Sefiirist loss. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Või kui, siis pigem positiivses suunas. Mul on hea meel, et sa mind usaldasid – ehkki ühest asjast ei saa ma hästi aru.”

      „Millest siis?” Jakob näis olevat natuke rahulikum ning puna tema näolt hakkas kaduma.

      „Sellest, mis sa enne ütlesid. Et sa pole seda oma vanematele ega lähematele sõpradele rääkinud ning teab ainult üks poolvõõras inimene – noh, nüüd juba kaks, sest mina ju ka.”

      „Jah, see on tõsi,” vastas Jakob päikese käes silmi kissitades.

      Vaat seda ma hästi ei mõistnud. „Kuidas nii? Loogiline oleks ju vastupidi,” avaldasin arvamust. „Noh, et just lähedasemad teavad niisuguseid asju ja võõramad mitte…”

      Seepeale raputas poiss innukalt pead. „Ei-ei, nii see küll pole. Just võõramatele on kergem selliseid asju rääkida, sest nad on objektiivsemad ja ei mõista nii kergesti hukka.”

      „Sa siis arvad, et su vanemad ei lepiks?” küsisin vaiksemalt. „Aga sa ju ei tea seda!”

      „Siin polegi midagi teada, see on täiesti ilmselge. Ema jah võib-olla veel kuidagi lepiks, aga isa…” Jakobi näole kerkis täiesti lootusetu ilme. Ta ohkas ning jätkas siis: „Kui sa mu isa tunneksid, siis saaksid sellest ise ka aru. Olen aastate jooksul kuulnud igasuguseid põlastavaid vihjeid, mida ta selliste inimeste kohta on teinud. Ta leiab, et see on ebanormaalne ja et maailm on loodud ikkagi niiviisi, et ainult mehed ja naised omavahel looksid suhteid… Nagu see oleks midagi, mida ise saab valida ja otsustada! Ja seda on väga hästi näha, et mina pole tema arust piisavalt mehelik. Jürgen on isa lemmikpoeg, kuna talle pakub meeletult huvi kõik tehnikaga seonduv. Nad võivad isaga koos lõpmatuseni auto kallal nokitseda või siis kodus mõne asja parandamisega tegeleda. Mind sellised asjad ei huvita, ma loen parema meelega raamatut või sorteerin oma margikogu. Seda pole isa kunagi otse välja öelnud, aga kohe kindlasti meeldiks talle, kui mina ka nendega kampa lööks ja üldse mehisema mulje jätaksin. Seda ma sulle juba rääkisin, et isale mu tantsutrennid ka sugugi ei istu.”

      Noogutasin. „Sellisel juhul saan ma sinust aru küll. Aga see on vist küll päris jube, kui pead niimoodi oma vanemate eest midagi kogu aeg varjama… Kaua sa ise oled seda asja juba teadnud, kas ammu?”

      „Mitte väga.” Jakob jäi korraks vait, sest üks paarike, vanem mees ja naine jalutasid parajasti meie poole. Ta ootas, kuni nad möödusid ning rääkis siis edasi: „Sain sellest aru umbes üheteist-kaheteistaastaselt ja üsna järk-järgult. Mul oli eelmises kodukohas üks klassivend, kes elas minuga ühes majas ja me saime väga hästi läbi – Argo oli tema nimi. Ta käis tihtipeale minu pool, ja mina tema juures. Päris mitu korda oli Argo oma isa tagant pornoajakirju näpanud ja me lehitsesime neid suure põnevusega. Umbes tollal hakkasingi tähele panema, et piltidel kujutatud naised ei paku mulle mingit erilist huvi ega tekita ühtegi emotsiooni – hoopis rohkem meeldis mulle vaadata mehi.” Jakob tegi taas pausi. „Sul on vist väga imelik seda kuulata?”

      „Ei-ei,” tõrjusin kärmelt. „Vastupidi, see on just huvitav! Räägi edasi.”

      „Noh, ma ei saanud kunagi aru, mispärast Argo neid naisi piltidelt nii õhinal vaatas, sest minu meelest polnud seal midagi erilist. Talle ma seda muidugi öelda ei julgenud ja tegin näo, nagu oleksin neist ajakirjadest vaimustuses. Pikapeale aga avastasin midagi, mis mind juba hoopis rohkem ehmatas – ma hakkasin Argosse armuma…”

      „Ja mis siis sai?” pärisin põnevusega. „Kas sa rääkisid talle sellest lõpuks?”

      „Ei, nalja teed või, ma poleks seda elu sees julgenud. Püüdsin temaga lihtsalt võimalikult palju aega koos olla ja seda nautida. Umbes paar aastat hiljem kolis ta oma perega kusagile Lõuna-Eestisse ja rohkem pole ma teda näinud.”

