Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Sa ei jää siia ju igaveseks.” Neil hetkil ei teadnud

      Jack kunagi, mida Florian sellega täpselt öelda tahtis. Kas ta soovis ärgitada Jacki põgenema või vihjas lihtsalt võimalusele, et kord vahetab poiss nagunii laeva. Jack ei teadnud vana mehe sõnade mõtet kuni viimase hetkeni. Hetkeni, mil Florian andis nende eest oma elu.

      Alex ärkas selle peale, et väljas hakkas juba valgeks minema. Ta avastas, et oli voodile koos riietega magama jäänud. Ja siis meenus talle see, mida ta oli unes näinud. Või õigemini öeldes mitte näinud, vaid nagu teadnud. Korraga ta mõistis, kuidas see kõik oli olnud. Kummaline ese, mille ta oli merest leidnud, oli üks neljandik ümmargusest plaadist, mis avas varakambri ukse. Mingil põhjusel olid neli poissi tahtnud, et seda enam kunagi ei avataks, ning selle plaadi katki lõiganud ja omavahel ära jaganud, olgugi et võtmega käis kaasas uskumus, et selle tükid leiavad üksteist üles. Kas tal on lootust neid üles otsida, mõtles Alex. Varakamber võib ju veel kusagil puutumatuna seista!

      Minna uuesti mere äärde? Ta raputas pead – ei, pole võimalik, et ta leiaks veel mõne osa. Ja isegi kui leiaks, oleks tõenäosus, et ta saaks kokku kõik neli tükki, ikkagi peaaegu olematu. Teda huvitas pigem see, kas ese näitab talle veel midagi. Alex plaanis seda võimalikult kiiresti proovida.

      Pärast hommikusööki kiirustaski ta ookeani poole. Poiss oli võimalikust nägemusest juba ette elevil. Kas ta tõesti näeb veel midagi, mis on seotud aardekambriga, mõtles ta terve tee. Kohale jõudes seadis ta end rannal ühe palmi alla mugavalt istuma ja surus kulla kõvasti pihku.

      Midagi ei juhtunud, kui välja arvata vaid see, et päike läks pilve taha ja ootamatu tuulehoog muutis õhu kummaliselt jahedaks. Ta istus veel mõnda aega ja otsustas siis minna ümbrust uurima. Ta polnudki veel kunagi käinud vaatamas, mis asub teisel pool kaljusid. Kaljud sinetasid kaugel natuke kurjakuulutavalt, aga samas ka nii kutsuvalt. Alex vaatas neid lummatult, astudes samal ajal mööda kaldaäärt edasi. Korraga hakkas ta iseendalegi ootamatult jooksma. Tal oli kuidagi hea ja kerge olla.

      Pea tund aega hiljem vinnas ta end juba esimesele kivile, mis veest välja ulatus. Kuna kusagilt ei paistnud mitte ühtegi rada, mis teda üle mäekuru viiks, siis pidi ta ilmselt ookeani serval kaljusid mööda edasi turnima.

      Kaljud olid märjad ja libedad, kohati olid need kaetud vetikate ja mererohuga. Poiss nägi kurja vaeva, et edasi liikuda. Aeg-ajalt klammerdus ta terve kehaga kivide külge, et mitte vette libiseda.

      Umbes tunni pärast hingas Alex kergendatult, kui teiselt poolt kaljusid jällegi rannariba paistma hakkas. Ta oli jõudnud varjulisse lahesoppi. Kõikjal, kuhu ta silm ulatus, oli vaid valge liiv, sinine meri ja palmid. Kuid siis märkas ta enda üllatuseks veel midagi – kaldast eemal, kusagil paarisaja meetri kaugusel, nägi ta ankrus olevat kahemastilist purjekat. Purjeka pardal nägi Alex liikumist. Poiss ei suutnud oma silmi uskuda.

      Järgmiseks silmas ta eemal lahesopis kaht kaldaletõmmatud paati. Neist ühe juures askeldasid neli meest. Mehed olid riides nagu tavalised meremehed, kuid kandsid puusal lühikesi laia teraga mõõku ja vööl pistodasid. Ometigi tundus nende juures midagi võõrast ja hirmuäratavat.

      Alex võpatas, kui üks neist korraga tema poole vaatas. Mees oleks nagu tunnetanud, et nad pole päris üksi. Poiss teadis, et ta on kalju taga peidus, nii et teda pole võimalik näha, kuid ikkagi hakkas ta süda kaks korda kiiremini lööma. Mehe pilk, mis teda puuris, oli nii läbitungiv, et Alex tundis silmade taga kummalist tuima valu ja ta oli sunnitud pea ära pöörama.

      Järgmisel hetkel astus tihnikust välja veel neli meest, kes esimestega elavalt vestlema asusid. Paari minuti pärast lükkasid nad esimese paadi vette ja hakkasid laeva poole aerutama.

