Näljamängud. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minna ma ei saanud. Kodus oli ema oma kustunud silmadega ja väike õde aukuvajunud põskede ja lõhenenud huultega. Ma ei suutnud astuda lootusetult tühjade kätega tuppa, kus susises tuli, tehtud märgadest okstest, mida ma metsaservalt korjasin, kui süsi otsa sai.

      Avastasin, et komberdan mööda porist kõrvaltänavat, rikastele linnainimestele mõeldud poodide taga. Kaupmeeste eluruumid asuvad äride peal, seega olin tegelikult nende tagaaedades. Mäletan tollal veel tühjade peenarde tarvis kevadeks mahamärgitud jooni, paari kitse aedikus, üht posti külge seotud läbiligunenud koera, kes kössitas löödult poris.

      12. ringkonnas on igasugune varastamine keelatud. Surmaga karistatav. Aga mulle turgatas pähe, et äkki leian midagi prügikastidest, see oleks aus mäng. Võib-olla mõni kont lihuniku tagahoovis või juurviljamüüjal mõned halvaks läinud juurikad, midagi, mida ainult minu pere ihkaks meeleheitlikult süüa. Kahjuks oli prügikaste äsja tühjendatud.

      Kui pagarikojast mööda sammusin, tungis värske leiva tugev lõhn mulle sügavale ninna ja ma tundsin iiveldust. Ahjud asusid maja tagaküljel ja kuldne hõõgus voogas avatud köögiuksest välja. Seisin paigal, soojusest ja lõhnast lummatud, kuni vihm segas vahele, torkas oma jääkülmad sõrmed mulle ribidesse ja sundis mind uuesti liigutama. Tõstsin pagariäri prügikastilt kaane ja nägin, kui jäägitult ja südametult tühi see on.

      Korraga karjus minu peale üks hääl. Tõstsin pilgu ja nägin pagari naist, kes käskis mul edasi minna, ähvardas rahuvalvajatega ja hädaldas, kui tüdinenud ta on nendest Serva jõmpsikatest, kes ta prügi sees sobramas käivad. Need olid inetud sõnad ja mul ei olnud enda kaitseks midagi öelda. Kui ma prügikasti kaant hoolikalt tagasi seadsin, valmis minema asutama, märkasin teda: heledate juustega poissi, kes piilus ema selja tagant. Olin teda varem kooli näinud. Ta käis minuga samas klassis, aga ma ei teadnud ta nime. Ta hoidis linnalastega ühte punti, nii et kuidas ma oleksingi saanud seda teada? Ema läks kirudes pagarikotta tagasi, aga poiss ilmselt jälgis, kuidas ma nende seaaediku tagant mööda astusin ja selja vana õunapuu kaugema külje vastu toetasin. Taipasin korraga, et mul ei olegi midagi koju viia. Põlved läksid nõrgaks ja ma vajusin mööda puutüve alla juurtele istuma. See oli liig mis liig. Mul oli paha, olin väga nõrk ja väsinud, oh, kui väsinud. Las kutsuvad rahuvalvajad ja viivad meid hooldekodusse, mõtlesin seal. Veel parem, kui ma siinsamas vihma käes sureksin.

      Pagarikojast kostis kolinat ja ma kuulsin, kuidas naine uuesti karjuma hakkas ja kuidas kedagi löödi, ja mõtlesin endamisi ähmaselt, mis toimub. Läbi pori tulid minu poole lirtsuvad sammud ja ma mõtlesin: see on pagari naine, ta tuleb mind siit kepiga minema peksma. Aga see ei olnud tema. Hoopis poiss. Käes olid tal kaks suurt mustaks kõrbenud koorikuga leivapätsi, mis olid ilmselt tulle kukkunud.

      Poisi ema lõugas: "Anna need sigade kätte, saamatu olevus! Miks ka mitte? Ükski korralik inimene ei osta kõrbenud leiba!"

      Poiss hakkas kõrbenud koorikut leiva küljest ära rebima ja sigadele künasse loopima. Siis helises pagarikoja uksekell ja ema kadus klientidega tegelema.

      Poiss ei vaadanud kordagi minu poole, aga mina jälgisin teda. Leiva pärast, punase verme pärast, mis poisi põsesarnalt kaugele paistis. Millega teda löödi? Meie vanemad ei löönud meid kunagi. Ma ei oleks suutnud seda ette kujutadagi. Poiss heitis kiire pilgu pagarikoja poole, nagu kontrolliks, kas õhk on puhas, ning viskas seejärel pilku sigadelt pööramata ühe leivapätsi minu suunas. Teine järgnes sama kiiresti, siis astus poiss lirtsuval sammul pagarikotta tagasi ja pani köögiukse enda järel korralikult kinni.

      Vaatasin leivapätse ega uskunud oma silmi. Täiesti korralikud, tegelikult täiuslikud, kui kõrbenud kohad välja arvata. Kas ta tahtis, et ma need endale saaksin? Ilmselt küll. Sest siin need lebasid, otse minu jalgade ees maas. Et keegi ei näeks, mis juhtus, kahmasin leivapätsid ja pistsin põue, tõmbasin jahimantli hõlmad tugevasti kinni ja kõndisin kärmesti minema. Leiva kuumus kõrvetas nahka, aga mina surusin pätsid veel kõvemini vastu rindu, klammerdudes elu külge.

