Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tüdruk karjus seda. Kõrvulukustav kisa tema peas. Thomas tundis hirmu ligi hiilimas, aga kõik meenutas pigem und. Ta suutis vaid magada. Ja nad olid nüüd kaitstud, millegi pärast polnud vaja enam muretseda. Jah, see pidi olema unenägu. Teresaga oli kõik korras, nende kõigiga oli. Ta lõõgastus taas, lasi endal unne vajuda.

      Teised helid hiilisid tasapisi tema teadvusesse. Mütsatused. Metalli kõlksatus vastu metalli. Midagi värises. Poisid karjusid. Pigem kostis nende karjete kaja, väga kauge, summutatud. Korraga olid nad enamat kui karjed. Ebaloomulikud ahastushüüded. Aga endiselt väga kauged. Justkui oleks Thomas mässitud paksu tumedast riidest kookonisse.

      Viimaks tungis miski tema rahulikku unne. See polnud õige. Teresa oli teda hüüdnud, öelnud, et midagi on valesti! Thomas võitles sügava unega, mis oli ta enesesse haaranud, rebis eneselt suurt raskust, mis teda maadligi vajutas.

      Ärka üles!hüüdis ta iseendale. Ärka üles!

      Ja siis korraga läks midagi temast kaduma. Ühel hetkel siin, teisel läinud. Ta tundis, justkui oleks mõni suurem siseelund tema kehast välja kistud.

      See oli olnud Teresa. Teda polnud enam.

      Teresa! hüüdis Thomas mõttes. Teresa! Kas sa oled seal?

      Ent vastust ei tulnud ja ta ei tundnud enam tüdruku lohutavat lähedust. Ta hüüdis uuesti Teresa nime ja veel korra, võideldes samal ajal vägisi peale vajuva unega.

      Viimaks jõudis reaalsus kohale ja pühkis pimeduse eemale. Hirmust kange, avas Thomas silmad ja tõusis voodis istukile, ronis välja, sai viimaks jalad alla ja kargas püsti. Vaatas ringi.

      Ümberringi valitses hullumeelsus.

      Ülejäänud välujad tormasid ruumis ringi ja karjusid. Hirmsad, kohutavad, õõvastavad helid kaikusid õhus, justkui piinatud loomade armetu kisa. Frypan näitas näpuga aknast välja, näost kaame. Newt ja Minho tormasid ukse suunas. Winstoni hirmunud, aknest söövitatud näol oli ilme, nagu oleks ta just näinud liha söövat zombit. Teised koperdasid üksteisel jalus, et akendest välja vaadata, kuid hoidsid klaasidest eemale. Thomas tõdes kurvastusega, et ei tea suurema osa nende kahekümne labürindis ellu jäänud poisi nimesidki; kummaline mõte kogu selle kaose keskel.

      Miski silmanurgas pani teda seina poole vaatama. Nähtu pühkis sedamaid minema kogu rahu ja turvatunde, mida ta oli Teresaga öösel jutustades tundnud, ja pani kahtlema, kas seesugused tunded üldse eksisteerivadki maailmas, milles ta end nüüd leidis.

      Meetri jagu tema voodist eemal avanes eredasse, pimestavasse valgusesse värviliste kardinatega ääristatud aken. Klaas oli katki, purunenud tükid olid langenud metalltrellidele. Teisel pool seisis mees, verised käed trellidel. Tema silmad olid pärani ja verd täis valgunud, pilgus hullumeelsus. Haavad ja armid katsid tema kõhna päikesest põlenud nägu. Mehe peas ei olnud juukseid, vaid mädased plekid, mis näisid nagu rohekas sammal. Hirmuäratav haav jooksis üle mehe parema põse; Thomas nägi läbi karmi mädaneva haava tema hambaid. Roosa ila voolas mööda mehe lõuga.

      „Olen tölp!” hüüdis hirmuäratav mees. „Ma olen paganama tölp!”

      Ja seejärel karjus ta üha uuesti ja uuesti kaht sõna, iga hüüatusega sülge pritsides.

      „Tapke mind! Tapke mind! Tapke mind! …”

      3. PEATÜKK

      Selja tagant lajatas vastu Thomase õlga kellegi käsi. Ta hüüatas, pööras end ringi ja nägi Minhot, kes põrnitses akna taga kisendavat maniakki.