      Mida nad siin teevad, arutles Alex. Või veel enam – kas nad võisid saarele midagi tuua? Ta peab vaid ootama, kuni mehed on läinud, ning siis minema asja uurima.

      Olles elevil oma avastusest ei märganudki poiss, kuidas enne tema asukoha poole vaadanud mees märkamatult tihnikusse kadus. Kümmekond minutit hiljem puudutas kellegi raske käsi Alexit õlast. Poiss karjatas suurest ehmatusest ja pöördus ümber.

      Tema selja taga seisis pikka kasvu mees, kes teda ainiti silmitses. Mees kandis põskhabet ning tema õlgadeni ulatuvaid pruune juukseid kattis punane rätik. Paremal põsel oli mehel pikk punakas arm, mida habe ainult osaliselt varjas. Olles meest mõnda aega silmitsenud Alex enam ei kartnudki – mees ei jätnud ebameeldivat ega metsikut muljet. Isegi tema riided olid puhtad ja korralikud. Valgel linasel pluusil polnud mitte ainsamatki plekki, kuigi ta oli sellega ilmselt nii džunglis käinud kui ka kaljudel roninud. Kuid mehe pruunid silmad puurisid Alexit läbitungiva ja jäise pilguga.

      „Mida sa siin teed?” küsis mees. Tema hääl ei olnud ebameeldiv, isegi mitte karm.

      „Ma … ei …” puterdas Alex. Tal polnud tegelikult aimugi, mida ta siin tegi.

      „Oled sa üksi?” küsis mees uuesti.

      Alex noogutas.

      Mees vaatas teda ja muigas. „Tule kaasa,” ütles ta viimaks ja tõmbas poisi püsti.

      Kätt ikka veel tugevalt Alexi õlal hoides, nii et poisil poleks võimalik tahtmise korral põgeneda, laskusid nad kaljusid mööda lahesoppi, kus kolm teist meest paadi ümber juba närviliselt ringi vaatasid.

      Kui Alex oma saatjaga nende juurde jõudis, jõllitasid mehed neid jahmunult.

      „Kust sa ta leidsid, kapten?” küsis üks neist viimaks. See oli pikka kasvu nooremapoolne mustanahaline mees. Ta kandis valget pluusi ja linaseid pükse. Mehe mõlemat kõrva ehtisid suured kullast rõngad, kätel rippusid kullast võrud ning kaelas kandis ta medaljoni. Ka selle mehe pilk puuris poisist läbi.

      „Siit samast kaljudelt,” sõnas Alexi leidnud mees. „Hakkame nüüd minema. Poiss tuleb meiega kaasa.”

      Alles nüüd mõistis Alex olukorra tõsidust. Ta vaatas mehi enda ees. Lisaks musta põskhabemega mehele, kes ta leidnud oli ja keda teised kapteniks kutsusid, nägid kõik ülejäänud mehed välja palju hirmuäratavamad. Poiss mõistis, et tegu pidi olema tõepoolest mereröövlitega. Lisaks mustanahalisele, kes enne kapteniga rääkinud oli, oli üks neist ilmselt araabia päritolu. Tal oli kollakas nahk ja lai nina, milles ta kandis koguni kolme rõngast. Mehe kitsad kollakad silmad vaatasid Alexit uurivalt. Tema riietus ei erinenud palju teiste omast, kuid peas kandis ta rätiku asemel turbanit. Mees oli lühemat kasvu kui kapten ja mustanahaline, kuid see-eest jässakas.

      Neljas mees oli ülejäänutest tunduvalt vanem. Ta nägu katsid rõugearmid ja kui ta suu avas, siis paistsid sealt vaid mõned üksikud kollaseks tõmbunud hambad. Ta jõllitas Alexit tigedalt oma väikeste hallide silmadega.

      Alex ei saanud nendega ju kaasa minna. Piraatide laevale? Loomulikult mitte!

      „Ei! Ma ei tule,” sõnas ta vaikselt, vaadates kaptenile julgelt silma.

      Kapten muigas jälle. Alex tundis kergendust – ta arvas, et ta on pääsenud. Ta oli kindel, et mees mõistab teda. Ent kapteni hea tuju oli vaid petlik.

      „Kas tuled kaasa või sured,” ütles mees rahulikult, kuid tema pilk oli kindel. Ta tõmbas vöö vahelt välja püstoli ja surus selle toru Alexile meelekohale. „Loomulikult võid sa ise valida.”

      Alex vaatas endast vaid mõne tolli kaugusel olevat püstolitoru ja mõistis, et mees ei tee nalja. „Ma tulen,” sõnas ta tasa.

      Hetk hiljem lükkasid mehed paadi vette ja hakkasid vaikides laeva poole aerutama.

      3

СКАЧАТЬ