Õhk riisiterade vahel. Riho-Bruno Bramanis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nummerdamist tähelepanelikult uurides ei leidunud masinate hulgas number nelja ja number üheksat ega ka neljakümmend üheksat. Neli ja üheksa on jaapanlaste jaoks õnnetud numbrid. Number nelja hääldus on homonüüm sõnaga „surm”. Üheksa hääldus on sarnane sõnale, mis tähendab kannatusi. Huvitaval kombel välditi mõnel juhul number nelja isegi korrusmajade korruste märkimisel ning kindlasti ka haiglapalatite nummerdamisel. Kes siis sooviks endale surma ja kannatusi!

      Pachinko-mänguritel tuleb hoida kätt ühel vedruga rattakesel, et kuulikesed masinas ikka kogu aeg veereksid. Veeremisega kaasneb hirmus klirin ja kolin, mis kostab üle isegi kõrvulukustavat Jaapani popmuusikast. Mängijad istuvad suitsu kiskudes ja muud maailma unustades tundide kaupa ning jõllitavad mänguautomaate. Vahetevahel hüppab mõni mängur oma transist püsti, et võidetud kuulikeste tarvis uut tühja kasti otsida. Tänavapildis tunneb pachinko’d juba kaugelt ära hiiglaslike neoonsiltide ja kunstlilledest tehtud vanikute järgi. Meeskonnakapten Tanaka-san oli kindel, et Bruno-sani peab pachinko-maailmaga kurssi viima, ning õpetas mulle selgeks masinate käsitlemise. Algaja õnnena võitsin 50000 jeeni. Võidu vahetasin elu esimese korraliku fotoaparaadi vastu. Tanaka-san, hüüdnimega Maza, oli huvitaval kombel suutnud meheks sirguda niiviisi, et ei olnud suutnud selgeks õppida ühtegi sõna (tõesti mitte ühtegi) inglise keelt. Huvitaval kombel saime temaga aga üksteisest kõige paremini aru. Lisaks pachinko-õppetundidele oli ta võtnud eesmärgiks aidata mul meeskonda sisse sulada ja sellega tuli ta hästi toime.

      Käsipallitrennid olid jaapanipäraselt viimse detailini ära organiseeritud. Nooremad mängijad läksid trenni varem kohale, et tõmmata üle saali põrand, täita veepudelid ning seada valmis pallid ja muu varustus. Nemad korjasid pärast trenni kokku ka vanemate meeste trenniriided, et need siis pestuna järgmisesse trenni tuua. Minu suurimaks üllatuseks toodi igasse trenni suur kastitäis moosisaiu ning iga mehe jaoks liiter rammusat piima. Ühine piimajoomine läks lahti pärast tunniajast treeningut. Pean tunnistama, et pärast tunniajast kõva pingutust ajas paljas mõte rasvasest piimast mul südame läikima. Wakunaga meeste ning ka teiste Jaapani liiga käsipallurite eesmärgiks oli kasvada suuremaks ja nemad pigistasid endale eesmärgikindlalt iga trenni ajal moosisaiu ja piima sisse. Sellise idee oli neile pähe istutanud aga ei keegi muu, kui rootslasest treener Olle Olsson. Kas just tänu piimale ja saiakestele, aga mulle tundus, et aasta möödudes olid nad tõepoolest tunduvalt toekamad. Trenni ajal pugesid noored mängijad nahast välja, et vanematele meestele pallid kätte tuua. Väravale pealeviskamiseks võeti vanuse järgi ritta. Olin küll kuulnud Jaapani ühiskonna hierarhilisest ülesehitusest, aga selline järjestamine trennis tundus mulle ülimalt ogar. Naljaviluks proovisin sättida ennast nii, et see ajaks kogu nende järjekorra upakile, ja nautisin tasakesi nende kohmetust, kui nad proovisid jälle mingisugust korda luua. Kolme kuu jooksul harjutasime igas trennis täpselt ühesuguse treeningplaani järgi, ka palliharjutused olid iga päev identsed. Tegemist ei olnud treener Kawahara fantaasiavaesusega, vaid jaapanipärasest mõtlemisest tuleneva kinnisideega, et tuleb harjutada nii kaua, kuni harjutused on filigraansuseni lihvitud. Pärast kolme kuud olid meil kõigil harjutused igavikuks lihastesse raiutud ning siis võtsime käsile järgmise treeningkava, mis kestis jällegi kolm kuud. Wakunaga trennid venisid päev-päevalt üha pikemaks. Esialgsele 2,5-tunnisele treeningule lisandusid nüüd veel kangitrennid. Mul oli oma arvamus selle kohta, milliseks kujuneb kangitreeningute kasutegur pärast 2,5-tunnist intensiivset füüsilist treeningut, kuid treeneri sõjaväeline suhtumine näis meelde tuletavat, et trenni tegemine on raske töö, mis ei tohigi lõbus olla. Mulle tundus, et ka teiste meeste jaoks tundus trenn sunnitööna ning keegi ei nautinud trenni tegemist. Võtsin endale eesmärgiks muuta treeningud nauditavaks ja lõbusaks. Esimesed katsetused jooksid peaaegu alati liiva, kuna mehed ei julgenud minu naljade peale naeratadagi. Nad vaatasid esmalt alati treenerile otsa, et näha tema suhtumist. Tasahilju ilmus aga meeste silmadesse huumorisäde ja trennid hakkasid kulgema läbi naeru.

