Näljamängud. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaksteist said lüüa, kolmeteistkümnes hävitati. Riigireetmise lepingus sätestati uued, rahu garanteerivad seadused ning et Mustad Päevad mitte kunagi ei korduks, tõi leping meile igaaastaseks meeldetuletuseks kaasa Näljamängud.

      Näljamängude reeglid on lihtsad. Karistuseks ülestõusu eest peavad kõik kaksteist ringkonda saatma mängudele ühe poisi ja ühe tüdruku. Osalejaid nimetatakse tribuutideks. Kakskümmend neli tribuuti vangistatakse tohutu suurele väliareenile, mis võib olla milline tahes, kõrvetavast kõrbest külmunud kõnnumaani välja. Mitmenädalase perioodi jooksul peavad osalejad võitlust elu ja surma peale. Viimane ellujäänud tribuut on võitja.

      Kapitoolium võtab meie ringkondade lapsed, sunnib nad üksteist tapma ja kõiki teisi pealt vaatama – see on nende viis tuletada meile meelde, kui suur meelevald neil meie üle on ja kui väike oleks meie võimalus võita järgmine ülestõus. Mis sõnu nad ka ei kasutaks, sõnum on selge: "Vaadake, kuidas me võtame teie lapsed ja ohverdame nad ja teie ei saa midagi teha. Kui tõstate kas või väikese sõrme, tapame viimase kui ühe teie hulgast. Täpselt nagu 13. ringkonnas."

      Et muuta mängud meie jaoks võrdselt alandavaks ja piinarikkaks, nõuab Kapitoolium, et suhtuksime nendesse kui pidustustesse, spordivõistlustesse, kus kõik ringkonnad omavahel mõõtu võtavad. Viimane ellujäänud tribuut saab auhinnaks kerge koduse elu ja terve ringkond külvatakse üle auhindadega, peamiselt toidukraamiga. Kapitoolium jagab võidu saavutanud ringkonnale terve aasta jooksul teravilja ja õli, isegi selliseid hõrgutisi nagu suhkrut, samal ajal kui ülejäänud meist võitlevad näljaga.

      "Käes on aeg nii patukahetsuseks kui ka tänuks," leelotab linnapea.

      Seejärel nimetab ta 12. ringkonna eelmised võitjad. Seitsmekümne nelja aasta jooksul on neid olnud täpselt kaks. Ainult üks on veel elus. Haymitch Abernathy, vatsakas keskealine mees, kes ilmub selsamal hetkel välja, jõurab midagi arusaamatut, komberdab lavale ja vajub kolmandale toolile. Ta on purjus. Väga. Rahvahulk reageerib sümboolse aplausiga, aga mees on täiesti segi ja üritab Effie Trinketit kõvasti kallistada. Viimane suudab vaevu kõik katsed tõrjuda.

      Linnapea on häiritud. Kuna televisioon kannab kõik üle, sai just praegu 12. ringkonnast terve Panemi naerualune, ja ta teab seda. Kiiresti üritab ta tähelepanu lõikuspäevale tagasi tõmmata ja tutvustab Effie Trinketit.

      Naine sörgib poodiumile, särav ja pulbitsev nagu ikka, ning läkitab rahvahulga poole oma tunnuslause: "Häid Näljamänge! Ja olgu juhus alati teie poolt!" Roosad juuksed on ilmselt parukas, sest pärast Haymitchiga kohtumist on lokid pisut paigast nihkunud. Naine sädistab, kuivõrd suur au tal on siin olla, kuigi kõik teavad, et ta ei jõua ära oodata, millal teda edutatakse mõne parema ringkonna juurde, kus on korralikud võitjad, mitte mõned joodikud, kes sind terve riigi silme all ahistavad.

      Märkan rahvahulgas Gale'i, kes kerge naeratusevarjuga minu poole vaatab. Lõikuspäevad on, nagu nad on, täna saab vähemalt natuke nalja ka. Aga korraga mõtlen ma Gale'i ja tema neljakümne kahe nimesildi peale selles suures klaaskuulis. Juhus ei kipu kohe kuidagi tema poolt olema – vähemalt paljude teiste poistega võrreldes. Võib-olla mõtleb tema praegu minu kohta sama, sest ta näole ilmub tume vari ja ta pöörab pilgu kõrvale. "Aga seal on veel tuhandeid teisi nimesid," tahaksin talle sosistada.

      On aeg loosi tõmmata. Effie Trinket lausub nagu ikka: "Kõigepealt tüdrukud!" ja sammub üle lava tüdrukute nimesiltidega klaaskuuli juurde. Ta sirutab ennast, pistab käe sügavale palli sisse ja tõmbab välja paberilipiku. Rahvas hoiab nagu üks mees hinge kinni, isegi nõela kukkumist oleks kuulda. Mul läheb süda pahaks ja ma loodan kõigest hingest, et see ei ole mina, et see ei ole mina, et see ei ole mina.

      Effie Trinket suundub tagasi poodiumi juurde, silub paberilipikut ja loeb oma valju selge häälega nime ette. Ja see ei ole mina.

      See on Primrose Everdeen.

