Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahelt paistvas valguses. Orjad tema ümber kangestusid ja hingasid vaiksemalt, et kõike kuulda. Poeomaniku hääl kostis nende kõrvu summutatult ja see oli nüüd natuke vähem mesine.

      „Siin on kuus hea tervisega inglingi. Meie keelt nad eriti ei oska, aga piitsa keelt mõistavad küll. Hea valik raskeks tööks ja hea hinnaga …”

      „Vankritelge ei määrita ka maitsva soustiga,” tähendas teine hääl.

      „Näita meile oma paska ja põhjakaapeid, lihamüüja,” urises esimene.

      Roostes hinged krigisesid, astmete lõpus olev luuk tehti lahti ja kõik orjad lõid nõrgas valgusvoos vaistlikult judisema, Yarvi nende seas. Orjanduses võis ta ju võhik olla, aga judisemises olid tal pikad kogemused. Lihamüüja ajas nad kõvasti vandudes ja kepiga pekstes ühte vabisevasse ja õhku ahmivasse rivisse ning kettide kõlin oli sellele haledaks muusikaliseks saateks.

      „Käsi peitu,” sisistas ta ja Yarvi tõmbas käe räbaldunud varrukasse. Tema ainuke eesmärk oli saada ostetud ja omandatud, et pääseda sellest haisvast põrgust päikeseema palge ette.

      Kaks klienti tulid ettevaatlikult trepist alla. Esimene oli kiilanev ja kerekas, ta nagadega kaetud vöö vahel oli piits ning ta põrnitses oma jämedate kulmude alt pilguga, mis tegi selgeks, et ta on halb inimene ja temaga ei maksa jamada. Teine oli palju noorem, pikk, kõhn ja kena, õrna habemetüüka ning kibedasse irvesse kistud suuga. Yarvi märkas tema kuue alt paistvat metallrõngast. Ka tema oli ori, ehkki rõivaste järgi otsustades eelistatud seisundis.

      Lihamüüja kummardas ja osutas kepiga rivi poole. „Minu odavaim kaup.” Ta ei vaevunud seda kiitma hakkama. Ilukõne oleks sellises kohas absurdne olnud.

      „See on üks niru solk,” ütles ori ja krimpsutas haisu pärast nina.

      Tema laia lõuaga seltsilist see ei ehmatanud. Ta tõmbas orja oma lihaselise käega enda ligi ja rääkis temaga vaikselt haleeni keeles. „Me tahame aerutajaid, mitte kuningaid.” Seda keelt räägiti Sagenmarkis ja saarte peal, kuid Yarvi oli ministriks õppinud ja oskas peaaegu kõiki keeli, mida Purumere ümber kõneldi.

      „Ega kapten pole loll, Trigg,” ütles kena ori ja näppis närviliselt oma kaelavõru. „Mis siis, kui ta aru saab, et me tal naha üle kõrvade tõmbasime?”

      „Siis ütleme, et see oli parim pakkumine.” Triggi ilmetud silmad mõõtsid haledaid inimkogusid. „Siis annad talle uue pudeli ja ta unustab kogu loo. Või pole sul hõbedat tarvis, Ankran?”

      „Tead ise, et on.” Ankran raputas end Triggi käe küljest lahti, suu halvakspanust veel kõveram. Ta ei vaevunud orje enam vaatamagi, vaid võttis neid järjest. „See … See … See …” Ta käsi jäi Yarvi juures pidama, hakkas edasi liikuma …

      „Ma oskan aerutada, härra.” Nii suurt valet polnud Yarvi oma elus veel kuuldavale toonud. „Ma olin kalamehe õpilane.”

      Lõpuks valis Ankran välja üheksa orja. Nende hulgas oli pime mees Tröövimaalt, kelle isa oli lehma asemel maha müünud, vana saarlane, kellel oli selg kõver, ja lombakas vansterlane, kes suutis köha vaevu niikaua kinni hoida, kuni ta eest makstud sai.

      Ah jaa, ning Yarvi, Göötimaa õiguspärane kuningas.

      Hinna üle vaieldi tuliselt, kuid lõpuks saavutasid Trigg ja Ankran lihamüüjaga üksteisemõistmise. Kaupmehe pihku kukkus natuke raiehõbedat, terake läks kukrusse tagasi ja suurem jagu jaotati ostjate taskute vahel ära, ehk niipalju kui Yarvi aru sai, varastati nende kapteni tagant.

