Näljamängud. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Sellepärast tunduvadki minu ema ja Prim oma heledate juuste ja siniste silmadega teistsugused. Nad ongi. Ema vanemad kuulusid väikesesse kaupmeeste klassi. Kaupmehed teenindavad ametnikke, rahuvalvajaid, aeg-ajalt ka mõnda Serva klienti. Neil oli 12. ringkonna jõukamas osas oma apteek. Kuna peaaegu keegi ei saa endale arsti lubada, on meie tervendajad apteekrid. Isa sai emaga tuttavaks, korjates jahiretkedel ravimtaimi ja müües neid ema vanemate poodi, kus neist rohtu keedeti. Ema pidi isa tõeliselt armastama, kui oli nõus oma kodunt lahkuma ja Servale kolima. Püüan seda meeles pidada, kui näen enda ees kõigest naist, kes konutab osavõtmatult nurgas, samal ajal kui tema lastest jääb ajapikku alles ainult luu ja nahk. Isa pärast üritan talle andeks anda. Aga ausalt öeldes ei ole ma eriti andestaja tüüpi.

      Gale määrib leivaviiludele pehmet kitsejuustu ja paneb igale viilule hoolikalt basiilikulehe, samas kui mina teen ümberkaudsed põõsad marjadest tühjaks. Seame end oma kaljuses pelgupaigas mugavasti sisse. Meid siin ei nähta, aga meie pilgule avaneb avar vaade suvest tiinele orule, köögiviljadele, mis ootavad korjamist, juurikatele, mida on vaja kaevata, päikesevalguses küütlevatele kaladele. Päev on võrratu, sinine taevas ja soe tuuleõhk. Toit on ülimaitsev, juust sulab sooja leiva peal ja suu on marjamahla täis. Kõik oleks täiuslik, kui tõesti olekski puhkepäev, kui võiks terve vaba päeva Gale'iga koos mägedes uidata ja õhtusöögiks jahti pidada. Selle asemel peame kell kaks hoopis väljakul seisma ja ootama, kelle nimed ette loetakse.

      "Tead, me võiks seda ikkagi teha," lausub Gale tasa.

      "Mida?" küsin vastu.

      "Ringkonnast lahkuda. Põgeneda. Metsas elada. Sina ja mina, me saaks sellega hakkama," vastab Gale.

      Ma ei tea, mida vastata. Nii pöörane mõte.

      "Kui meil ei oleks nii palju lapsi," lisab ta kiiresti.

      Muidugi ei ole nad meie lapsed. Aga võiksid sama hästi olla. Gale'i kaks väikest venda ja üks õde. Prim. Ka meie emad võib nende hulka arvata, sest kuidas nemadki ilma meieta hakkama saaksid? Kes toidaks suid, mis küsivad aina juurde? Käime mõlemad iga päev jahil, kuid on öid, mil peame oma jahisaagi vahetama seapeki, kingapaelte või villa vastu, öid, mil läheme magama korisevate kõhtudega.

      "Ma ei taha kunagi lapsi saada," ütlen mina.

      "Mina tahaksin. Kui ma siin ei elaks," sõnab Gale.

      "Aga sa elad," vastan ärritunult.

      "Unusta ära," nähvab Gale.

      Meie jutuajamine tundub täiesti vale. Lahkuda? Kuidas ma saaksin jätta maha Primi, ainsa inimese terves maailmas, keda ma täiesti kindlalt armastan? Ja Gale on oma perekonnale pühendunud. Me ei saa põgeneda, miks siis sellest üldse rääkida? Isegi kui saaksime … isegi kui saaksime … milleks korraga see jutt laste saamisest? Minu ja Gale'i vahel ei ole kunagi midagi olnud. Kui tuttavaks saime, olin mina kaheteistaastane kondine tüdruk ja kuigi tema oli kõigest kaks aastat vanem, paistis ta nagu täismees. Meil võttis kaua aega, enne kui isegi sõpradeks saime, omavahel iga tehingu pärast kauplemise lõpetasime ja teineteist aitama hakkasime.

      Pealegi ei ole Gale'il, kui ta lapsi tahab, naise leidmisega küll probleeme. Ta on hea välimusega, piisavalt tugev, et kaevandustööga hakkama saada, ja oskab küttida. Selle järgi, kuidas tüdrukud hakkavad koolis omavahel sosistama, kui ta mööda läheb, võib kindlalt öelda, et ta meeldib neile. Ma olen kade, aga mitte sellepärast, mida inimesed tavaliselt arvavad. Raske on leida head jahikaaslast.

      "Mis sa tahad teha?" küsin. Võime küttida, kala püüda või marju korjata.

      "Lähme järve äärde kala püüdma. Saame õnged vette jätta ja metsas marju korjata. Viime õhtuks midagi head koju," vastab ta.

