kõrval oli meister Hunnan Yarvi mälestustes kui hoolitsev toatüdruk. Iga probleemi esimene lahendus oli piits, aga kui Yarvi käest seepeale rohkem sõrmi välja ei kasvanud, sidus ta Yarvi kõvera vasaku randme hõõruvate nahkrakmetega aeru külge.

      Iga selle hirmsa aeru täiesti võimatu tõmbega põlesid Yarvi käed, õlad ja selg üha valusamalt. Ehkki tema eelkäijad olid pingiküljed lausa siidiseks kulutanud ja käepide hiilgas tuhmilt, hõõrus ta oma tagumiku üha valusamaks ja käed koledamini rakku. Iga tõmbega kõrvetasid piitsavorbid, saapajäljed ja aeglaselt paranevad põletusarmid ta rohmakalt sepistatud orjavõru ümber soolase merevee ja higi tõttu üha valusamalt.

      „Tõmme!”

      Kannatused ületasid kõik taluvuse piirid, mida Yarvi suutis ette kujutada, kuid oli lausa hämmastav, millised ebainimlikke pingutusi suudab piits oskajates kätes inimesest välja meelitada. Peatselt sundis ka mujalt kostev piitsaplaks ning isegi Triggi saabaste lähenev lohin Yarvit võpatama, niutsuma ja tibake kõvemini tõmbama, nii et sülg pritsis ta kokkusurutud hammaste vahelt.

      „See poiss pikalt vastu ei pea,” urises Rulf.

      „Üks tõmme korraga,” pomises Jaud leebelt, kuid ta enda tõmbed olid lõputult tugevad, sujuvad, korrapärased, otsekui oleks ta puust ja rauast tehtud inimene. „Hinga aeglaselt. Hinga koos aeruga. Üks tõmme korraga.”

      Yarvi ei teadnud, miks, aga sellest oli abi.

      „Tõmme.”

      Tullid krigisesid ja ahelad kolisesid, köied naksusid ja plangud kriiksusid, aeruorjad oigasid, vandusid, palvetasid või olid süngelt vait ning Lõunatuul nihkus üha edasi.

      „Üks tõmme korraga.” Jaudi vaikne hääl oli valguskiir hädade udus. „Üks tõmme korraga.”

      Yarvi ei oleks osanud öelda, kumb oli hirmsam piin, kas piitsa põletused, naha marrastused, lihaste valu või nälg, ilm, külm ja mustus. Ent nimetu küürija kivitüki lõputu krigin tekil, teki all ja uuesti teki peal, sirged juuksed tuules heljumas ja armiline selg räbalate vahelt paistmas, tõmblevad huuled kollaste hammaste kohal irevil – see meenutas Yarvile, et võib ka hullemini minna.

      Alati võib hullemini minna.

      „Tõmme.”

      Mõnikord jumalad halastasid ta armetusele ja saatsid soodsa tuule. Siis naeratas Shadikshirram oma kuldset naeratust, manas näole kannatliku ema ilme, kes ka parima tahtmise korral oma tänamatud lapsed ära hellitab, andis käsu aerud seisma jätta ja vabastada nahkrihmadest kohmakad purjed ning kuulutas siis ülevoolavalt, et halastus on tema suurim nõrkus.

      Yarvi naaldus nutuse tänutundega selja taga seisma jäänud aeru najale, vaatas, kuidas puri ta pea kohal laksus ja paisus ning hingas sisse enam kui saja higistava, lootusetu ja kannatava mehe haisu.

      „Millal me pesta saame?” küsis Yarvi ühel sellisel õndsal tegevusetusehetkel pominal.

      „Kui mereema selle käsile võtab,” urises Rulf.

      Seda juhtus üsna sageli. Jäised lained, mis vastu laevakülgi laksusid, pritsisid, piserdasid ning kastsid nad korrapäraselt üdini üle, mereema pesi laevatekki ja ujutas jalapakkude alused üle, kuni kõik oli soolast kange.