      Mina tahtsin kohe suuri ümberkorraldusi tegema hakata, saamata aru, et tegelikult olen ikkagi mina see, kes peab õppima kohanema. Tahtsin muuta terve Jaapani euroopalikuks, taipamata, et alguses oleks ikkagi targem olnud ise Jaapani tavade ja kommetega sinasõbraks saada.

      OSHŌGATSU

      (UUSAASTA)

      Märkasime, kuidas päevad hakkasid lühemaks muutuma ja kätte hakkas jõudma aasta viimane kuu. Kaubamajadesse ilmusid küll plastikust jõulukuused ja „Jingle Bells” saatis meid ostukeskuses käies igal sammul, aga sellega jõuluteemalised märgid piirdusid. Loomulikult ei müüda Jaapanis päris kuuski ja nii me soetasime endale ühe meetripikkuse plastikust kuusekese.

      Jõululaupäev oli meil Jaapanis tavaline tööpäev, aga õnneks oli jõuluõhtu vaba ning saime kutsuda külla meie head sõbrad Debby ja Allani koos oma kahe pisipojaga. Palusime ka ühel Kanada noormehel lastele Jõuluvana mängida. Austraallastele tegi selline jõuluvana mängimine hirmsasti nalja – tuleb välja, et neil jätab jõuluvana kingid kuuse alla ja lapsed ei peagi jõuluvanale salmi lugema. Jõuluvanale pannakse hoopis kuuse alla küpsiseid ja klaasitäis piima. Debby ja Allan meenutavad siiani põhjamaised jõule Jaapanis.

      Aastavahetuse eelne kuu oli aga täis suuremaid ja väiksemaid pidustusi, mida kutsutakse bōnenkai’ks. Aastaid vaadeldakse Jaapanis kui täiesti eraldiseisvaid. Iga uus aasta annab võimaluse kõike uuesti alustada. Kõik tööd peavad olema vana aasta sees ära lõpetatud, vanad probleemid lahendatud, ning seetõttu kestab vana aasta murede ja probleemide unustamise pidustuste bōnenkai (mis sõna-sõnalt tähendabki pidu vana aasta probleemide ja murede unustamiseks) hooaeg terve detsembrikuu. Selle kuu jooksul selgus, kui palju erinevaid toetajaid meil on – küll soovisid meiega koos vana aastat meenutada ja ära saata Wakunaga peakontori inimesed, siis harukontorid, fännid, Hiroshima käsipalliliidu tegelased ja paljud teised. Kõik olid väga ülendatud meeleolus, mille üheks põhjuseks oli ka nn kolmeteistkümnes palk. Aasta lõpus antakse nimelt igas hästitoimivas ettevõttes töötajatele lisapalk, milleks majandustõusu aastatel oli kvartalipalga suurune summa.

      Kui see pidutsemine lõpuks otsa sai, tahtsime lihtsalt rahulikult maha istuda ja natuke hinge tõmmata, aga siis selgus, et aasta viimane päev ei ole Jaapanis teps mitte puhkamiseks mõeldud, vaid sellel päeval korraldatakse kodudes üks aasta põhjalikum suurpuhastus! Vana aasta mustus ja tolm koristatakse kodudest hoolikalt, riided pestakse puhtaks ning majade sissepääsud kaunistatakse kadomatsu’ga (bambusest, männist ja ploomiõitest tehtud ornamentidega, mis on uskumuste järgi esivanemate hingede ja jumalate ajutiseks peatumispaiga märgiks pühade ajal). Naabrid riputasid rõdupiiretele magamismadratsid ja tekid päikese kätte tuulduma – selline voodiriiete tuulutamine on Jaapani linnamaastikus ka argipäevadel üsna tavaline vaatepilt. Läbi seinte oli kuulda tolmuimejate undamist ning kõva kloppimist ja pühkimist. Muidu kodustest töödest hoiduvad jaapani mehed tassisid kannatajailmel kottide viisi sorteeritud prügi kortermaja lukustatud prügihoidlatesse. Meie arvasime siiski, et oleme suutnud oma elamise piisavalt puhta hoida, ja otsustasime sellisel tähtsal päeval suurpuhastusest loobuda.

      Melissa koos oma isa ja vanaisa Ainiga Miyajima Itsukushima pühamus

      Otsustasime sõita vana-aastaõhtul ühte meie lemmikpaika Jaapanis – Miyajima saarele Chinkasai festivalile, et tähistada koos uue aasta saabumisega ka minu 30-aastast juubelit. Miyajima saar oli tol õhtul täis happi’desse (lühikesed festivalikimonod) riietatud elevil noormehi, kes kogunesid jõukudesse ja tervitasid sõbralike hõigetega saarele tulnud külalisi. Õhk oli laetud pingest, mille kasvamist oli hämaruse süvenedes lausa füüsiliselt tunda. Oma teadmatuses püüdsime siiski rahulikuks jääda ega osanud aimatagi, mis meid ees ootas. Imetlesime saare kauneid vaateid ning lasksime end rahvamasside vooluga kaasa tõmmata. Mõni hetk hiljem avastasime ennast Miyajima kuulsaima Itsukushima pühamu ees. Punastele sammastele toetuv pühamu hõljus vee kohal ebamaise kaunitarina, süüdatud laternad õhtuhämaruses kutsuvalt vilkumas. Pühamu pikendusena veest välja kasvav punane torii СКАЧАТЬ