Sefiirist loss. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Klassi ees seisis noor, vaat et filmitähe välimusega tumedapäine meesterahvas. Pidin kreepsu saama – kas see ongi meie ajalooõpetaja?!

      Kuid just nii näis see olevat. „Tervist,” alustas kutt. „Mina olen Kristjan Tamm, hakkan teile andma ajalugu.” Ta asetas oma kaenlast paar õpikut laua peale ja pöördus siis tahvli poole. „Mõtlesin, et võiksime alustada Rooma impeeriumist…” Ma ei kuulnud enam sõnagi sellest, mida ta seal tahvli ees seletas. Vahtisin teda ammuli sui ja mõtlesin, kuidas nii noor ja kena mees ometi ajalooõpsiks on saanud. Olin kohe päris võlutud ning näis, et unistus silmarõõmust oli lõppeks siiski täide läinud. Muidugi oli see silmarõõm minu jaoks totaalselt kättesaamatu, kuid vähemalt oli nüüd keegi, keda imetleda ja kes ühtlaselt halli koolipäeva natukene ilusamaks muudab.

      Mul ei tarvitse vist mainidagi, et uni oli mul justkui peoga pühitud ning ajalootund möödus väga kiiresti. Korra käskis Kristjan kõigil vihikusse tähtsamate Rooma ajaloosündmuste kohta tabeli joonestada ning loomulikult otsisin ma kohe kuulekalt oma kotipõhjast välja hariliku pliiatsi, millega seda tegema hakata. Seejärel aga meenus mulle, et joonlauda mul kohe kindlasti kaasas ei ole. Lihtsalt käe abil ei tahtnud ma aga jooni vedama hakata, kuna olin juba pähe võtnud, et selle õpsi tunnis tahan olla super tubli ja korralik õpilane. Seepärast ei jäänud mul muud üle, kui vaikselt eesistuva blondi poisi õlale koputada. Samal ajal püüdsin paaniliselt meenutada, mis ta nimi oli olnud. Jakob? Vot just, Jakob oligi. „Hei! Kuule, Jakob!” hüüdsin sosinal.

      Poiss pööras ennast ringi ja vaatas oma hallikassiniste silmadega mulle küsivalt otsa.

      „Kas sa saaksid mulle joonlauda laenata?” pärisin, ikka veel hästi vaikselt, et tundi mitte segada. „Mul jäi enda oma koju!”

      Jakob noogutas vaevumärgatavalt, võttis siis oma laualt rohelise joonlaua ja ulatas mulle. „Ole lahke,” sõnas ta. Muigasin endamisi selle natuke vanainimeseliku avalduse peale, kuid muidugi tänasin viisakalt. Seejärel asusin hoolega tabelit koostama.

      Hiljem vahetunnis seisime Kailaga koridoris akna all ja ajasime juttu. Kaila ei jaganud mu vaimustust ajalooõpetajast, talle tegi see pigemini nalja. „Ma ei saa sinust aru,” raputasin nõutult pead. „Ta on ju nii kena! Millised kutid siis sulle meeldivad?”

      Kaila kehitas õlgu. „Ma ei teagi… noh, eelkõige sõbralikud ja hoolivad,” ütles ta. „Välimus ei ole sugugi kõige tähtsam. See võib vägagi petlik olla.”

      „Huvitav, kas ta on abielus?” unistasin edasi. „Mõtle, äkki on vallaline. Ega ta ju kuigi vana ei ole, mingi kakskümmend viis äkki. Ja mina saan tuleval aastal seitseteist…”

      „Lõpeta ometi ära,” naeris Kaila. „Muideks, kas sa seda ikka oled juba tähele pannud, kellele sina meeldima oled hakanud?”

      „Mina? Kellele siis?” ei saanud ma aru.

      „Sellele, kellelt sa enne tunni ajal joonlauda laenasid,” teatas Kaila salapärasel ilmel.

      „Jakobile?! Nalja teed või?” Puhkesin naerma. „Kust sa sellist asja võtad? Ta on ju täielik laps alles, väike ja kõhn! Ma olen meeter seitsekümmend kuus, tema aga minust vähemalt kümme senti lühem.” Püüdsin ennast koos Jakobiga ette kujutada, see pilt tõotas olla üsna naljakas. Kõrvuti käies oleksime justkui ema ja poeg.

      „Ära naera midagi,” märkis Kaila. Ta kohendas oma pruuni juuksesalgu kõrva taha, kummardus mulle siis lähemale ja sosistas õige vaikselt: „Kas sa siis ei näe, kuidas ta sind passib? Vaata ometi ise!”

      Olin juba ammu märganud, et Jakob seisab samuti akna all, ehkki meist tükk maad eemal. Ta oli üksi ning nagu mulle enne näis, jälgis ta huvitatult kõiki koridoris ringisebivaid inimesi. Pöörasin pea nüüd tema poole ja kohtasin kohe hallikassiniste silmade uurivat pilku. „Näed nüüd,” sosistas Kaila mu kõrval.

