Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Newtil polnud tuju. Või ehk oli ta juba ammu õppinud Minho nipsakatest märkustest mitte välja tegema. „Murrame selle paganama lingi maha.” Ta vaatas enese ümber ringi, justkui ootaks, et keegi annaks talle vasara.

      „Ma tahaks, et need suhkama … tölbid jääksid vait!” hüüdis Minho, pöördudes silmitsema lähimat, üht naist, kes oli veel inetum kui mees, keda Thomas oli näinud. Verine haav jooksis tal üle näo, lõppedes pea küljel.

      „Tölbid?” kordas Frypan. Karvane kokk oli senini vaikinud, olnud vaevu märgatav. Thomase arvates paistis poiss tundvat veelgi suuremat hirmu kui hetkel, mil nad valmistusid painajatega võitluseks, et labürindist pääseda. Võib-olla oli see hullem. Kui nad eelmisel õhtul magama läksid, oli kõik hea ja turvaline. Jah, võib-olla see oligi hullem, sest võeti neilt ühtäkki ära.

      Minho näitas karjuva, verise naise peale. „Sedasi nad ennast nimetavad. Kas sa ei kuulnud?”

      „Mul ükskõik, kutsuge neid või pajuurbadeks,” nähvas Newt. „Otsi mulle midagi, millega see nõme uks maha murda!”

      „Siin,” ütles üks lühem poiss, kandes väikest, kuid kõva tulekustutit, mille ta oli seinalt maha tõstnud – Thomasele meenus, et ta oli seda varem märganud. Taas tundis ta süüd, et ei tea poisi nime.

      Newt haaras punasest silindrist ja lajatas sellega ümara käepideme pihta. Valjule raginale järgnes kusagilt sügavamalt raksatus ja piisas vaid kolmest löögist, et kogu käepide pudeneks katkiste metallitükkidena põrandale. Uks nihkus väljapoole, avanedes piisavalt, et saaks näha pimedust teisel pool.

      Newt seisis vaikselt, põrnitsedes pikka kitsast pimedat pragu, justkui ootaks, et allmaailma deemonid tungivad sellest lenneldes läbi. Ta ulatas tulekustuti hajameelselt selle leidnud poisile tagasi. „Lähme,” ütles ta. Thomas arvas kuulvat tema hääles kerget värinat.

      „Oota,” hüüatas Frypan. „Kas ikka kindlalt tahame sinna minna? Võib-olla oli see uks põhjusega lukus.”

      Thomas ei saanud parata, et nõustus; miski tundus olevat valesti.

      Minho astus Newti kõrvale; ta heitis pilgu Frypanile ja silmitses siis Thomast. „Mida muud meil teha on? Istuda siin ja oodata, kuni nood marutajad sisse saavad? Olge nüüd.”

      „Need friigid ei murra veel niipea akna trellidest läbi,” teatas Frypan. „Lihtsalt mõtleme hetke.”

      „Mõtlemiseks pole aega,” vastas Minho. Ta lõi jalaga ja uks lendas pärani. Teisel pool paistis kõik hoopiski pimedam. „Pealegi, sa oleksid pidanud rääkima enne, kui luku ribadeks peksime, tohlapea. Nüüd on juba hilja.”

      „Ma vihkan seda, kui sul õigus on,” pomises Frypan vaevukuuldavalt.

      Thomas põrnitses avatud uksest mööda, tintmusta pimedusse. Ta tundis nüüdseks juba liigagi tuttavat pitsitavat teadmist, et miski pidi olema valesti, sest muidu oleksid neid päästnud inimesed neile juba ammu järgi tulnud. Aga Minhol ja Newtil oli õigus – nad pidid minema ja vastuseid otsima.

      „Suhka küll,” ütles Minho. „Ma lähen esimesena.”

      Vastust ootamata kõndis ta läbi ukseava, peaaegu hetkega pimedusse haihtudes. Newt heitis Thomasele kõhkleva pilgu ja järgnes siis. Millegipärast arvas Thomas, et tema peaks olema järgmine, nõnda astus ta edasi. Samm sammu järel lahkus ta magamistoast ja sisenes ühisruumi pimedusse, kätega enese ees kobades.