      „Tõmme!”

      Kõik kolmesed rühmad olid ühe lukuga pingi külge aheldatud ning võtmed olid ainult Triggil ja kaptenil. Aeruorjad sõid oma napid portsjonid igal õhtul sama pingi külge aheldatult. Nad kükitasid igal hommikul lömmis ämbri kohal ikka pingi külge aheldatult. Nad magasid oma pingi külge aheldatult, kattes end haisvate tekkide ja karvutute nahkadega, õhku täitsid nende oiged, norskamine, korin ning hingeaur. Kord nädalas istusid nad oma pingi külge aheldatuna paigal, kuni keegi raskel käel nende päid ja habemeid pügas – kaitseks täide vastu, ehkki see tillukesi kaasreisijaid sugugi ei peletanud.

      Ainus hetk, kui Trigg vastumeelselt võtme välja otsis ja ühe luku lahti tegi, saabus siis, kui köhiv vansterlane ühel külmal hommikul surnult leiti. Ta lohistati ilmetu näoga aerukaaslaste vahelt välja ja visati üle parda.

      Ainuke, kes tema surma kohta midagi ütles, oli Ankran, kes lausus hõredat habet näppides: „Meil on uut meest vaja.”

      Hetkeks muretses Yarvi, et ellujäänud peavad nüüd tibake kõvemini vaeva nägema. Seejärel lootis ta, et ehk saab nüüd natuke rohkem süüa. Seejärel hakkas tal halb, et ta üldse niiviisi mõtlema on hakanud.

      Aga mitte nii halb, et ta poleks võtnud vansterlase toiduportsu, kui seda oleks pakutud.

      „Tõmme!”

      Ta ei teadnud enam, kui palju öid oli ta veetnud kurnatult ja täiesti omadega läbi olles ning kui palju hommikuid oli ta ärganud eelmise päeva pingutuste tõttu niutsudes, aga ainult selleks, et piits sunniks teda veel enam andma, ja kui palju päevi ei mõelnud ta millelegi peale järgmise tõmbe. Aga viimaks saabus õhtu, kui ta ei vajunudki otsemaid unenägudeta unne. Kui ta lihased olid tugevamaks muutunud, esimesed valusad villid olid purunenud ja piits oli tema peale langenud harvem.

      Lõunatuul seisis abajas ja loksus vaikselt. Sadas tugevat vihma, seepärast olid purjed alla lastud ja teki kohale suureks telgiks sätitud ning piisad rabisesid valjusti vastu seda katet. Kes oskas kala püüda, olid saanud õnge, Rulf nende seas, ja ta küürutas nüüd pimedas tulli juures ja rääkis pominal kaladega.

      „Ühe käega mehe kohta aerutasid sa täna hästi,” ütles Jaud ning ahel kolises, kui ta ühe suure ja palja jala aeru peale tõstis.

      „Hmh.” Rulf sülitas läbi tulliaugu välja ja kuuisa valgusekilluke näitas, et tema laial näol oli naeratus. „Sinust võib veel aerumees saada.”

      Ning ehkki üks neist oli sündinud paljude miilide kaugusel ja teine palju aastaid enne teda ja ehkki Yarvi teadis neist väga vähe sellist, mida neil näost välja ei lugenud, ja ehkki kaubagaleeri külge aheldatuna aeru tõmmata ei olnud Göötimaa kuninga Uthriku poja jaoks vääriline töö, tulvas üle Yarvi nii võimas uhkuselaine, et tal tõusid peaaegu pisarad silmi, sest aerukaaslaste vahel tekib omamoodi tugev side.

      Kui sa oled mehe kõrvale aheldatud, jagad temaga toitu ja ebaõnne, ülevaataja hoope ja mereema lööke, sobitad oma rütmi tema omaga ning tõmbad temaga ühte ja sama suurt tala, jagad temaga jäisel ööl soojust või СКАЧАТЬ