      2

      Ükskord, kui ma istusin liikumatult umbes kolme meetri kõrgusel puu otsas ja varitsesin juhuslikult mööduvat jahisaaki, jäin tukkuma ja kukkusin alla. Maandusin selili. Tundus, nagu oleks viimne kui õhuraas kokkupõrke tagajärjel kopsudest välja surutud, ja seal ma siis lamasin, üritasin sisse hingata, välja hingata, midagigi teha.

      Täpselt samamoodi tunnen ennast praegu, püüdes meenutada, kuidas hingata, võimetu rääkima, täiesti oimetu, ainult väljahüütud nimi keerleb lakkamatult peas ringi. Keegi haarab mu käest, üks poiss Servalt, ja mulle tundub, nagu oleksin hakanud kukkuma ja tema püüdis mind kinni.

      Siin peab olema mingi viga. See ei ole võimalik. Primi nimi oli ühel lipikul tuhandest! Tema võimalused valituks osutuda olid nii väikesed, et ma ei suvatsenud ta pärast isegi muretseda. Kas ma ei teinud ometi kõik, mis võimalik? Võtsin tessera, keelasin temal sama teha? Üks lipik. Üks lipik tuhandest. Juhus oli igati tema poolt. Aga sellest ei olnud kasu.

      Kuulen nagu läbi udu, kuidas rahvahulk rahulolematult pomiseb, nagu ikka, kui valituks osutub kaheteistaastane, sest see ei ole kellegi arvates aus. Ja seejärel näen teda: viimne kui veretilk näost kadunud, käed külgedele rusikasse surutud, astub ta väikeste kangete sammudega lava poole, möödub minust ja ma märkan pluusisaba, mis on seelikust välja tulnud ja ripub üle värvli. Sellest piisab, pardisabana lipendav pluus toob mind taas teadvusele.

      "Prim!" Allasurutud karjatus pääseb üle mu huulte ja lihased hakkavad uuesti liikuma. "Prim!" Ma ei pea endale rahvahulgas teed rajama. Teised lapsed tõmbuvad viivitamatult eemale ja vabastavad mulle tee lavani. Jõuan temani täpselt siis, kui ta hakkab trepist üles ronima. Ühe käeliigutusega lükkan ta enda selja taha.

      "Olen vabatahtlik!" hingeldan. "Olen vabatahtlik tribuut!"

      Laval valitseb hetkeline segadus. 12. ringkonnas ei ole juba mitu aastakümmet olnud ühtegi vabatahtlikku ja keegi ei tea, mida täpselt teha. Reegel ütleb, et kui tribuudi nimi loosirattast välja tõmmatakse, võib mõni teine nõuetele vastav poiss, kui loetakse ette poisi nimi, või tüdruk, kui valituks osutub tüdruk, ette astuda ja tema kohale asuda. Mõnes ringkonnas, kus on eriline au saada lõikusel valitud, ei ole vabatahtlikuks saamine niisama lihtne. Aga 12. ringkonnas, kus tribuut tähendab samahästi kui laipa, on vabatahtlikkus juba ammu välja surnud.

      "Imearmas!" ütleb Effie Trinket. "Aga ma usun, et pärast loosiga tõmmatud nime ettelugemist tuleb selline pisiasi nagu küsimus, kas vabatahtlikke on, ja kui keegi tõesti astub ette, siis me, ee …" ei ole ta endas enam kindel ja jääb vait.

      "Mis tähtsust sel on?" küsib linnapea. Ta vaatab mind valuliku ilmega. Me ei ole tegelikult tuttavad, aga aimatav äratundmine kumab tema näos siiski. Olen tüdruk, kes toob maasikaid. Tüdruk, keda tema tütar on võib-olla juhuslikult maininud. Tüdruk, kes seisis viis aastat tagasi koos ema ja õega kössis tema ees, kui linnapea andis talle kui pere vanimale lapsele üle medali vapruse eest. Medali isa eest, kes kaevanduses õhku haihtus. Kas see tuli linnapeale meelde? "Mis tähtsust sel on?" kordab ta juhmilt. "Las ta astub ette."

      Prim karjub mu selja taga hüsteeriliselt. Ta hoiab mind oma kondiste kätega kinni nagu kruustangidega. "Ei, Katniss! Ei! Sa ei tohi minna!"

      "Prim, lase lahti," lausun karmilt, sest see ajab mind endast välja ja ma ei taha nutma hakata. Kui õhtul näidatakse lõikuspäeva kordust televiisorist, näevad kõik mu pisaraid ja mind hakatakse kergeks sihtmärgiks pidama. Nõrgukeseks. Sellist rahuldust ei paku ma kellelegi. "Lase lahti!"

      Tunnen, kuidas keegi ta minust eemale rebib. Pööran ringi ja näen, kuidas Gale Primi sülle haarab ja tüdruk poisi süles kätega peksab. "Lase käia, Catnip," ütleb Gale väriseva häälega võideldes ja tassib siis Primi eemale ema juurde. Teen südame kõvaks ja ronin trepist üles.

      "Braavo!" СКАЧАТЬ