Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

      Alexi kaaslane vedas ta rivi lõppu just siis, kui järjekord nendeni jõudis. Teda kättpidi kaasa vedanud poiss astus eelmise eeskujul rivist sammu ette ja ütles oma nime: „Nicky.”

      Kui Nicky tagasi astus, müksas ta Alexit. Alex mõistis, et nüüd on tema kord. Ta ei tohtinud viivitada ega midagi segi ajada. Hirmust ja hilisemast kergendusest Nicky silmis, kui nad õigeks ajaks rivvi jõudsid, oli ta mõistnud, et laeval on karmid reeglid.

      Ta astus sammu ette ja ütles esimese nime, mis talle pähe tuli: „Alex.”

      Päike hakkas just loojuma. Selle kuma muutis peegelsileda mere oranžiks, punaseks ja kõige lõpuks roosaks. See oli imeilus vaatepilt. Alex polnud seda veel kunagi nii ilusana näinud. Ta tundis oma ninas soolakat ja nahal jahedat mereõhku.

      Ta pööras pead. Tema kõrval kükitas Nicky ja vaatas samuti merele. Nicky oligi see, kes oli talle magamisaseme leidnud ja hommikul teda üles ajades Alexi naha päästnud. Nicky oli tumedate lõuani ulatavate juustega umbes Alexi vanune poiss. Ta oli kõhn ja riided, mida ta kandis, olid räbaldunud ja kulunud. Pidevast väljas viibimisest oli tema nahk päikesest põlenud. Kuid vaatamata üldisele haiglasele välimusele olid poisi silmad tema kõhnas näos rõõmsad ja elavad.

      „See laev on neetud!” sosistas Nicky korraga.

      „Mida?” Alex vaatas poisile hämmastunult otsa. „Sa ei mõtle seda tõsiselt?”

      Nicky vaatas kaugusesse ja noogutas. Viimaks hakkas ta rääkima. Algul natuke kangelt, hiljem aina rohkem hoogu sattudes. „Siit laeva pealt pole veel keegi elusana lahkunud,” alustas ta, „ja see laev on võitmatu. Piraadid teavad rääkida, et ükskõik kui tugeva vastasega laev ka kokku poleks puutunud, on ta sellest alati võitjana välja tulnud. Ja tead, miks see nii on?” Nicky ei jäänud Alexi vastust ära ootamagi. „Sest räägitakse, et kapten Fernandez tegeleb nõiakunstiga. Räägitakse, et ta on oma hinge kuradile müünud ja temaga lepingu sõlminud. Sellepärast ei juhtu tema enda ega laevaga kunagi midagi. Meie oleme siin kõigest orjad. Aga kui üks kaheteistkümnest poisist sureb, siis ilmub alati nagu võluväel mõne päeva pärast laevale uus poiss. Siin peab ju nõiakunst mängus olema.”

      Alex kuulas seda kõike üha suureneva hämmelduse ja hirmuga. „Kas enne mind keegi suri?” küsis ta viimaks ebamugavustunnet maha surudes. Aga enne, kui Nicky vastata jõudis, meenusid talle juba kapteni sõnad: „Keegi ei lahku siit laevalt elavana.”

      „Jah, Milgram. See polnud vist päris harilik surm. Ta leiti hommikul tekilt surnuna. Kormoranid olid teda juba nokkida jõudnud. Laevaarst Alberto, kes Milgrami läbi vaatas, ütles, et ta oli lämbunud. Aga mille kätte, seda ei osanud Alberto öelda.”

      Alex vaatas päranisilmi poisile otsa. Kas see pole siis hirmus, tahtis ta küsida, aga ei söandanud. Ta oli ometi ju mereröövlite laeval. Ilmselt olid need poisid siin harjunud asjadega, mida ta isegi ette kujutadagi ei oska.

      „Kaua sina siin olnud oled?” päris ta hoopiski.

      „Kolm aastat,” sõnas Nicky pärast pausi.

      Alex ei teadnud, kas ta oleks pidanud seda ikka küsima. Vastupidiselt temale, kes ei mäletanud oma minevikust midagi, oli Nickyl tõenäoliselt nii mõndagi maha jäänud.

      Nicky ilmselt tajus Alexi mõtteid. „Sellest pole midagi,” sõnas ta vaikselt. „Jah, ma ei tulnud siia vabatahtlikult. Keegi pole tulnud. Ma elasin oma ema ja vanaemaga Kuubal. Mu isa oli meremees, ta oli madrus ühel laeval, mis sõitis Hondurase juures karidele. Me tulime vaevu ots otsaga kokku ja seepärast pidin ma juba varakult raha teenima. Seepärast olin ma ühes sadamalähedases kõrtsis jooksupoisiks. Minu ülesandeks oli teateid laiali viia. Ühel päeval sattusin ma sadama kandis jõlkudes pealt nägema, kuidas piraadid ühe mehe maha lasid. Ma ei teadnud aga, et keegi omakorda mind jälgib. Kui ma hetk hiljem oma peidukohast välja hiilisin, siis tabas mind hoop kuklasse. Silmad avasin ma juba siin laeval.”

