Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Just nagu märguande peale tundis Thomas näpistavat nälga, kuulis kõhtu korisemas. See probleem polnud talle veel pähegi tulnud. Veega oli korras – neil olid vannitoad –, ent toidust polnud kusagil märkigi.

      „Hästi,” ütles Minho. „Räägi, Aris. Räägi meile kõigest.”

      Uus poiss istus teisel pool tuba täpselt Thomase vastas – kummalgi pool võõrast istuvad välujad olid nihkunud voodi kaugemasse äärde. Aris raputas pead. „Ei mingil juhul. Teie räägite enne.”

      „Jah?” vastas Minho. „Kuidas oleks, kui peksaksime kordamööda su suhkast näost purtsu välja? Ja siis palume sul uuesti rääkida.”

      „Minho,” sõnas Newt noomivalt. „Pole mingit põhjust –”

      Minho näitas teravalt Arise poole. „Ole nüüd, kutt. Me ei saa kindlad olla, et see känk pole üks loojatest. Keegi MOOLO-Kist, siin meie järele nuhkimas. Tema võis olla see, kes need inimesed seal ära tappis – ta on ainus, keda me ei tunne, ja aknad ja uksed on lukus! Mul on kõrini, et ta käitub nii ülbelt, kuigi tema on üksi ja meid kakskümmend. Tema peaks esimesena rääkima.”

      Thomas oigas sügaval sisimas. Ta teadis kindla peale, et poiss ei ava ennast eales, kui Minho ta ära hirmutab.

      Newt ohkas ja vaatas Arise poole. „Tal on õigus. Lihtsalt räägi meile, mida sa selle all mõtlesid, kui ütlesid, et tulid paganama labürindist. Sealt põgenesime meie ja me pole ilmselgelt sind varem kohanud.”

      Aris hõõrus silmi ja vastas siis Newti pilgule. „Olgu, kuulake. Mind toimetati hiiglaslikku labürinti, mida ümbritsesid üüratud kiviseinad – aga enne seda kustutati mu mälu. Ma ei mäletanud eelnevast elust midagi. Teadsin vaid oma nime. Elasin seal terve hulga tüdrukutega. Neid oli vast ligikaudu viiskümmend ja mina olin ainus poiss. Põgenesime mõne päeva eest – inimesed, kes meid aitasid, majutasid meid paar päeva ühes suures võimlas ja tõid mind eile siia –, aga keegi ei selgitanud midagi. Mis värk sellega on, et teie olite ka labürindis?”

      Thomas vaevu kuulis Arise viimaseid sõnu, sest välujate üllatumine oli niivõrd häälekas. Tema ajus valitses segadus. Aris oli kirjeldanud oma läbielamisi sama lihtsalt ja kiirelt nagu rannaskäiku. Ent see tundus hullumeelne. Ja kui see oli tõde, siis lõi see nagu puuga pähe. Õnneks ütles keegi kõvasti välja täpselt selle, millega Thomas oma mõttes maadles.

      „Oota,” alustas Newt. „Sa elasid suures labürindis, talus, kus seinad sulgusid igal öösel? Ainult sina ja mõned tosinad tüdrukuid? Kas seal olid mingid olendid, nimega painajad? Kas sina olid viimane, kes saabus? Ja kas kõik läksid selle peale paganama segi? Kas sa olid koomas, kui sinna saabusid? Kirjakesega, mis ütles, et sina oled viimane?”

      „Õuu, õuu, õuu,” ütles Aris veel enne, kui Newt jõudis lõpetada. „Kuidas sa seda kõike tead? Kuidas …”

      „See on sama suhkama eksperiment,” teatas Minho, varasem riiakus häälest kadunud. „Või sama … ükskõik mis. Aga nendel olid kõik tüdrukud ja üks poiss, meil olid kõik poisid ja üks tüdruk. MOOLOK ehitas arvatavasti kaks labürinti, tegi kaks testi!”

      Thomas oli mõttes sellega juba leppinud. Ta suutis end viimaks koguda, et sõna võtta. Ta vaatas Arist. „Kas nad nimetasid sind vallapäästjaks?”

      Aris noogutas, silmanähtavalt sama jahmunud kui kõik teised ses ruumis.

      „Ja kas sa suutsid …” alustas Thomas, ent kõhkles. Ta tundis niigi iga kord, kui seda mainis, et tunnistab maailmale oma hullumeelsust. „Kas sa oskasid mõne tüdrukuga mõttejõul kõneleda? Nagu, noh, telepaatiliselt?”

