Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koka tagant varastama ühe pudeli rummi. Vargus oli läinud hõlpsamini, kui ta oli arvanud, kuid sellegipoolest oli ta kambüüsi hiilides elu eest värisenud. Nicky oli talle ühel päeval piisava põhjalikkusega rääkinud karistustest, mida laeval sõnakuulmatusega vahelejäänute peal rakendati. Huck, Peter ja Marcus olid aga sel õhtul olnud hullemini purjus, kui tavaliselt.

      Alexi pilk langes Adamile. Adam oli heasüdamlik ja natuke lihtsameelne poiss ning tema viga oli see, et ta püüdis kangesti kõigile meeldida. Seetõttu ei meeldinud ta peaaegu kellelegi. Ehk ainult Samile. Sam oli Adami sõber, kuigi Alexile tundus, et ehk ainult seetõttu, et ta aeg-ajalt mõne Adamist järele jäänud toiduraasu endale võis võtta. Sam oli vaatamata nigelale toidule ülekaaluline. Tundus, et ta pidi kogu aeg midagi sööma – tema paksud tedretähnidega kaetud põsed liikusid pidevalt midagi närides ning ta väikesed silmad vilasid peas, et märgata kaaslastest üle jäänud toidupala.

      Järgmised poisid olid Alan, Rico ja Jay. Siiani oli Alex laeval peale Nicky just nendega kõige rohkem rääkinud. Poisid olid sama vanad kui Alex ja tundusid sõbralikud.

      Alan oli neist kõige jutukam. Ta oli tumedate lühikeste juuste ja veidi ülespoole hoidva ninaga. Tal olid suured pruunid ümmargused silmad, mis ümbritsevat natuke uudishimulikult piidlesid ja ta oli, nagu kõik teisedki poisid peale Sami, ebatavaliselt kõhn.

      Jay oli tõenäoliselt pärit kusagilt siitsamast, poisi tõmmu nahk viitas tema kohalikule päritolule. Kuigi see tundus peaaegu võimatu, oli ta veel kõhnem kui ülejäänud poisid. Sellele vaatamata oli ta neist kõige kiirem ja sitkem. Alati sai just Jay oma töö kõige varem valmis või kui laeval oli vaja kellelegi sõna saata, siis lasti seda teha just Jayl.

      Rico oli päris tumedanahaline. Nicky teadis rääkida, et ta oli ühelt orjalaevalt põgenenud ning Atlantisele sattudes polnud ta muud keelt, kui oma kummaline emakeel, üldse osanudki. Pärast nelja aastat laeval oli olukord muutunud vastupidiseks – enam ei suutnud Rico väikese Aafrika hõimu keelest, mida ta sünnist saati oli rääkinud, suurt midagi mäletada.

      Veel olid laeval Jimmy ja Vilepill. Jimmy oli neist kõige noorem. Tal oli hirmunud looma pilk, kui ta pikkade heledate juuste alt oma helesiniste silmadega ümbrust piidles. Nicky oli Alexile rääkinud, et laevale sattudes polnud Jimmy kuu aega mitte ühtegi sõna lausunud. Vaid see, et ta öösel läbi une sonis, ei lasknud teistel arvata, et poiss on tumm. Viimaks oli Jimmy siiski rääkima hakanud. Ent nüüdki oli ta sõnakehv ja hoidis pigem omaette. Sageli hüüdis ta ikka veel öösiti läbi une oma ema.

      Vilepill oli poistest kõige kummalisem. Ka tema vaikis suurema osa ajast. Poisi ainuke sõber tundus olevat väike puust vile, mida ta igal võimalikul hetkel mängis. Sellest oli ta endale isegi hüüdnime saanud. Vilepilli päris nime ei mäletanud vist enam keegi.

      Alex oli nüüdseks nägupidi tuttav vist ka juba kõigi piraatidega. Nicky oli talle rääkinud, et igaühel neist oli laevale sattumisel oma lugu: kes oli seatud kaaperdatud laeval valiku ette – kas surm või elu mereröövlina, kes oli tulnud laevale seaduse eest pakku ja kes oli ühinenud piraatidega täiesti vabal tahtel – selleks, et kindlustada endale rikkus ja parem elu. Paremat elu olid neist saanud aga vaid vähesed.

      Enamik piraate olid eemaletõukava välimusega ja räpased. See polnud ka ime. Pesta said nad end peamiselt vaid siis, kui vihma sadas. Ka siis said nad lihtsalt märjaks, pesemist ei peetud oluliseks. Enamik mehi haises higi, rummi ja tubaka järele nii kõvasti, et sellega harjumine võttis Alexil kõvasti aega.

