Miks jalgpall on oluline. Pelé

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aastal terendas kõige kohal veel üks oluline probleem. See oli taas üks osake ajaloost, ning selline, millel oli eriline tähendus Nascimento pere jaoks.

      Aastate jooksul ajakirjanike tehtud uuringute põhjal arvame, et meie esivanemad tulid algselt tänapäeva Nigeeria või Angola aladelt. Nascimento nimi pärineb tõenäoliselt ühelt Kirde-Brasiilia rantšoomanike perekonnalt. Meie esivanemateks oli tervelt 5,8 miljonit orja, kes aastate vältel Brasiiliasse toodi. Seda on mõne hinnangu kohaselt kakskümmend korda nii palju, kui orje USAsse saabus. Ühel ajahetkel oli Brasiilias orje arvatavasti isegi rohkem kui vabu inimesi! Brasiilia oli ühtlasi ka üks viimaseid riike maailmas, mis orjapidamise keelustas, alles 1888. aastal – rohkem kui kakskümmend aastat pärast USA Kodusõja lõppu.

      Orjus on teisisõnu olnud äärmiselt oluline osa meie kodumaa ajaloost. Tuntud sotsioloog Fernando Henrique Cardoso, kellest sai 1990. aastatel Brasiilia president (ning mõneks aastaks ühtlasi minu ülemus!), nimetas seda kord „Brasiilias valitseva ebavõrdsuse algpõhjuseks”. On küll tõsi, et meil pole kunagi sisse viidud rassilist segregatsiooni, nagu tehti USAs – osaliselt seetõttu, et aastate vältel on Brasiilias olnud väga palju, kuidas nüüd öeldagi, segunemist. Selle tagajärjel tabaks igaühte, kes üritaks hakata otsustama, kes on valge ja kes must, paras peavalu. Samuti on meil olnud vähe vägivalda „mustade” ja „valgete” vahel. Sageli armastati öelda, eriti tollal, kui mina 1950. aastatel üles kasvasin, et Brasiilias valitseb „rassiline demokraatia”. Sports Illustrated kirjutas kord, et mina elasin „õnnekombel ühes vähestest kohtadest maailmas, kus nahavärvil puudus mõju inimeste elule”.

      See oli aga vaid poolenisti tõsi. Vabaks lastud orjadel ja nende järeltulijatel oli Brasiilias elu raskem kui enamusel teistel inimestel. Kuigi ametlikku diskrimineerimist polnud, puudus mustanahalistel brasiillastel tegelikus elus sageli ligipääs haridusele, arstiabile ja paljule muule, mis oleks aidanud elus edasi jõuda. Kui mõtlen vaesusele, milles ma üles kasvasin, ning vaesusele, mida mu vanemad lastena kogesid, siis arvan, et selles pidi olema osa meie riigi ajalool, kuigi alati pole selge, kuidas täpselt. Orjus polnud meie perekonna jaoks sugugi kauge või abstraktne mõiste – minu vanaema doña Ambrosina, kes elas meie juures, oli orjade tütar. Meie perekond oli uhke edusammude üle, mida olime teinud, ning mina olin – ja olen – väga uhke, et olen mustanahaline. Kuid tollal, nagu ka praegu, oli ilmne, et mida tumedam on Brasiilias inimese nahavärv, seda vaesem kipub ta olema.

      Selle tulemusena oli Brasiilia isegi 1950. aastal jäänud riigiks, kus enamus rahvast oli vaene, ning paljudel meeleheitlikus olukorras inimestel polnud sageli isegi piisavalt süüa. Selle teadmine on Brasiilia poliitikutes alati veidi ebamugavustunnet tekitanud. Ning tõenäoliselt aitab see ka seletada, miks MMiga seotud meediakära nii suureks paisutati. Lõppkokkuvõttes ei üritanud Rio valitsusametnikud veenda pelgalt ülejäänud maailma, et Brasiilia teeb edusamme – nad üritasid meeleheitlikult selles veenda ka omaenda riigi inimesi!

      Hilisematel aastatel tundsime omajagu piinlikkust selle pärast, kuidas me 1950. aastal end ülal pidasime. Kuid usun, et kui Dondinho ütles selliseid asju, nagu „Me võidame MMi!”, kordas ta arvatavasti lihtsalt fraase, mida oli kuulnud raadiost. Ning need pärinesid omakorda poliitikutelt – mõnikord otseste korraldustena ajakirjandusele. Selle propaganda ohvriks langes kogu Brasiilia, ning see tungis kõige õnnetumal moel ka jalgpalliväljakule. Seda nägin ma oma elu jooksul kordumas veel, ja veel, ja veel, ja veel.

      10

      Kui meie sõbrad ja pereliikmed majja astusid, oli mul veel viimane küsimus.

      „Isa?”

      „Jah, Dico?”

      „Kas ma võin koos sinuga kesklinna võitu tähistama tulla?”

