Punuloogia. Linda Geddes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isade oksütotsiinitase tõusis, kui nad oma lastega mängisid ja suhtlesid. Teisisõnu, kui jutt on lapsevanemaks olemisest, lõikavad mehed seda, mida külvavad. Arvatavasti on nii, et mida rohkem isa oma lapsega tegeleb, seda tugevamaks tema isainstinkt muutub, andes tulemuseks õnnelikumad ja hoolitsevamad isad.

      ARENEV LOODE

      33

      Millal tekib lootel teadvus?

      JUURDLESIN oma mõlema raseduse jooksul pidevalt teadvuse tekke üle. Kas loode suudab tunnetada oma keskkonda ja iseennast? Kas ta suudab mõelda, und näha või valu tunda? Kas see võime tekib äkki, nagu tuld põlema pannakse, või on see pigem järkjärguline protsess? Neile küsimustele on raske vastust leida eelkõige seetõttu, et meil ei ole õnnestunud täpselt määratleda sedagi, mida täiskasvanu teadvus endast kujutab, rääkimata sündimata lapse omast, kellel puudub võimalus meile oma kogemust kirjeldada.

      Oluline hetk on see, kui perifeerne närvisüsteem (kõik liigutuste ning jäsemetelt ja kudedelt lähtuvate aistingutega seotud närvid, mis asuvad väljaspool aju) ühineb ajukoorega (aju pindmine osa, mis kontrollib kõrgemaid mõtlemisprotsesse, nagu mälu, teadvus, tähelepanu ja kõne). See ühendus, mis tekib umbes 25. rasedusnädalal, loob olulise seose välismaailma ja kõrgema ajutegevuse vahel. Ilma selleta on võimatu oma keskkonda teadvustada või seda mõtestada, ütleb Hugo Langercrantz, stockholmi Karolinska instituudi loote teadvuslikkuse ekspert. See hõlmab ka valu teadvustamist – kuigi on selge, et loode reageerib valuaistingule ja liigub sellest eemale juba palju varasemas arengustaadiumis. Aga millised impulsid läbivad loote aju enne seda aega? Kolmanda raseduskuu lõpuks, kui loode ei näe enam välja nagu konnakulles, vaid hakkab inimese kuju võtma, on tema ajuühendused laias laastus samad mis vihmaussil või meriteol, ütleb teadvuseuurija David Edelman California La Jolla Neuroteaduste Instituudist. Muidugi on inimaju programmeeritud tunduvalt kaugemale arenema, kuid 12 nädalat pärast eostamist on loote aju jõudnud rajada vaid need närviahelad, mis võimaldavad reflekside kaudu ümbritsevale keskkonnale reageerida, kõrgemat ajutegevust kaasamata.

      Seitsmeteistkümnendal või kaheksateistkümnendal rasedusnädalal hakkavad keha ülejäänud närvid ajuga ühendust looma, viies loote teadvuse ligikaudu samale tasandile nagu madudel ja teistel roomajatel. Maod suudavad kahtlemata reageerida väliskeskkonnale, näiteks nägemise ja haistmise abil hiirt jälitades, kuid enamik teadlasi ei usu, et maod oleks võimelised kõrgemateks mõtlemisprotsessideks nagu loogiline arutlemine, sest neil puudub ajukoor – aju välimine, kurruline osa. See on siiski vaieldav seisukoht, sest ajukoort ei ole ka lindudel, näiteks ronkadel ja papagoidel, ometi on nad võimelised omandama teatud määral inimkeelt ja teadlikkust teiste suhtes.

      Üheksateistkümnendal rasedusnädalal tõmbub inimloode eemale valu tekitavatest ärritajatest, näiteks nõelast, mis teda torkab. Kahekümne kolmandaks nädalaks vallanduvad loote organismis nõelatorke tagajärjel stressihormoonid, nagu kortisool, noradrenaliin ja looduslik valuvaigisti beetaendorfiin, kuigi kõrgemad ajupiirkonna ei ole neisse reaktsioonidesse kaasatud. Kuigi loode on võimeline selles arengustaadiumis valu tundma, ei ole see tõenäoliselt sama valu, mida me täiskasvanuna tunneme, ent sellegipoolest on see valu. See sarnaneb mõneti püüdega tajuda, mida tunneb vigastatud loom – ja mida me mõistagi teha ei saa, sest meie aju on teistsuguse ehitusega.

      Kahekümne viiendal nädalal luuakse ülitähtis ühendus ajukoore ja ülejäänud keha vahel, muutes võimalikuks inimesele omase loogilise arutlemise. Kuid isegi sel ajal oleks rumalus omistada lootele samasugust teadvust nagu täiskasvanul. Keegi meist ei suuda mäletada, mida ta emakas viibides läbi elas, osaliselt kindlasti sellepärast, et meil puudusid sel ajal sõnad ja kogemus ajju jõudvate aistingute mõtestamiseks. Praegu usuvad paljud spetsialistid, et teadvus ei ole „kõik või mitte midagi”, vaid sarnaneb pigem valgusregulaatoriga lambi järkjärgulise tugevamaks keeramisega, mis toimub kogu varase lapseea jooksul.

