Miks jalgpall on oluline. Pelé

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väiksem, kuid ka meile saabus omajagu immigrante, kes olid varem töötanud linna lähiümbruse kohviistandustes. Minu naabritel olid sellised perekonnanimed, nagu Kamazuki, Haddad ja Marconi. Jalgpall pani meid unustama kõiki omavahelisi erinevusi ning pärast mänge käisin nende pool söömas yakisoba’t, kibbe’t või lihtsalt tavalist brasiilia riisi ubadega. See oli suurepärane sissejuhatus laia maailma ning äratas minus juba varakult huvi teiste kultuuride vastu – huvi, mida mul on olnud õnn järgnevatel aastatel väga suurel määral rahuldada.

      Mul oli alati suur rutt mängima hakata, seetõttu võtsin enamasti mina poiste meeskondadeks jagamise enda peale. See oli aga keeruline ülesanne. Miks nii? Noh, soovimata hoobelda, oli kogu Dondinhoga harjutamine hakanud vilja kandma. Ning see hakkas muutuma probleemiks. Minu meeskond võitis kõik mängud tulemustega 12:3, 20:6 või umbes nii. Poisid, isegi minust palju vanemad poisid, ei soovinud enam mängida. Nõnda püüdsin alguses teiste huvi säilitada nii, et tegin erineva suurusega võistkonnad, näiteks seitse kolme vastu, ning mängisin ise väiksemas meeskonnas. Kui isegi sellest ei piisanud, hakkasin mängu esimesel poolel väravas seisma, et skoori tasavägisena hoida, ning alles lõpupoole lülitusin ümber rünnakule. Otsus neil aastatel nii sageli väravavahina mängida mõjutas hiljem mu elu kõige veidramatel viisidel, ning andis lõpptulemusena mu kõige tuntuma hüüdnime – selle, mille järgi terve maailm mind teab.

      Hüüdnimedega on Brasiilias naljakas lugu – see on peaaegu kõigil, ning mõnel on neid lausa kolm või neli. Tol ajal tunti mind endiselt kui Dicot – ning mu pere kutsub mind siiani nii. Minu venda Jairi hüüti Zocaks. Kui me Zocaga parasjagu jalgpalli ei mänginud, seiklesime koos sõpradega linna peal – raudteejaam asus meie majast vaid mõne kvartali kaugusel ning käisime seal vaatamas São Paulost ja mujalt saabuvaid inimesi – see oli meie jaoks aken laia maailma. Teistel päevadel läksime Baurú jõe äärde raudteesilla alt kala püüdma; mõistagi polnud meil raha õngeritvade ega tamiilirullide jaoks, seetõttu laenasime suured ümmargused puidust servaga sõelad, ning kühveldasime jõest kala sel moel. Sageli jooksime koos sõpradega linna ümbritsenud metsa, kus noppisime puu otsast värskeid mangosid ja ploome ning pidasime jahti lindudele, sealhulgas tiziu’ks kutsutud liigile, millest sai lühikeseks ajaks ka minu järjekordne hüüdnimi – sest tiziu’d on väikesed, mustad ja väledad!

      Mõistagi ei koosnenud mu elu ainult mängimisest ja logelemisest. Perekonna kasina majandusliku olukorra tõttu hakkasin osalise ajaga tööl käima juba seitsmeaastaselt. Onu Jorge laenas mulle veidi raha ning ostsin endale kingapuhastuskomplekti – karbikese, mille sees olid mõned harjad ning mille küljes oli nahkrihm, millega seda kaasas kanda. Harjutasin alguses pereliikmete ja sõprade kingade peal ning kui olin puhastusvõtted selgeks saanud, läksin raudteejaama ja hakkasin seal kingi läikima hõõruma. Järgnenud aastatel töötasin ka kingavabrikus. Lühikest aega viisin kaubitsejale müügiks meie naabruses elanud süürialanna valmistatud pastel’e – need on maitsvad õlis praetud brasiilia pirukad, mille täidiseks on tavaliselt hakkliha, juust või palmisüdamikud. Kaubitseja müüs pastel’id maha rongides, mis läbi meie linna sõitsid.

      Selle kõigega ei teeninud just palju – Baurú oli vaene, nagu ka ülejäänud Brasiilia. Sageli tundus, et linnas on liiga palju kingapuhastajaid ja liiga vähe kingi. Kuid kogu raha, mis mul õnnestus teenida, andsin kohusetundlikult emale, kes selle eest meile süüa ostis. Parematel aegadel andis ta mulle mõned mündid, et saaksin pühapäeval päevasele kinoseansile minna.

      Ning lisaks oli veel kool. Kardan, et siin polnud mu esitus võrreldav sellega, mida saatsin korda jalgpalliplatsil. Eelkõige just minu kirg jalgpalli vastu tegi minust keerulise ning tihti mässumeelse õpilase. Mõnikord kõndisin lihtsalt klassiruumist välja ja hakkasin hoovi peal kokkukägardatud paberilehega triblama. Õpetajad andsid endast siiski parima – nad üritasid mind distsiplineerida, pannes mu põlvitama kuivatatud ubadele ning toppides mu suu täis kokkukortsutatud paberit, et ma rääkida ei saaks. Üks õpetaja pani mu nurka seisma, käed väljasirutatud, umbes nagu Lunastaja Kristuse kujul Rios. Mäletan, et ükskord sattusin suurde pahandusse, kui roomasin õpetaja laua alla ning tema jalge vahelt ülespoole piilusin.