      Arise silmad läksid suureks ja põrnitsesid põhjalikult Thomast, justkui oleks Thomas osutanud süngele saladusele, mida mõistaks vaid keegi, kes seda jagab.

      Kas sa kuuled mind?

      Lause ilmus Thomase pähe äärmiselt selgelt, mispärast arvas ta, et kuulis poissi valjult rääkimas. Aga ei – tema huuled polnud liikunud.

      Kas sa kuuled mind?kordas poiss.

      Thomas kõhkles, neelatas. Jah.

      Nad tapsid ta, vastas Aris. Nad tapsid mu parima sõbranna.

      6. PEATÜKK

      „Mis toimub?” küsis Newt, silmitsedes kordamööda Thomast ja Arist. „Miks te vahite teineteist, nagu oleksite ära armunud?”

      „Ta oskab ka seda,” vastas Thomas, pööramata uuelt poisilt pilku ja nähes teisi vaid silmanurgast. Viimane Arise lause oli tekitanud temas surmahirmu; kui nad olid tapnud tema telepaatilise vestluskaaslase …

      „Mida?” küsis Frypan.

      „Mis sa ise arvad?” ütles Minho. „Ta on friik nagu Thomaski. Nad oskavad üksteisega mõttejõul rääkida.”

      Newt põrnitses nüüd Thomast. „Tõsiselt?”

      Thomas noogutas ja hakkas Arisega äärepealt uuesti mõttes rääkima, ent otsustas viimasel hetkel valjusti kõnelda. „Kes ta tapsid? Mis juhtus?”

      „Kes tappis kelle?” küsis Minho. „Paluks mitte mingit hookuspookuse purtsu.”

      Thomas, silmad vesised, tõmbas viimaks Ariselt pilgu ja vaatas Minhot. „Tal oli keegi, kellega ta sai seda teha, täpselt nagu minul. Tähendab … kellega ma seda teen. Aga ta ütles, et nad tapsid selle tüdruku. Ma tahan teada, kes on nemad.”

      Aris oli langetanud pea; tema silmad näisid olevat Thomase poolt vaadates suletud. „Ma tegelikult ei tea, kes nad on. See on liiga segadusseajav. Ma ei oskaks headel ja pahadel vahet teha. Aga ma arva, et nad panid kuidagi selle tüdruku, Bethi … minu sõbrannat … pussitama. Tema nimi oli Rachel. Ta on surnud. Ta on surnud.” Ta peitis näo kätesse.

      Thomas tundis valusat mõistmatuse pistet. Kõik viitas sellele, et Aris tuli labürindi teisest versioonist, milles oli kõik sama, kui tüdrukute-poiste vahekord välja arvata. Aga see tähendaks, et Aris oli nende versioon Teresast. Ja see Beth tundus olevat nagu Gally, kes tappis Chucki. Noaga. Kas see tähendas, et Gally oleks pidanud hoopis Thomase ära tapma?

      Aga miks Aris nüüd siin oli? Ja kus oli Teresa? Kõik, mis oli tundunud tema peas hetkeks klappivat, lagunes taas koost.

      „Noh, ja kuidas sa meiega kokku sattusid?” küsis Newt. „Kus on kõik need tüdrukud, kellest sa muudkui patrad? Paljud neist koos sinuga pääsesid? Kas nad tõid teid kõiki siia või ainult sinu?”

      Thomas ei saanud parata, et tundis Arisele kaasa. Pärast kõike juhtunut istuda küsimuste turmtule all. Kui rollid oleksid vastupidised, kui Thomas oleks näinud Teresa surma … Chucki hukkumise nägemine oli olnud piisavalt hull.

      Piisavalt hull? Või oli Chucki surma nägemine hullem?Thomas tahtis karjuda. Tol hetkel oli kogu maailm täiega nõme.

      Aris tõstis viimaks pilgu, pühkis põskedelt mõne pisara. Ta tegi seda vähimagi häbita ja Thomas teadis ühtäkki, et talle meeldib see poiss.

      „Vaadake,” alustas Aris. „Ma olen sama segaduses kui kõik teisedki. Meid jäi ellu umbes kolmkümmend, nad viisid meid sinna võimlasse, söötsid meid, panid puhtad riided selga. Ja siis toodi mind eile СКАЧАТЬ