      „Ja sa …” alustas Alex kõhklevalt, „sa pole kunagi mõelnud …”

      „Põgeneda?” Nicky naeris. „Tuhat korda, aga need ongi ainult mõtted ja plaanid. Kõik teevad neid. Võib-olla ainult Huck ja tema sõbrad mitte.”

      Huck, Marcus ja Peter olid kolm kõige vanemat poissi. Neid kardeti ja imetleti üheaegselt. Nad püüdsid käituda nagu piraadid ning seetõttu nad noorematega eriti ei suhelnud. Nicky oli rääkinud, et nad olid laeval olnud juba nii kaua, et nad oma teist elu peaaegu enam ei mäletanudki. Seda, et nad liituvad täisealiseks saades meeskonnaga, teadsid kõik juba ammu.

      „Keegi pole aga nii loll, et oma plaane ellu viima hakata,” jätkas Nicky.

      „Miks?” tahtis Alex teada. „Kas nõiakunsti pärast?”

      Nicky noogutas. „Räägitakse, et viimane, kes seda üritas, oli olnud Luukere Joe. Teda hüüti seepärast nii, et ta oli nii kõhn nagu luukere. Ta oli öösel välja hiilinud ja päästepaadi vette lasknud. Aga needus ei lasknud teda minema. Järgmisel hommikul leidsid mehed ta päästepaadi nööridest, mis olid ta üles poonud. Ja ometi oli ta pääsemisele nii lähedal olnud.”

      Alex võdistas hirmunult õlgu, kuid Nicky ei pannud ta ebamugavust tähelegi. „Paljud on proovinud ka siis põgeneda, kui laev on olnud mõnes sadamas ankrus,” jätkas Nicky. Ühest neist, Šotlasest Jimmyst, räägitakse veel siiani. Ta ujus laevalt maale, kui me olime ühes sadamas. Kõik läks hästi – keegi ei märganud, kui ta minema hiilis, kuid siis, kui ta oli juba kaldale jõudnud, komistas ta libedatel kividel, kukkus, lõi pea vastu teravat kivinukki ära ja uppus. Mehed leidsid ta, kui nad hommikupoole ööd kõrtsist tulid. Kapten laskis ta kaasa võtta ja teistele hoiatuseks masti otsa riputada. Pärast seda pole keegi enam põgeneda üritanud.”

      „Kas see pole hirmus?” pomises Alex, tundes, kuidas midagi külma tema südant puudutab.

      Nicky kehitas õlgu. „Siin olles harjud selliste asjadega kiiresti.”

      4

      Paar tundi hiljem, kui ülejäänud olid lahkunud, istusid nad tekil ja sõid seda, mis piraatidest oli üle jäänud. Kõik poisid olid kogunenud suure paja ümber ja püüdsid sealt endale paremaid palu õngitseda. Sageli oli neile jäetud vaid leem, enamuse tahkemast kraamist olid piraadid juba enne neid nahka pannud. Alex polnud seda suppi esimestel päevadel süüa söandanud. See haises vastikult ja tal polnud aimugi, millest see koosnes. Kuid viimaks oli ta alla andnud, sest nälg ei andnud talle enam asu. Millest supp koosnes, seda ta ei tahtnudki teada, peaasi, et see leevendas hirmsat näljatunnet. Nicky küll seletas talle, et patta pannakse peaaegu kõik, mis süüa kõlbab, ning et halvaks läinud toiduainete maitset varjata, lisatakse hulgaliselt maitseaineid, kuid tavaliselt polevat asi nii hull. Võimalik, et polnudki, supp maitses igal juhul paremini, kui see lõhnas.

      Poisid sõid aplalt. Mõnda aega polnud kuulda muud kui vaid lurinat ja tasast matsutamist. Alex vaatas enda ümber ringi. Peale tema oli siin veel üksteist näljas ja kaltsudes poissi. Ta oli juba suutnud isegi kõigi nende nimed meelde jätta. Kõige vanemad neist olid Huck, Peter ja Marcus. Huck oli kamba juht, tema oli kõige vanem, pikem ja tugevam. Peter ja Marcus olid tema sõbrad, kes Huckki igal pool saatsid. Marcus oli silmapaistvalt ilus poiss – tema tumedad silmad andsid ta näole, mida ääristasid kergelt laines juuksed, kindlameelse ja aruka ilme. Alex ei suutnud uskuda, et poiss veedab oma aega siin laeval peamiselt nooremaid kiusates. Talle tundus, et selles poisis on peidus midagi palju enamat. Peter oli Huckist ja Marcusest veelgi kiuslikum. Kogu tema nägu väljendas viha ja vihkamist kõigi ja kõige vastu. Alex oli näinud vaid paaril korral Peteri näol naeratust ja СКАЧАТЬ