Miks jalgpall on oluline. Pelé

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning võimsa ja mitmekülgse ründepotentsiaaliga. Brasiilia koondis mängis pealtvaatajaskonna ees, mis külvas nad üle ovatsioonide, konfettide ning kogu armastusega, mida kodupublikult eeldada võite. Ning näiliselt igasuguse vaevata, rääkimata mingist pingest, oli Brasiilia nüüd vaid ühe mängu kaugusel turniiri võitmisest. Võib-olla oli Dondinhol olnud õigus – ja me tuleme seekord tõesti maailmameistriks.

      Vastasseis viimases kohtumises oli just see, mida kõik olid soovinud – mäng Uruguayga. Selles Brasiilia lõunapiiri ääres asuvas lambafarmide ja liivarandade riigikeses elas vaid pisut üle kahe miljoni inimese – palju vähem kui ainuüksi Rios. Ning erinevalt Brasiiliast oli Uruguay olnud finaalringi kohtumistes tõsistes raskustes – võideldes vaevu välja 2:2 viigi Hispaania vastu ja võites Rootsit 3:2 vaid tänu viis minutit enne mängu lõppu löödud väravale.

      Ka selle kohtumise toimumispaik oli meie jaoks parim võimalikest – uhiuus Maracanã staadion Rios, mis oli ehitatud spetsiaalselt MMi jaoks. Hiiglaslike mõõtmete ja suurustleva arhitektuuri tõttu meenutas Maracanã pigem keisripaleed kui staadioni. Selle ehitamist oli pillavalt rahastatud kindla eesmärgiga kodumeeskond staadionil maailmameistriks kroonida. Brasiilia valitsus tõi Maracanãle üle kümne tuhande ehitustöölise. Kui staadion hakkas valmima, pandi töölised ehitust „testima”, kuhjates neid tribüüniosadele ning käskides neil kujuteldavate väravate üle juubeldada. Õnneks pidasid kõik tugisambad ja talad vastu. Kui tööd kaks aastat hiljem viimaks lõppesid, mahutas Maracanã pisut alla kahesaja tuhande inimese – saades sellega maailma suurimaks staadioniks, ületades rohkem kui neljakümne tuhande inimesega lähima konkurendi, Glasgow’s asuva Hampden Parki staadioni mahutavuse.

      Brasiilia meedia ja poliitikud üritasid üksteist üle trumbata, võisteldes, kes kallab Maracanã – ning järelikult ka kogu Brasiilia – üle suurema kiitusega. „Brasiilia on nüüd ehitanud maailma kõige suurema ja täiuslikuma staadioni, demonstreerides sellega oma rahva oskusi ning arengut inimtegevuse kõigis valdkondades,” kirjutas ajaleht A Noite. „Nüüd on meil suurepäraste mõõtmetega areen, tänu millele saab terve maailm imetleda meie väljapaistvust ja sporditaset.”

      Kui see jutt tundub ka olevat pisut üle võlli, siis ei andnud seda võrreldagi mängupäeval valitsenud elevusega. Rio tänavatel liikusid karnevalistiilis rongkäigud, lauldes spetsiaalselt Brasiilia maailma parimaks kroonimise puhuks kirjutatud laule. Paljud inimesed võtsid selle päeva töölt vabaks ning varusid koju õlut ja maiustusi, et olla valmis pärastpoole kindlasti toimuvaks metsikuks peoks. Üks ajaleht avaldas isegi esiküljel foto meie meeskonnast, pealkirjaga: NEED SIIN ON MAAILMAMEISTRID!

      Kui Brasiilia meeskond väljakule jooksis, nägid mängijad rõõmuga, et Maracanã on rahvast pilgeni täis – hinnanguliselt umbes kakssada tuhat inimest, mis on tänini kõigi aegade suurim jalgpallipublik ühel mängul. Enne kohtumise algust kingiti mängijatele kuldkäekellad graveeringuga: MAAILMAMEISTRITELE. Ning siis, juhuks, kui keegi veel asjast aru polnud saanud, pöördus meeskonna, publiku ja kogu rahva poole Rio de Janeiro osariigi kuberner:

      „Teie, brasiillased, keda ma pean selle turniiri võitjateks… Teie, mängijad, keda vähem kui mõne tunni pärast tervitavad hõisates miljonid kaasmaalased… Teile ei leidu siin maailmas vastaseid… Teie, kes te olete kõigist oma vastastest nii palju üle… Teie, keda ma juba tervitan kui võitjaid!”

      Keset kogu seda ülistuskoori oli vaid üks hääl, mis manitses ettevaatusele. Kuid see tuli üsna murettekitavast allikast.

      „See pole näidismatš. See on mäng nagu iga teinegi, ainult raskem,” kõneles päev enne mängu ajakirjanikele Brasiilia peatreener Flávio Costa. „Kardan, et minu mängijad lähevad väljakule nii, nagu nende särkidele oleks juba õmmeldud maailmameistrikarikad.”

      9

      See kõik paneb küsima: Pagan küll, Brasiilia, millest selline ülespuhutud meediakära?

      Kas me olime naiivsed? Rumalad?

      Või oli tegu hoopis millegi muuga?