      Päike oli pilve taha läinud ja ilm kuidagi ootamatult jahedaks tõmbunud. Hüppasin müüri pealt maha. „Äkki jalutame edasi?” tegin ettepaneku. „Lähme parki.”

      Jakob oli nõus ja libistas end samuti maha. Sammusime tasapisi edasi ning ma mõtlesin, mida Jakobilt veel küsida. Kogu see teema oli minu jaoks tohutult uudne ja huvitav. Ma polnud seesuguste asjade peale kunagi mõelnud ega osanud seni üldse ettegi kujutada, kui palju homoseksuaalid kogu aeg varjama ja valetama on sunnitud. Mõtlesin, et ma ise küll vist ei suudaks niimoodi elada, et isegi oma vanemaid ei saa usaldada, rääkimata siis veel õieti kellestki teisest. Tundsin, kuidas mu lugupidamine selle väikese blondi poisi vastu on viimaste minutite jooksul lausa mitmekordselt kasvanud.

      „Kes see teine siis on, kellele sa asjast rääkisid?” pärisin lõpuks. „See, keda sa ainult korra oled näinud?”

      „See on üks kutt, kellega ma Internetis tuttavaks sain,” rääkis Jakob. „Meil oli nii-öelda pimekohting. Olime juba mõnda aega ühes jututoas ja ka MSN-is lobisenud ja mõtlesime siis, et võiks kokku saada. Lootsin, et sellest võiks tulla midagi enamat, aga kohtumisel saime aru, et mingeid tundeid meie vahel siiski olema ei hakka. Sellegipoolest oleme jäänud sõpradeks ja suhtleme netis ikka endiselt edasi.”

      „Kahju, et sa oma vanematele rääkida ei saa,” laususin mõtlikult. „Nad võiksid aru saada, et sa ei saa sinna ise midagi parata. Huvitav, ometi peaks ju tänapäeva inimesed vabameelsemad olema kui millalgi aastaid tagasi…”

      „Nojah, aga mu isa ongi selline vana kooli mees,” ohkas Jakob. „Tema seda ei mõistaks, see on täiesti sada protsenti kindel. Aga mis seal ikka, ma olen sellega ammugi leppinud, et on asju, mida ma oma vanematele iialgi rääkima ei hakka.”

      Olime jõudnud parki ja kõndisime nüüd aeglaselt mööda kitsast punakat kruusateed. Kõik oli küll alles roheline, kuid siin võis juba päris selgesti tunda õhus hõljuvat sügise lõhna. Puud meie peade kohal kohisesid kerge tuule käes ja kusagilt kaugelt eemalt võis kuulda kellegi venekeelset lobisemist ning automüra.

      „See pimekohtingu-poiss, Kaarel on ta nimi, on mind endaga paari kohta kaasa kutsunud,” ütles Jakob korraga ning ma tajusin tema hääles taas pisut kohmetunud tooni.

      „Kaasa? Kuhu siis?” tundsin huvi.

      „Baari ja ööklubisse.” Jakob kükitas maha ning sidus oma kingapaela kõvemini kinni. Püsti tõustes vaatas ta natuke häbelikult mulle otsa. „Noh, mitte tavalisse, vaid geibaari ja geiklubisse muidugi. Ma ei ole neis kohtades kordagi käinud, see tundub natuke kõhe. Samas oleks päris huvitav minna ja vaadata, mis seal toimub. Kas… kas sina oleksid nõus minuga sinna millalgi kaasa tulema?”

      „Mina?” imestasin. „Miks mina?” See ettepanek oli nüüd küll väga ootamatu.

      „Noh, koos oleks ju julgem,” seletas Jakob taas punastades. „Läheksin palju parema meelega koos sinu, kui et tolle Kaarliga. Sa oled palju toredam inimene kui tema ja ma usun, et meil oleks päris lõbus… kui need kohad sind muidugi ei hirmuta.”

      Pistsin käed teksaste taskutesse ning mõtlesin asja üle kiirelt järele. Pidin endale tunnistama, et asi tundus äärmiselt uudne ja huvitav, kuid Jakobil oli samas ka õigus – minu, täiesti tavalise ning heteroseksuaalse tüdruku jaoks tekitas geibaari sisseastumine natuke kõhedust. „Põhimõtteliselt ma vist tuleksin küll,” kostsin lõpuks veidi kõhklevalt. „Ega mind ju keegi seal ära ei söö, pealegi olen piisavalt vabameelne küll, et vaevalt mind seal miski nii väga šokeeriks. Ehkki…” Ma vajusin uuesti mõttesse.

      „Mis ehkki?” tahtis Jakob kohe teada. „Midagi sind siis ikkagi häirib?”

      „No homoseksuaalsed poisid ja mehed kohe kindlasti ei häiri,” ütlesin. „Aga tüdrukute kohta ma nii СКАЧАТЬ