      Lisaks tuleb öelda, et loodus hoiab sündimata lapsi emakas suhteliselt rahulikus seisundis, mille tagab madala hapnikutaseme ja platsenta toodetavate tuimastisarnaste kemikaalide kombinatsioon. Lootel on une- ja virgeaja tsüklid, ning on ka tõendeid selle kohta, et nad on võimelised õppima, kuid päriselt ärkavad nad üles alles sündimise ajal.

      34

      Kas aktiivselt liigutavast kõhutitast saab tormakas laps?

      ARENEV laps liigutab esimest korda juba seitsmendal rasedusnädalal. Algul on liigutused aeglased, õrnad painutused tahapoole, kuid kuueteistkümnendaks nädalaks suudab loode teha sõna otseses mõttes kõiki liigutusi, mida teeb vastsündinu – tegelikult rohkemgi, sest teda ei piira raskusjõud. 16nädalane loode võib luksuda, teha hingamisliigutusi, haigutada, käega nägu puudutada, jalgadega vehkida, neelata ja silmi liigutada.

      Vaatamata kõigele sellele hakkavad rasedad loote liigutusi tajuma harilikult alles 18. rasedusnädalal, sageli palju hiljemgi. Mõned naised kirjeldavad seda äkilise küljele paiskumisena, umbes nagu Ameerika mägedel, teised aga ütlevad, see tundub pigem õrna põksimisena. Üks on aga kindel: raseduse edenedes muutuvad liigutused järjest tugevamaks ja mõned kõhutitad on eriti innukad endast pidevalt märku andma.

      Raseduse teises pooles muudab loode asendit umbes kord minutis ja on aktiivne ligikaudu 30 % ajast. Kuid paljud naised tunnevad vaid umbes kümnendikku loote kõigist liigutustest, sest nende mõju summutab lootevedelikku täis kott, milles tita hõljub. Kahekümnendaks nädalaks võtab laps ära vaid poole emaka mahust, seega on tal piisavalt ruumi käte-jalgadega vehkida, põtkida ja end siia-sinna keerata. Raseduse lõpuks võtab loode enda alla umbes 90 % emaka mahust (kuigi emakas on selleks ajaks juba märkimisväärselt veninud) ning tema liikumisruum on oluliselt ahtam.

      Kui ma oma esimese lapse, Matildaga umbes 23 nädalat rase olin, osalesin uurimuses, mille käigus tuli lamada magnetresonantstomograafis, sellal kui rühm Londoni Kuningliku seltsi teadlasi loote liigutused videosse salvestas. Kui lint mulle ette mängiti, olin ma hämmastunud, nähes, millist kung-fu’d ta mu kõhus tegi: tõmbas end kössi ja sirutas, hüples siia-sinna, mina aga ei tundnud muud kui juhuslikke põkse. Ta tegi pöidla ja nimetissõrmega koguni näpistamisliigutusi – seda liigutust tegi ta uuesti alles seitsmekuusena. Kui Matilda kõhus juba veidi suurem oli, jagas ta mulle pidevalt matse ja mükse, eriti õhtu hakul pärast seda, kui ma söönud olin. Praegu innukas mudilane, on Matilda üks aktiivsemaid (ja väsitavamaid) lapsi, keda ma tean. Seega on mul huvitav kuulda, et mitu uurimust on loote emakasisese aktiivsuse ja sünnijärgse temperamendi vahel seoseid leidnud. 2002. aastal jälgisid Janet diPietro ja tema kolleegid Johns Hopkinsi ülikoolist raseduse 24., 30. ja 36. nädalal 52 loote pulsisagedust ja liigutusi, seejärel vaatlesid samu lapsi ühe ja kahe aasta vanuses. Nad leidsid, et looteperioodil aktiivsemad lapsed tundusid üheaastaselt olevat vähem häiritud, kui tuju paha oli või vanemad nendega tegeleda ei saanud, ning kaheaastasena huvitusid leludega tegelemisest ja teiste inimestega suhtlemisest rohkem. Ka poiste ja tüdrukute vahel ilmnes erinevus: neist poistest, kes olid 36. rasedusnädalal eriti aktiivsed, said aktiivsemad lapsed, tüdrukute seas aga oli asi vastupidi.

      Teises uurimuses palusid Ian St James-Roberts ja Praveen Menon-Johansson Londoni Haridusinstituudist kahekümnel 37. rasedusnädalani jõudnud naisel kolme päeva jooksul igal hommikul ja igal õhtul tunni aja jooksul täheldatud looteliigutused üles kirjutada. Pärast lapse sündimist registreeriti esimesel, kuuendal ja kaheteistkümnendal nädalal tema magamis-, söömis- ja nutmismustrid.

      Kuigi kõhutitad tunduvad kõige jõulisemalt liigutavat õhtuti, ei läinud see kokku imiku sünnijärgse aktiivsusega. Kokku sobisid aga hoopis palju väiksemad liigutused, mida ema tundis eelkõige hommikuti. Palju liigutanud kõhutitad kaldusid imikuna rohkem nutma, rahulikumad aga olid ka pärast sündi rahulikumad. Üldjuhul võib öelda, et mida hilisemas rasedusjärgus loodet vaadeldakse, seda rohkem tundub sündimata lapse temperament sobituvat tema hilisema isiksusega. Kuid juba СКАЧАТЬ