      Kui koju jõudsin, olid pätsid juba natuke jahtuda jõudnud, aga seest veel piisavalt soojad. Panin leivad lauale ja Prim sirutas käe, et endale tükk murda, kuid ma surusin ta toolile istuma, sundisin ema meiega laua ääres ühinema ja valasin kõigile sooja teed. Kraapisin mustad kohad maha ja lõikasin leiva viiludeks. Sõime terve pätsi ära, viil viilu haaval. See oli hea suur, rosinate ja pähklitega täidetud leivapäts.

      Panin riided tule äärde kuivama, ronisin voodisse ja vajusin sügavasse unenägudeta unne. Alles järgmisel hommikul turgatas mulle pähe, et poiss võis need pätsid meelega ära kõrvetada. Võib-olla pillas leekidesse, teades, et saab selle eest karistada, ja tõi pärast mulle. Aga heitsin selle mõtte kõrvale. Küllap see siiski lihtsalt juhtus. Miks ta oleks pidanud nii tegema? Ta ei tundnudki mind. Ometi oli leiva mulle viskamine tohutu lahkus, mille eest ta oleks kindlasti peksa saanud, kui see oleks avastatud. Ma ei suutnud kuidagi poisi teguviisi selgitada.

      Sõime hommikusöögiks mõned leivaviilud ja läksime kooli. Oli selline tunne, nagu kevad oleks üleöö saabunud. Mõnus soe õhk. Pehmed pilved. Koolis möödusin poisist koridoris. Tal oli põsk paistes ja silm sinine. Ta oli koos sõpradega ja ei teinud minust väljagi. Aga kui ma pärast lõunat Primile vastu läksin ja me koju hakkasime minema, nägin, kuidas ta mind teisest aianurgast vaatab. Meie pilgud kohtusid sekundiks, siis pööras ta pea kõrvale. Lõin pilgu maha, mul oli piinlik, ja siis ma nägin seda. Selle aasta esimest võilille. Kelluke hakkas mu peas helisema. Mõtlesin tundidele, mis olin isa seltsis metsas veetnud, ja teadsin korraga, kuidas me ellu jääme.

      Kuni tänaseni ei suuda ma unustada seost selle poisi, Peeta Mellarki, ja leiva vahel, mis andis mulle lootust, ja võilille vahel, mis tuletas mulle meelde, et ma ei ole hukule määratud. Ning rohkem kui korra olen kooli koridoris ringi keeranud ja näinud, kuidas poisi silmad on minule suunatud ja kuidas ta pilgu kiiresti kõrvale pöörab. Mul on tunne, nagu oleksin talle midagi võlgu, ja mulle ei meeldi inimestele võlgu olla. Kui ma oleksin teda millalgi tänanud, tunneksin praegu ehk vähem segadust. Mõtlesin sellest paaril korral, aga kunagi ei tulnud parajat juhust. Ja nüüd ei tulegi. Sest meid heidetakse areenile elu ja surma peale võitlema. Ei tea, kuidas mul seal küll õnnestuks mõned tänusõnad poetada? See ei tunduks justkui õiglane, kui üritan tal samal ajal kõri läbi lõigata.

      Linnapea lõpetab riigireetmise lepingu ettelugemise ning viipab mulle ja Peetale, et teineteisel kätt suruksime. Peeta käsi on tugev ja soe nagu need leivapätsidki. Ta vaatab mulle otse silma ja surub mu kätt moel, mis peaks minu meelest tähendama julgustust. Aga võibolla lihas lihtsalt tõmbles.

      Pöörame end uuesti näoga rahva poole ja kõlab Panemi hümn.

      Mis seal ikka, mõtlen ma. Meid on kakskümmend neli. Võib-olla tahab juhus, et keegi teine tapab ta enne mind.

      Ainult et viimasel ajal ei ole juhus olnud eriti usaldusväärne.

      3

      Kui hümn läbi saab, võetakse meid vahi alla. Ei, meil ei panda käsi raudu ega midagi muud sellist, aga me marsime rahuvalvajate grupi saatel kohtuhoone eesuksest sisse. Võib-olla on tribuudid kunagi minevikus üritanud põgeneda. Kuigi mina ei ole seda kordagi näinud.

      Kohtuhoones juhatatakse mind ühte tuppa ja jäetakse üksi. Ma ei ole kunagi varem viibinud nii luksuslikus toas – paksud soojad vaibad, sametist diivan ja tugitoolid. Ma tean, mis asi on samet, sest emal on üks kleit, mille krae on sellest materjalist tehtud. Istun diivanile ja ei saa teisiti, kui pean sõrmi pehmel materjalil edasi-tagasi libistama, mitu korda. See aitab rahuneda ja valmistuda järgmiseks tunniks. Ajaks, mis antakse tribuutidele kallite inimestega hüvastijätmiseks. Ma ei tohi endast välja minna, ma ei tohi lahkuda sellest toast paistes silmade ja punase ninaga. Nutmine ei tule kõne allagi. Rongijaamas ootab meid veel hulk telekaameraid.

СКАЧАТЬ