      Aja jooksul lasin end koolil heidutada. Oli nii palju muud, mida teha, ning pean kahetsusega tunnistama, et minu kooliskäimine muutus juhuslikuks. Kahjuks oli see tollel ajal tüüpiline – 1940. aastate lõpus käis üldse koolis vaid iga kolmas Brasiilia laps. Ainult üks kuuest jõudis keskkooli. See polnud siiski eriline vabandus. Kahetsesin hiljem, et polnud koolis õpetatavale rohkem tähelepanu pööranud, ning nägin selle korvamiseks kõvasti vaeva.

      Oli, mis oli, igatahes keskendasin suurema osa oma rohkest energiast jalgpallile. Väljakul ei pidanud me mõtlema vaesusele, vanematele ega ammutoimunud tragöödiatele. Jalgpalliplatsil polnud keegi rikas ega vaene; see oli koht, kus saime lihtsalt mängida. Veetsime päevi, rääkides jalgpallist, sisse hingates jalgpalli ja elades jalgpallis. Meil polnud aimugi, et jalgpallist saab peagi foon suurimale sündmusele, mis Brasiilias eales aset oli leidnud.

      6

      Nagu praegu, nii ei tekitanud ka tollal inimestes üle kogu maailma miski enam elevust kui jalgpalli MM. See turniir toob iga nelja aasta järel jalgpallist, vaatemängust ja pidustustest tulvil kuuks ajaks kokku inimesed kõige erinevamatest maadest. See on justkui hiiglaslik pidu, kuhu on kutsutud terve planeet. Viimased 56 aastat olen kohal olnud kõigil neil mängudel, kas siis mängija, kaasaelaja või jalgpalli kui spordiala ametliku „suursaadikuna”. Selle kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et midagi paremat pole olemas. Ka olümpiamängud on loomulikult suurepärane üritus, kuid minu maitse jaoks toimub seal erinevatel spordialadel ühekorraga liigagi palju. MMil on ainult jalgpall – turniir, mis üha kogub ja kogub pinget, kuni vaimustava haripunktini, finaalmänguni, millel pühitsetakse sisse uued maailmavalitsejad.

      Praeguseks on jalgpalli MM nii väljakujunenud institutsioon, et tundub, nagu toimuks see juba mäletamatutest aegadest saati. Kuid 1950. aastal, kui seda turniiri esimest korda Brasiilias peeti, oli MM alles küllaltki uus nähtus – ning selle jalgealune oli mõneti ebakindel. Esimene MM oli toimunud vaid 20 aasta eest − 1930. aastal. Selle ürituse otsustas korraldada maailma jalgpalli juhtorgani FIFA president prantslane Jules Rimet, et populaarsust koguv spordiala enam tähelepanu pälviks. Tema plaan oli tuua koondised kokku iga nelja aasta tagant, vaheldumisi suveolümpiamängudega – lootuses, et see tõstab rahvusmeeskondade mainet, ning ühtlasi aitab leida riikidevahelist kooskõla. Kahjuks mängisid tookord vaid meeskonnad – möödus veel mitu aastakümmet, enne kui suure hilinemisega tuldi lõpuks ometi mõttele korraldada MM ka naiskondadele.

      Esimestel MMidel osalesid ennast juba tõestanud jalgpalli suurvõimude, nagu Brasiilia ja Itaalia koondise, kõrval meeskonnad nii erinevatest riikidest, nagu Kuuba, Rumeenia ja Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia). MM kogus üha prestiiži ja pealtvaatajaskonda, ning 1938. aastal peeti Prantsusmaal toimunud turniiri mängud juba suurtel staadionidel ja neid jälgisid kümned tuhanded huvilised. Seda 1938. aasta MMi varjutas aga ka mitu kurjakuulutavat seika – nagu Austria meeskonna sunnitud loobumine viimasel hetkel, kuna kolm kuud varem oli Saksamaa nende riigi alla neelanud. Mitu Austria paremat mängijat võeti Saksamaa koondisse, ent see langes Pariisis vaenulikult meelestatud ja pudeleid loopiva publiku ees turniirilt välja juba avaringis. Kahjuks polnud see viimane kord, kui jalgpalliväljakul toimuvasse sekkus poliitika.

      Kui aasta hiljem puhkes Teine maailmasõda, peatus mõneks ajaks MM-turniiride – nagu ka väga paljude teiste ürituste – korraldamine. Sõda lõppes 1945. aastal, kuid suurem osa Euroopast oli sõjast purustatud ning keskendus oma linnade ja tehaste uuesti ülesehitamisele. Möödus veel aastaid, enne kui peeti taas võimalikuks ülemaailmse jalgpalliturniiri organiseerimist. 1950. aastaks tundus viimaks, et MM võiks jälle toimuda, kuid korraldajatel oli selle pidamiseks vaja sõjast puutumata jäänud riiki, mis suudaks ehitada staadione ja muid ürituseks vajalikke rajatisi. Siinkohal astuski mängu Brasiilia.

      Isegi pärast seda, kui Brasiilia nõustus СКАЧАТЬ