      Suurem osa piraatidest olid poiste vastu sõbralikud või siis ei lasknud end neist suurt häirida, ent oli ka terve rida mehi, kelle nina alla oli targem mitte sattuda. Üks neist oli Hakim – pikka kasvu ja tugev Barbadoselt pärit neeger, kelle kokkupigistatud rusikas oli pea sama suur kui suurtükikuul. Ta ülakeha oli kaetud tihedalt tätoveeringutega ning lisaks kõrvadele ja ninale oli isegi tema alahuul suure kullast rõngaga ehitud. Hakim polnud mitte ainult poiste suhtes julm, vaid ta tundus vihkavat kõiki ja kõike. Sellegipoolest polnud tal sabarakkudest puudust. Ilmselt tundis ta end hästi, et sai kedagi käsutada, muud moodi polnud seletatav, et tema ümber tiirlesid pidevalt kõige õelamad ja alatumad mereröövlid. Üks neist oli itaallane Pedro. Pedro oli lühikest kasvu ja kiitsakas. Tema vilavate silmade ja pika kitsa ninaga nägu oli kaetud sügavate rõugearmidega. Räägiti, et Pedro oli põgenenud sunnitöölt, kuhu ta oli sattunud tapmise tõttu. Hakimi kampa kuulus veel ka hiinlane Ming Li – lühikest kasvu, kollaka naha ja väikeste tigedate silmadega piraat, kes oli tuntud oma suure julmuse ja reeturlikkuse poolest. Neljas mees oli Teine Iirlane. Kuna enne tema tulekut oli laeval juba üks iirlane, keda nõnda ka hüüti, kuigi tema õige nimi oli Paddy McMillan, siis hakati ka järgmist samast rahvusest meest Iirlaseks kutsuma, Teiseks Iirlaseks. Oma iseloomult ja ka välimuselt olid mehed erinevad nagu öö ja päev. Kui Iirlane oli suurt kasvu ja vaatamata karmiilmelisele näole siiski heatahtlik ja abivalmis mees, kellesse kõik suhtusid austusega, siis Teine Iirlane oli tema täielik vastand. Teine Iirlane oli pikk ja kiitsakas. Tema kõõrdsilmad ja harvade hammastega suu jätsid tast veelgi eemaletõukavama mulje, kui tema räpased riided ja pikad punased rasvased juuksed seda teha oleks suutnud. Omavahel ei rääkinud mehed peaaegu kunagi. Tundus, et Iirlasel on kaasmaalase pärast natuke piinlik. See oli ebatavaline, sest tavaliselt hoidsid samast rahvusest mehed laeval kokku. Nii nagu näiteks olid parimad sõbrad rootslased Lars ja Eric. Nad mõlemad olid pikka kasvu, heleda pea ja korrapäraste näojoontega. Rootslased olid tuntud oma rahulikkuse poolest, mis oli kuumavereliste ja tõmmude meeste seas, keda oli laeval enamik, üpriski haruldane.

      Üksteise eest seisid ka hispaanlased Miguel, Santiago ja Paolo. Nad olid laevale sattunud ühelt Hispaania kaubalaevalt, mida Fernandez oli rünnanud mitu aastat tagasi. Need kolm hispaanlast olid valinud surma asemel mereröövlielu ja tundus, et nad ei kahetsenud.

      Lisaks Mungale ja Hakimile oli laevas veel viis tumeda nahaga meest. Kõige noorem neist oli Kadeem, pikkade kummaliselt töödeldud patsidega mees, kes pärines Jamaikalt. Teda vaadates unustas Alex sageli, kus ta viibis. Kadeem ümises pidevalt rütmikaid laulukesi, tantsis tekil ja viskas kõigiga nalja. Vaid ta lähedasemad sõbrad teadsid, et Kadeem pärines väga vaesest perest, kus lastel polnud teinekord peaaegu nädal aega midagi süüa. Elu laeval oli tema jaoks nagu puhkus.

      Jamal oli nagu Munkki põgenenud ühelt Ameerikasse suunduvalt orjalaevalt. Ta oli samuti suurt kasvu ja kiilakas, ent ta kandis palju rohkem ehteid, nähes välja nagu tõeline Aafrika pärismaalane. Õhtuti istus Jamal tihti tekil ja mängis väikest trummi, mille juurde ta oma kumedal häälel ja ainult talle arusaadavate sõnadega laulis. Ülejäänud kolm mustanahalist olid Jeremiah, Carlos ja Elijah. Carlos oli neist kõige vanem, ta oli kuivetunud ja tema süsimust nahk oli täis rõugearme. Jeremiah ja Elijah olid mõlemad pikka kasvu ja rõõmsameelsed. Teinekord neid vaadates ei tundunud nad Alexile üldse nagu enamus piraate – julmad ja verejanulised.

      Jeremiah ja Elijah olid eriti just poiste vastu sõbralikud ja lahked.

      Laeval oli ka mitu araablast – Amir, Rashad, Mohammed ja Abdul. Teised hoidsid neist natuke eemale, nii palju, kui see ülerahvastatud laeval võimalik oli. Araablased paistsid silma oma sügava usklikkuse poolest. Piraadid ei palunud Jumalat just sageli. Ehk vaid kõige suurema häda korral tuli ta neile meelde ja ka siis hüüti appi pigem Jumalaema neitsi Maarjat, kellelt loodeti suuremat halastust. Amir ja Rashad olid vennad. Nad olid Atlantisele sattunud ühest Panama vanglast, kust neil oli õnnestunud põgeneda. Amir oli Rashadist paar aastat noorem, kuid vanusevahele vaatamata nägid nad peaaegu ühesugused välja – nad olid lühikesed ja jässakad, kollaka naha ja laia ninaga räpased habemesse kasvanud riiakad mehed. Mohammed erines neist peamiselt küll nahavärvi poolest, see oli tumedam kui vendadel, kuid ta oli sama kuumavereline ja kasimata, samuti sarnanes ta nendega kehaehituse poolest. Abdul oli neist kõige kõhnem ja habetunum. Tema väikesed kollakad rähmased silmad peaaegu et ei paistnudki pearäti ja pika, patsidesse punutud habeme vahelt välja.

      Veel СКАЧАТЬ