      Üks, mille aastate jooksul selgeks olen saanud – mõnikord valusate kogemustega – on, et jalgpalliplatsil aset leidev ei jutusta peaaegu kunagi kogu tõde. See pole nii ainult Brasiilias, vaid kõikjal üle maailma. Saamaks aru, mis tegelikult toimub, tuleb alati vaadata väljaku piirjoontest väljapoole – mängijate elu, meeskondade probleeme, ning väga sageli ka riigi poliitilist olukorda.

      1950. aasta MMil oli eriti ilmekalt näha, et sport oli ainult asja üks külg. Esimest, kuid kindlasti mitte viimast korda nägid Brasiilia poliitikud turniiris hiilgavat võimalust oma riigi – ning samuti nende endi – maine tõstmiseks. Tol ajal suhtusid Euroopas ja USAs paljud inimesed ikka veel Brasiiliasse kui troopilisse kolkasse, banaanivabariiki, kus möllavad sellised haigused, nagu koolera ja düsenteeria, ning kus elavad põhiliselt indiaanlased ja kirjaoskamatud endised orjad. Kui see kõlab karmilt või poliitiliselt ebakorrektselt… siis seetõttu, et seda see oligi. Kuid seda seisukohta väljendasid isegi paljud Brasiilia ametiisikud, sealhulgas Rio linnapea, kes kuulutas, et MM on soodne võimalus näidata maailmale, et me pole „metslased”, ning et Brasiilia suudab võistelda rikaste riikidega – ja neid võita.

      See oli äärmiselt ühekülgne vaatenurk Brasiiliale, mis oli tegelikult juba aastasadu lummanud välismaalasi paljude meeldivate omadustega. Tegelikult on isegi meie iseseisvumise lugu seotud langemisega Brasiilia võlude kütkesse. Erinevalt enamusest Ladina-Ameerikast ei koloniseerinud Brasiiliat hispaanlased, vaid portugallased. 1808. aastal lahkus sissetungiva Napoleoni armee eest põgenev Portugali kuninglik perekond Lissabonist ja kolis õukonna ümber Rio de Janeirosse – ning sai sellega esimeseks Euroopa kuninglikuks pereks ajaloos, kes tõstis oma jala koloonia pinnale, rääkimata sinna ümberasumisest. Loo ilmekas külg on aga, et osa kuninglikust perekonnast – sealhulgas printsregendi poeg Pedro I – otsustas Brasiiliasse jääda isegi pärast seda, kui Napoleoni armee oli purustatud ega kujutanud endast enam ohtu.

      Miks? Aga, vaadake – olen viibinud Lissabonis palju kordi, ning see on väga tore linn. Ent Rios on imepeenike rannaliiv, kuusirbikujulised lahesopid, lopsakad rohelised mäenõlvad ning kaunid, erisugused ja äärmiselt külalislahked inimesed. Pedro I võis igal hommikul väljuda oma paleest ning jalutada mööda datlipalmidega (täpsemalt Aleksandra punadatlipalmidega – toim) ääristatud lühikest tänavat Flamengo lahe äärde ja seal end merevette kasta, imetledes kogu selle aja vaadet Pão de Açúcari mäele. Ning kui ülejäänud kuninglik perekond saatis 1822. aastal Pedro I-le kirja, kus tal kästi tagasi Portugali pöörduda, käitus Pedro I igati mõistlikult – ja saatis nad põrgusse. „Fico!” teatas ta. „Ma jään siia!” Nii lihtsalt, ilma igasuguse verevalamiseta, saigi alguse iseseisev Brasiilia riik. Oli 7. september, seesama päev, mille järgi sai nime minu esimene jalgpallimeeskond – ning seda teatakse siiani kui „Fico” päeva.

      See on kena lugu, ning vastab pealegi tõele – selleks, et Brasiilia võlusid nautida, ei pidanud sugugi kuningas olema. Peale Pedro I saabus siia miljoneid sisserändajaid kõikjalt maailmast, ka nemad sattusid siinsetest inimestest ja võimalustest vaimustusse, ning otsustasid jääda. Ent Pedro I lugu heidab ka valgust sellele, miks meie valitsusametnikud 1950. aastal nii närvilised olid – iseseisvumisest oli möödunud juba rohkem kui sajand, kuid Brasiilia poliitikas valitses endiselt paras segadus. Alates „Ficost” oli Brasiilia paisatud ühest kriisist teise, riiki ründasid vahetpidamata revolutsioonid, riigipöörded ja regionaalsed ülestõusud. Vaid kaks aastakümmet tagasi oli São Paulo osariik tõstnud ebaõnnestunult mässu Rios asuva valitsuse vastu. Teises maailmasõjas võitlesid Brasiilia sõdurid vapralt liitlaste poolel – demokraatia poolel –, et siis kodus valitseva diktatuuri võimu alla tagasi pöörduda. Hetkel, kui MM algas, oli Brasiilia tegemas kukesamme progressi suunas, kuid riigi koht kaasaegses maailmas oli endiselt täiesti ebaselge. „Brasiilia oli kuulsusetu riik, värskelt diktatuurist vabanenud, ent sattunud СКАЧАТЬ