      Nägin silmanurgast, kuidas ema ägedalt pead raputab. Kuid isa tegi, nagu ta ei näeks seda.

      „Olgu,” ütles ta naeratades. „Mitte kauaks, ainult veidikeseks ajaks.”

      Õnnejoovastuses hõljusin raadio juurde, et toimuvat võimalikult lähedalt kuulata. Tohutu rahvahulk Maracanãl möirgas erutusest. Raadiodiktorid tutvustasid ühekaupa Brasiilia koondise mängijaid. Nad moodustasid hirmuäratava meeskonna – segu kogenud mängijatest ja eredatest isiksustest. Nende seas oli Zizinho, minu lemmikmängija Brasiilia rahvuskoondises, keda tema loomingulise mängu tõttu võrreldi sageli Leonardo da Vinciga. Barbosa, staarväravavaht, kes oli kuue mänguga väravasse lasknud vaid neli palli. Ademir – Lõug! Ning Bigode, vasakkaitsja, kes mängis tollal Flamengos, ühes Rio suurklubidest, ning teenis väljakule joostes tormilised kiiduavaldused.

      Viimasena kuulutas raadiodiktor välja 1950. aasta MM-koondise kapteni nime. Ta oli kardetud kaitsja ning meeskonna vaimne liider, kes paistis olevat immuunne tähtsate mängudega kaasneva surve suhtes. Võimalik, et selle põhjuseks oli tema minevik – enne jalgpallurikarjääri oli ta olnud Brasiilia föderaalpolitsei agent. Ta polnud suurem asi väravalööja, isegi kaitsja kohta – kahesaja üheksakümne seitsmes Vasco da Gama klubi eest peetud mängus lõi ta täpselt null väravat. Kuid kaitses oli ta kaljukindel, ning tema väljakulolek mõjus meeskonnakaaslastele rahustavalt – ideaalne mängija MMi otsustava kohtumise jaoks.

      Kapteni nimi? Augusto.

      See oli seesama Augusto, kes oli kaheksa aastat tagasi tollel Minas Geraisi väljakul minu isaga kokku põrganud.

      Vaat see ongi õnn – üks mees taastub vigastusest ja saab Brasiilia koondise kapteniks, ning teine läheb purustatud põlvega tagasi Baurússe, et mängu ülekannet raadiost kuulata.

      Kui isa tol päeval ka kadedust tundis, ei öelnud ta seda. Ma arvan, et ta soovis lihtsalt Brasiilia võitu.

      11

      Kohtumise esimest poolaega iseloomustas aktiivne mäng, kusjuures Brasiilia oli kogu aeg üritavaks pooleks. Meie viiest ründajast koosnenud imeline edurivi, mida juhtis hirmuäratav Lõug, pommitas Uruguay väravat ühe löögiga teise järel. Mängu näinud inimeste sõnul oleks seis juba esimese poolaja lõpuks võinud olla 2:0 või isegi 3:0 Brasiilia kasuks. Ometi õnnestus Uruguay väravavahil Roque Máspolil mingil moel peatada kõik pallid, mis tema värava poole tulid. Mõned tema tõrjed olevat küll olnud õnnega pooleks, nagu räägitakse. Ning tõepoolest omandas Roque järgnevatel aastatel äärmiselt õnneliku käega mehe maine – kaks korda oma elu jooksul juhtus ta olema Uruguay rahvusliku loterii võidupileti omanik. Seega arvan, et 16. juuli 1950 polnud ainus päev Roque elus, mil pall temale soodsalt põrkas.

      Kui algas teine poolaeg, saatis Friaça lõpuks palli Roquest mööda väravasse. Sellal, kui ema ja isa üksteist embasid, spurtisime sõpradega majast välja, vaatama, mis ümbruskonnas toimub. Kõikjal lendasid taevasse ilutulestikuraketid, ning mu kõrvad pinisesid õndsaliku suminaga. Maracanãl pildus publik konfette ja lasi samuti õhku ilutulestikurakette. Lõpuks ometi vallandus rõõmujoovastus; üldrahvalikud pidustused olid alanud.

      Kui poistega tagasi sisse läksime, oli tähistamine juba täies hoos. Isa ja tema sõbrad jõid õlut ning rääkisid oma BAC klubi mängudest, pööramata enam isegi erilist tähelepanu raadiost kostvale jutule.

      Ning siis, peaaegu järelmõttena kuulsime, kuidas Rahvusraadio kommentaator pahvatas:

      „Uruguay lõi värava!”

      Oot – mis?

      „Uruguay lõi värava!”

      Kommentaator tunnistas hiljem, et oli seda kaks korda öelnud sellepärast, et teadis, et rahvas ei jää teda esimesel korral uskuma.

      Kui kuulasime kordust värava toonud mänguolukorrast, jäi tuba СКАЧАТЬ