      Õhtuks. Pärast lõikust peavad kõik tähistama. Paljud tähistavadki, kergendustundest, et nende lapsed on selleks aastaks pääsenud. Aga vähemalt kahes perekonnas tõmmatakse akendele katted ette, lukustatakse uksed ja üritatakse selgusele jõuda, kuidas järgnevad vaevarikkad nädalad üle elada.

      Meil läheb hästi. Kiskjad ei tee meist päeval välja, sest kergemat ja maitsvamat saaki on küllalt. Hiliseks hommikuks oleme saanud oma tosin kala, kotitäie köögivilju ja – mis kõige parem – ligi viis liitrit maasikaid. Leidsin selle maasikavälu mõned aastad tagasi, aga Gale'i mõte oli tõmmata sinna ümber püünisvõrgud, et loomad ligi ei pääseks.

      Koduteel põikame läbi Hobist, mustalt turult, mis tegutseb mahajäetud laos, kus vanasti hoiti sütt. Kui leiutati efektiivsem transpordisüsteem, mis juhtis söe otse kaevandusest rongidele, võttis Hob järkjärgult laomaja üle. Lõikuspäeval on enamik kaupmehi selleks ajaks oma äri juba sulgenud, aga mustal turul on endiselt üsna palju rahvast. Kerge vaevaga vahetame kuus kala hea leiva ning kaks kala soola vastu. Greasy Sae, kondine vanamutt, kes müüb suurest katlast kausitäite kaupa kuuma suppi, vahetab pooled meie köögiviljad paari parafiinikamaka vastu. Kusagil mujal võiksime pisut paremat kaupa teha, aga Greasy Saega heade suhete hoidmiseks peame pisut pingutama. Tema on ainus, kelle peale võime oma metsikute koerte kauplemisel alati loota. Me ei käi metsikuid koeri küttimas, aga kui meid rünnatakse ja paar tükki maha laseme … mis siis ikka, liha on liha. "Panen supi sisse ja ütlen, et veiseliha," lausub Greasy Sae ja pilgutab silma. Serval ei kirtsutaks keegi korraliku koerakintsu peale nina, aga Hobis käivad rahuvalvajad ja nemad võivad endale lubada pisut pirtsutamist.

      Kui turul asjad joonde aetud, suundume linnapea maja tagaukse poole, sest tema on alati maasikatest huvitatud ja saab endale meie küsitud hinda lubada. Plaanime pooled marjad talle müüa. Linnapea tütar Madge avab ukse. Ta käib minuga samas klassis. Võiks arvata, et ta on snoob, ikkagi linnapea tütar, aga tal pole viga midagi. Hoiab ainult omaette. Nagu minagi. Kuna meil kummalgi ei ole eriti sõpru, saame sageli justkui juhuslikult koolis kokku. Sööme koos lõunat, istume kogunemistel kõrvuti, satume sportmängudes paari. Me peaaegu ei räägigi omavahel ja see sobib mõlemale.

      Täna asendab Madge'i üksluist kooliriietust hinnaline valge kleit ja blondid juuksed on roosa paelaga kinni seotud. Lõikuspäeva riided.

      "Ilus kleit," ütleb Gale.

      Madge heidab talle kiire pilgu, püüdes aru saada, kas tegemist on siira komplimendiga või on poiss lihtsalt irooniline. Kleit on tõesti ilus, aga tavapärases olukorras ei kannaks ta seda kunagi. Madge surub huuled kokku ja naeratab siis. "Kui mina peaksin loosi tahtel Kapitooliumi minema, tahan vähemalt ilus välja näha."

      Nüüd on Gale'i kord segadusse sattuda. Kas tüdruk mõtleb seda tõsiselt? Või ajab niisama jama? Mina arvan, et viimane variant on õige.

      "Sina küll Kapitooliumi ei lähe," sõnab Gale rahulikult. Ta silmad peatuvad väikesel ümmargusel nõelal, mis ehib tüdruku kleiti. Päris kuld. Ilus töö. Selle eest võiks pere tervelt kuu aega süüa. "Mitu loosi sul olla saab? Viis? Mul oli juba kaheteistkümneaastaselt kuus."

      "See ei ole tema süü," poetan mina.

      "Ei, see ei ole kellegi süü. Nii see kord juba on," vastab Gale.

      Üle Madge'i näo libiseb vari. Ta annab maasikaraha minu kätte. "Õnn kaasa, Katniss."

      "Sulle ka," vastan mina ja uks sulgub.

      Kõnnime vaikuses Serva poole tagasi. Mulle ei meeldi, et Gale oma pahameele Madge'i peale välja valas, aga tal on muidugi õigus. Lõikuse korraldamise süsteem on ebaõiglane, vaesed saavad kõige rohkem kannatada. Lõikuspäeva loosirattasse pannakse kõigi nimed, kes on vähemalt kaksteist eluaastat vanad. Esimesel aastal on nimi loosirattas ühe korra. Kolmeteistaastaselt juba kaks korda. Ja nii edasi ja nii edasi kuni СКАЧАТЬ