Sefiirist loss. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Miks ma peaksin naerma hakkama?” ei saanud ma aru. „Mis nende markidega siis on?”

      „Noh, ma olen paljudelt kuulnud, et kes see neid küll tänapäeval kogub.” Jakob tõmbas ennast müüri peale istuma. „Mu vend näiteks kogu aeg irvitab selle üle ega saa aru, kuidas ma viitsin sellise asjaga mässata.”

      Ma mõistsin Jakobit rohkem, kui tema ise sel hetkel arvata oleks osanud. Ka ma ise kogusin midagi sellist, mida ma naljalt teistele poleks tunnistada tahtnud – nimelt portselanist nukke. See hobi sai mul alguse kaheksa-aastaselt, kui üks kaugelt sugulane kinkis mulle sünnipäevaks imeilusa pitsilise kleidi ja kübaraga nuku. Pärast seda nõudsin sarnaseid emalt iga kord, kui koos poes käies mõnd niisugust nägema juhtusime. Hiljem aga hakkasin neid oma taskuraha eest ise ostma ning kõik sugulased teadsid hästi, mida mulle sünnipäevadeks või jõuludeks kinkida. Kuidagi oli see kirg jäänud minuga tänase päevani. Teadsin küll, et tegelikult pole selles midagi teab mis imelikku. Olin Internetist lugenud, et ka paljud ammugi täiskasvanud naised koguvad neid, kuid mõnd sõbrannat külla oodates korjasin oma nukud ikkagi alati riiulilt kokku ja toppisin kappi luku taha. Kartsin, et minu üle hakatakse naerma – ise kuusteist, aga kogub nukke!

      Juba uuriski Jakob ka minu hobide kohta. Nukulugu ma talle esialgu rääkima siiski ei hakanud, ehkki olin tema puhul üpriski kindel, et ta mu üle ei naeraks. Selle asemel rääkisin talle hoopiski oma armastusest maalimise vastu ning soovist saada kunagi kunstnikuks, avada näituseid jne. „Kasuisa klopsis mulle ükskord isegi päris molberti kokku,” jutustasin. „Vahel kui aega saan, siis ikka joonistan midagi. Mulle meeldib inimesi maalida, olen näiteks oma emast portree teinud ja mõnest sõbrannast ka, kes paigal on viitsinud istuda.”

      Jakob vaikis mõnda aega. „Sa oled hoopis teistsugune, kui teised tüdrukud, keda ma seni tundnud ja näinud olen,” sõnas ta siis. „Sinuga on hea rääkida, sa saad asjadest aru.”

      Naeratasin. „Aitäh. Sama kehtib sinu kohta ka.”

      Jakob näis millegi üle järele mõtlevat. „Sa oled vist hästi vabameelne?” küsis ta. „Noh, ma mõtlen, et sa ei naernud mu margikogumise peale ega pidanud mind mingiks imelikuks nohikuks seepärast, et ma teistega eriti läbi ei käi…”

      „Minu meelest on igaühel õigus olla just selline, nagu ta ise tahab,” ütlesin. Päike paistis parajasti nii mõnusalt meie peale ja ma sirutasin näo ülespoole, et lasta soojadel kiirtel seda paitada. „Maailm oleks väga igav, kui kõik näeksid välja ja käituksid ühtemoodi, mingite tobedate standardite järgi. Mulle just meeldib, kui inimesed julgevad teistest erineda, olgu see siis ükskõik mille poolest.”

      „Aga kas sellel on sinu jaoks ka mingid piirid?” Jakob vaatas mind miskipärast kuidagi väga tungiva pilguga ja mulle näis koguni, et ta hoiab hinge kinni.

      „Mis mõttes piirid?” ei saanud ma aru.

      „Noh, kas näiteks mõni inimene võib sinu meelest olla ka liiga eriline? Kas on midagi sellist, mille suhtes sa ei suudaks tolerantne olla?”

      „Tolerantne ei suuda ma olla nende suhtes, kes teisi mõnitavad ja ennast tont teab kelleks peavad,” teatasin. „Vihkan neid, kes kiusavad loomi ja teevad liiga endast nõrgematele inimestele. Narkomaane ja joodikuid ma just ei vihka, neist on mul lihtsalt hale, et nad end kokku ei suuda võtta ja oma elu ära rikuvad.”

      „Ja see on kõik?” Jakob näis miskipärast kõhklevat, justkui püüdes endas selgusele jõuda, kas olin kõiki oma sõnu ikka tõsiselt mõelnud või mitte.