      Oma arvutuste järgi poleks tema eest makstud raha eest üht korralikku lammastki saanud.

      Ta ei kurtnud hinna üle.

      ÜKS PEREKOND

      Lõunatuul seisis kai ääres ega näinud üldse sooja tuulekese moodi välja.

      Göötimaa kiirete ja saledate laevadega võrreldes oli see sügavalt vees istuv koletis, madala parda ja paksu kerega, rohelised vetikad ja nuivähid katsid hooldamata kereplankusid, sel oli kaks tüüakat masti ja külgedel kaks tosinat suurt aeru, tömbis vööris ja ahtris kükitasid kitsaste aknapiludega tekiehitised.

      „Tere tulemast koju,” ütles Trigg ja tõukas Yarvi kahe sünge valvuri vahelt läbi trapi poole.

      Ahtrikajuti katusel istus tumedanahaline noor naine, üks jalg rippu, ja vaatas, kuidas uued orjad jalgu lohistades tulid. „Kas te paremaid ei saanud?” küsis ta vaevumärgatava aktsendiga ja hüppas kergejalgselt alla. Ka temal oli kaelas orjavõru, ent see oli tehtud punutud traadist, see oli kaelas lõtv ja kerge, osaliselt ümber õlavarre keeratud, nagu oleks tegemist ehtega, mida ta ise kanda otsustas. Seega veel hinnatum ori kui Ankran.

      Ta vaatas köhivale vansterlasele suhu ja naksutas keelt, tonksas shendi kõverat selga ja puhistas pahaselt. „Kapten neist jäänustest küll hästi ei arva.”

      „Ja kus meie suur juht üldse on?” Ankran oli seda nägu, et vastus on juba teada.

      „Magab.”

      „Magab purjuspäi?”

      Naine kaalus vastust ja ta huuled liikusid kergelt, nagu arvutades. „Kainelt küll mitte.”

      „Sina muretse kursi pärast, Sumael,” norsatas Trigg ja tõukas Yarvi seltsilisi taas edasi. „Aerumehed on minu mure.”

      Kui Yarvi Sumaelist mööda vankus, kissitas too oma tumedaid silmi. Sumaeli ülahuulel oli arm ja täke, kust paistis väike valge hambakolmnurk, ja Yarvi mõtles endamisi, milliselt lõunapoolselt maalt ta pärit on ja kuidas oli siia sattunud, raske öelda, kui tal on juuksed lühikeseks lõigatud …

      Sumael sirutas käe kiirelt välja, haaras Yarvil randmest ja keeras seda üles, nii et ta käsi tuli rebenenud varrukast välja.

      „Sellel on ju käsi vigane.” Ei mingit pilkamist, lihtsalt fakti nentimine, otsekui oleks ta karjast lombaka lehma leidnud. „Tal on ainult üks sõrm.” Yarvi püüdis kätt vabaks tõmmata, aga Sumael oli tugevam kui paistis. „Ja seegi niru.”

      „Kuradima lihamüüja!” Ankran tegi endale küünarnukiga teed, haaras Yarvil randmest ja keeras seda, et näha. „Sa ütlesid, et oskad aerutada!”

      Yarvi võis vaid õlgu kehitada ja pomiseda: „Ma ei öelnud, et hästi.”

      „Kedagi ei saa enam usaldada,” ütles Sumael ja kergitas üht musta kulmu. „Kuidas ta ühe käega aerutab?”

      „Eks ta peab välja nuputama,” vastas Trigg ja astus sammukese Sumaeli poole. „Meil on üheksa tühja kohta ja üheksa orja.” Ta seisatas naise ette, nii et tema tömp nina puudutas peaaegu Sumaeli teravat. „Kui sa ei taha just ise pingil aega veeta?”

      Sumael puudutas keelega huules olevat sälku ja taganes ettevaatlikult. „Mina muretsen parem kursi pärast, eks?”

      „Hea mõte. Pange sant Jaudi aeru külge.”

      Yarvi lohistati piki trappi kesktekile, mida mõlemas küljes ääristasid pingid, kolm meest iga suure aeru küljes, kõik paljaks aetud peaga, kõik kõhnad, kõigil võrud kaelas, ja kõik vaatasid teda pilguga, milles segunes kaastunne, enesehaletsus, igavus ja halvakspanu.

      Üks mees küürutas neljakäpakil ning küüris tekiplankusid, tema nägu oli peidus СКАЧАТЬ