      Mul hakkas natuke ebamugav ja ma pöörasin Jakobile selja. Mulle näis siiski, et Kailal ei olnud õigus. Poiss vaatas tõesti minu poole, kuid pilk ta silmis oli mu meelest pigem mõtlik ja tõsine, kui imetlev. Mida ta küll võis mõelda?

      „Mida iganes.” Naeratasin pisut kohmetult. „Minu pärast vahtigu, palju tahab. Temaga mul nagunii kunagi miskit olema ei hakka.”

      Sinnapaika see jutt jäigi. Hakkasime arutama hoopis muid asju ning kui kell oli juba helisenud ja me klassi poole kõmpisime, tegi Kaila ettepaneku, et pärast tunde talle külla läheksin. „Täna mul tööpäeva pole,” selgitas ta. „Tore oleks, kui sa tuleksid. Näitan sulle oma kodu ja pärast võiks selle ajaloo kodutöö koos ära teha. Ikka lõbusam, kui üksi selle kallal mässata.” Silmarõõm nimega Kristjan oli meil nimelt käskinud järgmiseks päevaks õpikust ühe teksti läbi lugeda ja selle põhjal väikese essee kirjutada.

      Jakobist ega Jakobiga rohkem juttu ei tulnud. Märkasin, et kui kõik teised on omale juba vähemalt ühe sõbra või sõbranna leidnud, siis tema hoidub ikka omaette ning naljalt kellegagi rääkima ei kipu. Ka söögivahetunnil istus ta üksipäini laua taga, helpis oma supi kiiresti lõpuni ja tegi siis minekut.

      Paar korda juhtusin koridori peal nägema ka Kristjanit. Olin hakanud teda just nii kutsuma, kuna õpsiks ei suutnud ma teda parimagi tahtmise juures nimetada. See poleks talle sugugi sobinud, õpsid olid traditsiooniliselt ikka vanad kuivikud, mitte temataolised kompud. Mõlemal korral kokku sattudes naeratasin talle ja ütlesin tere, kuid kahjuks näis tal olevat üpriski kiire ning peale kerge peanoogutuse ei pööranud ta mulle mingisugust tähelepanu. Otsustasin siiski, et ei lase ennast sellest heidutada. Kui annan endast tema tundides parima, siis lõpuks peab ta mind ju ometi märkama! Õpsidele, olgu siis noortele või vanadele, peaks ju kõigile meeltmööda olema, kui nende aines tubli ollakse.

      Viimane oli klassijuhatajatund ning seal saime teada, et juba reedel oodatakse meid kõiki rebastepeole, mis toimub kooli aulas. Mõtlesin selle peale kerge kõhedusega, kuna olin kuulnud, milliseid kõikvõimalikke jaburusi rebastega ette võetakse, kuid samas tahtsin juba väga sinna peole minna. See oleks ju vast hea võimalus ka teistega lähemalt tuttavaks saada.

      Kahjuks selgus, et Kaila ei saa peole tulla – ta pidi sel õhtul tööl olema ning ära vahetada poleks tal seda päeva kuidagi õnnestunud. „Kas sa tõesti kohe kindlasti ei saa?” pinnisin teda, kui üheskoos pärast tundide lõppu trammipeatuse poole jalutasime. „Ma ei tahaks sinna üksi minna, ma ei tunne ju veel teisi nii hästi kui sind.”

      Kuid Kaila raputas pead. „Mul on päevad kindlalt paigas,” ütles ta. „Mu asendaja käib kusagil mujal ka tööl ning tema on oma graafiku just niimoodi sättinud, et mõlemale poole jõuaks.

      Ma ei saa midagi teha. Mul on seda tööd väga vaja, seepärast ei tahaks seal eriti midagi plõksima hakata.”

      Ilmselt nägin natuke nukker välja, sest Kaila asus mind lohutama. „Sina mine igal juhul,” õhutas ta. „Pärast siis räägid mulle, kuidas seal oli. Kindlasti on sul lõbus!”

      Trammis sättisime endid istuma ja rääkisime ikka veel sellest peost, kui korraga tuttav heledapäine kogu otse meie ette pingile vajus. See oli Jakob! Jäime korrapealt vait ning vaatasime teineteisele otsa, püüdes itsitamist alla suruda.

      Jakob aga pööras ennast minu üllatuseks ise meie poole. „Kas peole lähete või?” küsis ta.

      „Kaila ei saa tulla, aga mina pole veel otsustanud,” vastasin. Issand, kas Kailal oli ennist siiski õigus olnud? Üritab see väike kleenuke tüüp mulle tõsimeeli külge lüüa? „Võiksid ikka tulla,” arvas Jakob. „Ikkagi rebaste pidu ju, see on suur asi!”

      Kaila СКАЧАТЬ