      „Ma ei kujuta küll ette, mis veel peaks olema,” kehitasin õlgu. „Kui inimene on normaalne, sõbralik ja üldse igatepidi tore, mis tähtsust siis millelgi muul peaks olema? Minu pärast olgu ta siis punkar või emo või kes iganes. Peaasi, et ta oma vaateid teistele peale ei suru, ise tehku või mõelgu mida tahes.”

      Jakob ei öelnud rohkem midagi, ta kõlgutas üksnes müüri peal jalgu ja vaikis.

      „Aga miks sa seda kõike pärid?” tundsin siis huvi. Mulle oli juba selgeks saanud, et niisama polnud Jakob seda juttu üles võtnud. Mingi tagamõte pidi asjal olema.

      Jakob köhatas ja tõmbas ninaga. „Vaata, ma… On selliseid asju, mida ma pole isegi oma vanematele rääkinud, sõpradesttuttavatest rääkimata.”

      Ma ei osanud säärase avalduse peale midagi kosta. Kui tal on mingi saladus, mida ta kogunisti oma pereliikmete eest varjab, miks peaks ta sellest siis rääkima minule, kes ma olen ju sama hästi kui võhivõõras? Ootasin, et poiss jätkaks.

      „Raske on niiviisi elada, kui pead kogu aeg midagi varjama,” sõnas Jakob siis. „Kui ma sind esimesel koolipäeval nägin, siis millegipärast tundus mulle kohe, et sa oled niisugune inimene, keda võiks usaldada. Mingi sisetunne nagu oleks mulle seda öelnud. Ma ei tea, võib-olla kõlab see tobedalt…”

      „Mitte sugugi,” kiirustasin kinnitama. „Sa võid mulle tõesti kõike rääkida, kui sul midagi südamel on. Ma ei hakka sind hukka mõistma, olgu see mis asi tahes.”

      „Seda pole kerge rääkida,” muigas Jakob. „Seni teab ainult üks inimene, ja ta ei ole üldse mingi teab mis eriliselt hea sõber. Olen teda ainult ühe korra elus näinud.”

      Asi näis muutuvat järjest kummalisemaks. Tundsin ennast juba natuke ebamugavalt ja olin ärevile läinud – jumal küll, mida see Jakob siis varjab? Ega see pole ometi midagi seadusevastast? Sellist saladust ei tahaks ma küll teada…

      „Okei, ma üritan selle välja öelda. Jääb siis üle ainult loota, et sa karjudes minema ei jookse,” muigas Jakob. Minu ehmunud ilmet nähes aga tegi ta käega tõrjuva liigutuse. „Niiii hull see vast ka ei ole, et sa sellist nägu peaksid tegema. See pole midagi seadusevastast, kui sa seda kardad. Asi on lihtsalt selles, et… Kas mäletad, eile trammis, kui ma sind tänaseks linna peale kutsusin, kartsid sa vist alguses, et kutsun sind kohtama. Oli ju nii?”

      Noogutasin. Selline mulje oli mulle ju alguses tõepoolest jäänud.

      „Ja ma ütlesin sulle kohe, et pidasin silmas lihtsalt sõpradena väljaminemist. Asi polnud selles, et sa mulle ei meeldiks – meeldid isegi väga, aga mitte selles mõttes.”

      „See ei pane mind sugugi imestama,” turtsatasin naerma. „Arvestades, milline pikk kolge ma sinuga võrreldes olen, ei saakski ma sulle ilmselt selles mõttes meeldida.”

      Jakob aga raputas pead. „Asi pole üldse sinu pikkuses ega milleski muus taolises,” ütles ta siis. „Ma… ma ei ole kunagi ühegi tüdruku vastu midagi sõprusest enamat tundnud, ja olen päris kindel, et ei hakkagi kunagi tundma.”

      „Mida… miks siis?” Tegelikult ma siis juba muidugi aimasin, mida Jakob silmas peab, kuid see tuli mulle sellise üllatusena, et esimese ropsuga ei olnud ma siiski päris kindel, kas ikka olin asjast õigesti aru saanud.

      „Noh, saad ju aru küll. Tüdrukud on toredad, aga ma ei saa sinna midagi parata, et eelistan poisse.” Viimaste sõnade juures pööras Jakob pea ära, aga ma nägin ikkagi, et tema nägu oli tumepunaseks värvunud.

      5

      Me vaikisime tükk aega. Mina ei teadnud, mida öelda ning Jakob näis kartvat seda teha. Lõpuks kohmasin ebalevalt: „Aa… okei. Ma ei oleks osanud seda arvata.”

      Nüüd pööras Jakob pea minu poole. „Oled šokeeritud, jah?” muigas ta mõrult.

      Raputasin СКАЧАТЬ