      „Nad on kõikjal,” ütles Minho. Tema hääles oli süngus, mis iseloomustas täielikult Thomase enesetunnet. Näis, et iga vähimgi eelmisel ööl hellitatud lootus oli purunenud eimillekski. „Ja nendest känkidest, kes meid ära päästsid, pole märkigi,” lisas ta.

      Thomas oli elanud viimased nädalad hirmus ja õuduses, ent see oli ühtäkki liig. Tunda end turvaliselt ja järgmisel hetkel on see kui pühitud. Kuid eneselegi üllatuseks tõrjus ta kiiresti kõrvale selle osa endast, mis tahtis tagasi voodisse hüpata ja silmad peast nutta. Ta lükkas kõrvale lakkamatu valu, mida tekitas mälestus emast ning tema jutt isast ja inimeste hullumisest. Thomas teadis, et keegi peab ohjad haarama – neil oli vaja plaani, kui nad tahtsid ka sellest eluga välja tulla.

      „Kas keegi neist on juba sisse pääsenud?” küsis ta, tundes eneses kummalist rahu maad võtmas. „Kas kõigil akendel on sellised trellid?”

      Minho noogutas ühe pikka ristkülikukujulist ruumi ääristava seina suunas. „Jep. Eile oli liiga pime, et neid märgata, eriti nende nõmedate satsiliste kardinate pärast. Aga ma olen vägagi õnnelik, et need olemas on.”

      Thomas silmitses ümbritsevaid välujaid. Mõned jooksid aknalt aknale, et näha välja, teised kössitasid pisikestes kampades. Kõigi nägudel oli pooleldi uskmatust, pooleldi õudust väljendav ilme. „Kus Newt on?”

      „Siinsamas.”

      Thomas pöördus vanemat poissi vaatama, mõistes, kui väga oli teda igatsenud. „Mis toimub?”

      „Kas sa arvad, et mul on, paganama päralt, aimugi? Näib, et hunnik segaseid tahavad meid hommikusöögiks nahka pista. Peame leidma mõne muu ruumi, tegema kogunemise. Kogu see lärm kraabib end küüntega mu neetud pealuu sisse.”

      Thomas noogutas hajameelselt; ta nõustus plaaniga, kuid lootis, et Newt ja Minho hoolitsevad selle eest. Ta tahtis üle kõige Teresaga suhelda – ta lootis, et tüdruku hoiatus oli olnud vaid osa unenäost, sügava ja kurnava une hallutsinatsoon. Ja nägemus emast …

      Tema kaks sõpra liikusid eemale, hüüdes ja lehvitades kätega, et välujaid kokku koguda. Thomas heitis äreva pilgu lõhkisele mehele akna ääres ja vaatas sedamaid mujale, soovides, et pilt verest ja rebitud nahast, need pöörased silmad ja hüsteeriline kisa talle mällu ei sööbiks.

      Tapke mind! Tapke mind! Tapke mind!

      Thomas koperdas kaugeima seina äärde, toetades selja tugevasti selle vastu.

      Teresa, hüüdis ta uuesti mõttes. Teresa. Kas sa kuuled mind?

      Ta ootas ja sulges keskendumiseks silmad. Ta sirutas nähtamatud käed välja, üritamaks tabada tüdrukust jäljepoegagi. Ei midagi. Ei isegi mööduvat varju või tundeviivu, rääkimata siis vastusest.

      Teresa, ütles ta juba ärevamalt, pigistades hambaid pingutusest kokku. Kus sa oled? Mis juhtus?

      Ei midagi. Thomase süda tundus aeglustuvat, kuni jäi peaaegu seisma ja ta tundis, nagu oleks neelanud alla suure karvase villapalli. Teresaga oli midagi juhtunud.

      Ta avas silmad ja nägi välujaid, kes olid kogunenud roheliseks värvitud ukse juurde, mis viis ühisruumi, kus nad eelmisel õhtul pitsat sõid. Minho lõgistas ümmargust vaskkäepidet, ent sellest polnud tolku. Uks oli lukus.

      Ainus avatud uks viis pesuruumidesse ja kappide juurde, kust ei pääsenud kuhugi. Oli vaid see ja aknad. Kõik metalltrellidega. Jumal tänatud. Iga akna taga karjusid ja kisendasid pöörased hullud.

      Kuigi mure näris teda nagu hape veenides, jättis Thomas katsed Teresaga kontakteeruda ja ühines teiste välujatega. Nüüd oli ukse kallal Newt, ent sama edutult.

      „See on lukus,” pomises ta viimaks alla andes, käed СКАЧАТЬ