Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ virutasid Yarvi tarbetut jõudu kasutades kahe orja vahele, kes kumbki erilist usaldust ei äratanud. Aeru otsas istus suurt kasvu lõunamaalane, kellel oli kaela asemel paks lihasvolt ja kes, pea kuklas, tiirlevaid merelinde jälgis. Tulli kõrval istus sünge vanamees, lühike ja tüüakas, kelle soonilisi käsivarsi kattis paks hall karv ning põski purunenud veresooned, mis andsid märku vabas õhus veedetud elust; ta nokkis oma laiadest peopesadest parkunud kohti.

      „Neetud olgu kõik jumalad,” urises vanem ja vangutas pead, kui valvurid Yarvi tema kõrvale pingile aheldasid. „Meil on sant aeru peal.”

      „Sa palvetasid, et abi tuleks,” ütles lõunamaalane ringi vaatamata. „Abi tuli.”

      „Ma palusin kahekäelist abi.”

      „Ole tänulik poolegi eest,” vastas Yarvi. „Usu mind, mina pole siin midagi palunud.”

      Suure mehe suurnurk kerkis pisut, kui ta silmanurgast Yarvi poole kõõritas. „Kui sul on koorem tõsta, siis parem tõsta ja ära hala. Mina olen Jaud. Sinu sünge aerunaaber on Rulf.”

      „Minu nimi on Yorv,” vastas Yarvi, kes oli omale juba loo ette valmis mõelnud. Hoia valesid sama hoolikalt kui talvevilja, oleks ema Gundring hoiatanud. „Ma olin kokapoiss …”

      Vanamees sülitas vilunud keeleliigutuse ja peapöördega üle laevaparda. „Enam ei ole sa keegi ja ongi kõik. Unusta kõik peale järgmise tõmbe. Siis on natuke lihtsam.”

      Jaud ohkas sügavalt. „Ära lase Rulfil end naerust võõrutada. Ta on hapu nagu sidrun, aga tubli seljatagune.” Ta puhistas. „Aga kuna ta on su külje peale aheldatud, siis seda ilmselt ei juhtu.”

      Yarvi lasi kuuldavale haleda naeruturtsatuse, võib-olla esimese sestpeale, kui ta orjaks tehti. Aga pikalt ta ei naernud.

      Ahtrikajuti uks löödi mürtsuga valla ning valguse kätte kakerdas naisterahvas, kes tõstis kaks kätt uhkeldavalt taeva poole ja kisendas: „Ma olen ärkvel!”

      Ta oli väga pikk, teravate kotkalike näojoontega, ühel tumedal põsel oli valge arm ja ta juuksed olid pea peale puntrasse tõmmatud. Ta rõivad koosnesid tosina kultuuri kõige ebapraktilisematest juppidest: siidisärk, mille varrukaotstes laperdas räbaldunud tikand, tuultest närutatud hõbedane karusmantel, ühes käes sõrmedeta kinnas ja teises ohtralt sõrmuseid, kristallidega kaunistatud vöö, mille üks ots kõlkus absurdselt madalale sätitud kõvera mõõga pideme juures.

      Naine lõi lähima aerumehe jalaga eemale, et saaks ühe teravaninalise saapa tema pingile toetada, ja saatis naeratuse üle laeva, kuldhambad säramas.

      Orjad, valvurid ja meremehed hakkasid kohe plaksutama. Ainsad, kes sellega ei liitunud, olid Sumael, kes istus hapu näoga ahtrikajuti katusel, kerjus, kelle küürimisplokk endiselt trappi nühkis, ja Yarvi, Göötimaa endine kuningas.

      „Olgu see lita neetud,” urises Rulf aplodeerides läbi kokkusurutud hammaste.

      „Hakka heaga plaksutama,” pomises Jaud.

      Yarvi tõstis käed. „Ma olen selleks veel halvemini varustatud kui aerutamiseks.”

      „Mu väiksed, mu väiksed!” hüüdis naine ja surus sõrmustega kaetud rusika tundeliselt rinnale. „Te teete mulle liialt au! Aga ärge laske end sellest takistada. Teadmiseks neile, kes alles äsja meiega liitusid: mina olen Ebdel Aric Shadikshirram, teie kapten ja hooldaja. Te olete minust võib-olla kuulnud, sest minu nimi on kuulus üle terve Purumere ja kaugemalgi, kuni Esimese linna väravateni välja ja sealt edasi.”

      Yarvi kõrvu ei olnud see nimi kostnud, kuid ema Gundring oli ikka öelnud, et tark kõneleja õpib kõigepealt seda, millal vait olla.