      Selja tagant paistvast hägusast kumast polnud suurt kasu, et ruumi valgustada; sama hästi oleks ta võinud silmad kinni kõndida. Lisaks sellele tundis ta lõhna. Kohutavat lõhna.

      Minho ahhetas eespool ja hüüdis siis tagumistele: „Ohoo, olge ettevaatlikud. Midagi … imelikku ripub laes.”

      Thomas kuulis kerget kriginat või raginat, miski justkui kriiksus, nagu oleks Minho põrganud kokku madalal rippuva lühtriga, saates selle edasi-tagasi õõtsuma. Kusagilt paremalt kostis Newti oie, sellele järgnemas metalli põrandal lohistamise hääl.

      „Laud,” teatas Newt. „Vaadake ette, lauad.”

      Frypan võttis Thomase selja taga sõna. „Kas keegi mäletab, kus lülitid on?”

      „Sinna ma suundungi,” vastas Newt. „Võin vanduda, et nägin neid siin kusagil.”

      Thomas kõndis pimeduses kobades edasi. Tema silmad olid nüüdseks juba veidi harjunud; seal, kus enne oli olnud pimeduse sein, nägi ta nüüd varje. Ometi oli midagi mäda. Ta oli endiselt pisut segaduses, ent esemed näisid olevat valedes kohtades. Justkui –

      „Iuu-uu-uu,” oigas Minho, võdistades vastikusest õlgu, justkui oleks ta purtsuhunnikusse astunud. Läbi toa kajas järjekordne kriiksumine.

      Enne kui Thomas jõudis küsida, mis juhtus, põrkas ta ka ise millegagi kokku. Kõva. Kummalise kujuga. Riidest.

      „Leidsin!” hüüdis Newt.

      Kostsid mõned klõpsatused; seejärel lõi tuba äkitselt heledaks, võttes Thomasel hetkeks silmanägemise. Ta koperdas eemale esemest, millega oli kokku põrganud, hõõrudes samal ajal silmi, ent põrkas siis vastu järgmist jäika eset, pannes selle õõtsuma.

      „Ooh!” hüüatas Minho.

      Thomas kissitas; tema nägemine selgines. Ta sundis end vaatama enese ümber lahti rulluvat õudusstseeni.

      Suures toas rippusid kõikjal laest inimesed – neid oli vähemalt tosinkond. Nad olid kaelapidi üles riputatud, nöörid keerdunud ja sööbinud lillasse, pundunud nahka. Jäigad kehad õõtsusid vaevumärgatavalt, kahvatud roosad keeled valgete huulte vahelt välja turritamas. Kõigil olid silmad lahti, ent pilgus kindel surm. Nähtavasti olid nad sedasi rippunud juba tunde. Nende riided ja mõned näodki tulid tuttavad ette.

      Thomas langes põlvili.

      Ta teadis neid surnud inimesi.

      Nemad olidki välujad päästnud. Vaid päev tagasi.

      4. PEATÜKK

      Thomas üritas püsti tõustes surnukehi mitte vaadata. Ta pooleldi kõndis, pooleldi koperdas Newti juurde, kes oli endiselt lülitite juures, hirmunud pilk ekslemas toa laest rippuvate laipade vahel.

      Minho ühines nendega vaikselt vandudes. Teised välujad astusid magamistoast välja ja karjatasid, kui mõistsid, mida näevad; Thomas kuulis, kuidas mõni neist oksendas, läkastades ja sülitades. Ta tundis selleks korraga isegi tahtmist, ent surus soovi alla. Mis oli juhtunud? Kuidas neilt küll kõik nii ruttu ära võeti? Tema kõht kiskus krampi, meeleheide ähvardas teda uppi lüüa.

      Siis meenus Thomasele Teresa.

      Teresa! hüüdis ta mõttes. Teresa! Uuesti ja uuesti, vaimselt kisendades, silmad kinni ja lõug krampis. Kus sa oled!

      „Tommy,” ütles Newt, sirutades käe, et tal õlga pigistada. „Mis sul, paganama päralt, viga on?”

      Thomas avas silmad, taibates, et on pikali, käed ümber kõhu. Ta ajas end aeglaselt sirgu, üritas sisemust närivat paanikat alla suruda. „Mida … mida sa ise arvad? Vaata ringi.”

      „Jep, aga paistis, nagu sul oleks valus või midagi.”

СКАЧАТЬ