      „Ma võiksin teile vesta vapustavaid lugusid oma värvikast minevikust,” jätkas kapten ning näppis kullast ja sulgedest kõrvarõngast, mis tolgendas õlalt alla. „Sellest, kuidas ma juhtisin keisrinna võidukat laevastikku Fulku lahingus, kuidas ma olin mõnda aega hertsog Mikedase enda lemmikarmuke, ent keeldusin saamast tema naiseks, kuidas ma purustasin Inchimi piiramisrõnga, purjetasin läbi kõige hirmsama tormi alates maailma purustamisest, tapsin vaala, ja blaa blaa blaa blaa, aga milleks?” Ta patsutas heldinult lähima orja põske, piisavalt kõvasti, et laksatused olid selgelt kuulda. „Ütleme lihtsalt, et see laev on nüüd teie maailm, ja sellel laeval olen mina ülem ja teie alamad.”

      „Meie oleme ülemad,” kordas Trigg ja lasi tigeda pilgu üle pinkida. „Teie olete alamad.”

      „Teenisime täna kenakese kasumi, ehkki kurval kombel oli meil paarile teie vennale asendajaid vaja.” Kapteni saabaste arvukad pandlad kõlisesid, kui ta pinkide vahel ringi loivas. „Täna saate kõik suutäie leiba ja veini.” Selle erakordse helduse peale kostsid üksikud rõõmuhõisked. „Ehkki te kuulute minule …”

      Trigg köhatas valjusti.

      „… ja teistele meie vapra laeva osanikele …”

      Trigg noogutas ettevaatlikult ja heakskiitvalt.

      „… meeldib mulle siiski mõelda meist kui ühest perekonnast!” Kapten haaras kogu laeva oma laialiaetud käte vahele ning ta laiad varrukad heljusid tuules, nagu hakkaks mingi haruldane ja hiigelsuur merelind lendu tõusma. „Mina kui leebe vanavanem, Trigg ja tema valvurid kui lahked onud, ja teie pahandust tegevad noorukid. Ühendagem väed halastamatu mereema, kõigi meremeeste põlisvaenlase vastu! Teil on vedanud, lapsukesed, sest halastus, headus ja heldus on alati olnud minu peamised nõrkused.” Rulf sülitas seepeale tülgastunult. „Suurem osa teist saab aru, kui mõistlik on olla sõnakuulelik, aga … võib-olla …” Shadikshirrami naeratus kadus ja ta tumedale näole ilmus haavumist matkiv ilme. „Võibolla on teie seas rahulolematuid, kes mõtlevad minna oma teed.”

      Trigg urises halvakspanevalt.

      „Kes tahavad meie armastavale perekonnale selja keerata. Jätta maha oma vennad ja õed. Lahkuda mõnes sadamas meie ustavast vennaskonnast.” Kapten silitas sõrmeotsaga põsel olevat peenikest armi ja paljastas hambad. „Võib-olla isegi oma hellade hooldajate vastu reeturlikult kätt tõsta.”

      Trigg sisistas õudustundes.

      „Kui mõni saatan peaks teile sellised mõtted pähe panema …” Kapten kummardus teki poole. „Mõelge viimasele mehele, kes seda üritas.” Ta tõstis maast raske ahela ja sikutas seda tugevalt, nii et räpane tekipesija käte-jalgade, räbalate ja juuste puntras pikali kukkus. „Ärge iial seda tänamatut olendit terariista ligidusse laske!” Kapten astus lamava mehe juurde. „Ei leivanoa, ei küünelõikamistera ega kalakonksu ligidusse!” Ta kõndis üle mehe, nii et ta kõrged kontsad tungisid mehe seljanahka, ent ebatasasest pinnast hoolimata ei kaotanud kapten tasakaalu. „Ta on eikeegi, selge?”

      „Olgu neetud see lita,” urises Rulf uuesti, kui kapten kerjuse kuklalt kergelt maha hüppas.

      Yarvi vaatas, kuidas hädine tekipesija end püstakile ajas, suu ümbert verd pühkis, küürimisploki taas pihku võttis ning hääletult uuesti tööle asus. Kui ta kaptenile järele vaatas, paistsid pulstunud juuste alt hetkeks ta silmad, säravad kui tähed.

      „Nõndaks!” hüüdis Shadikshirram ja ronis vaevata redelist üles ahtrikajuti katusele ning peatus seal, et sõrmustega kaetud sõrmi keerutada. „Lõunasse Thorlby suunas, mu väikesed! Kasum ootab! Ja Ankran?”

      „Kapten,” kostis Ankran ning kummardas nii sügavalt, et pidi peaga äärepealt tekki puudutama.

      „Too СКАЧАТЬ