Õhk riisiterade vahel. Riho-Bruno Bramanis

Чтение книги онлайн.

      Kuum ja niiske, samas natuke läppunud õhk rippus tiheda, paksu ja halli mütsina juunikuise Hiroshima kohal. Kätte oli jõudnud vihmaperiood ehk tsuyu. Istusime lennujaama ooteruumis ja tegime enne lennuki pardale astumist aega parajaks üksteisele oma Jaapani elust pajatavate lemmiknaljalugude ja – juhtumiste rääkimisega. See oli viimane kord, mil meie perekonnal tuli hiroshimalastena Eestisse sõita. Kaheksa sündmusterohket aastat Jaapanis olid möödas. Lennujaama kohvikutest tulev, meile nii koduseks saanud rāmen supi lõhn ja jaapanikeelne vadin olid saamas mälestuseks. Hiroshima oli olnud meie kodu, tütar Melissale ja poeg Jesperile oli Jaapan olnud õnnelik lapsepõlvemaa. Eestisse tagasi pöördumine tekitas igaühes meist oma kõhklusi. Niiviisi lennujaamas läbi pisarate ja naeru Jaapaniga hüvasti jättes tuligi esimest korda mõte osa meie pere juhtumistest kunagi ka kirja panna. Kuus töiselt kiiret aastat Eestis on möödas ning aeg on osa kogetust juba teistsugusesse valgusesse seadnud. Arvame, et selleks, et mälestused neist kaheksast elu huvitavamast aastast ei tuhmuks ega moonduks, on just viimane aeg proovida midagi paberile saada. Esialgu pidi sellest tulema natuke tagasiigatsev meenutus ühe käsipalluri karjäärist, aga juba esimesi ridu kirja pannes oli tunda, et palliplatsi kõrval toimunud juhtumusi, tähelepanekuid ning kogetut pole võimalik vältida. Samuti on ennast meenutustesse mõnusasti sisse seadnud kogu meie perekond, sõbrad ja tuttavad, keda võib süüdistada selles, et käsipalli jaoks jääb vähem ruumi. Vaatamata sellele, et jutustuse minategelaseks on Riho, on meenutuste kirjapanek olnud üdini perekondlik ettevõtmine. Järgnevad Jaapani-killukesed on salvestatud kõigi meie nelja – Riho-Bruno, Kertu, Melissa ja Jesperi silmade ja kõrvade vahendusel, seepärast võtab tekst kord naiselikult lüürilise, kord üsna mehelikult sportliku, kord natuke lapselikuma alatooni.

      Oleme siiralt tänulikud meid abistanud ja õhutanud inimestele, ilma kelleta poleks see raamat sündinud. Eriti täname Kertu ema Tiiut, kes proovis meie lonkavat lauseehitust jalule aidata, ja Maritit, kes aitas märgata detaile.

      Oma loo kirjapanemisel oli meil kindel kavatsus jätta oma lugude vahele ruumi õhuaukude jaoks, ruumi, mida võiks täita pikkade järelduste ning hinnangute andmisega. Püüdsime kirjutada nii nagu üks osav sushi-meister valmistab sushi’t, jättes riisiterade vahele piisavalt õhku. Õhk ergutab maitsemeeli ja fantaasiat ning muudab lihtsa toidu hõrgult suussulavaks. Ka Jaapani haikudes, kus luuletaja kirjeldab mingit kogemust või vaatlust, jättes omapoolse hinnangu andmata, on jäetud lugejale ruumi reageerimiseks ning oma järelduste tegemiseks. Ikka selleks, et lugejal jääks rohkem ruumi ise mõelda ning tühje auke täita.

      I OSA

      YŌKOSO

      (TERE TULEMAST)

      Meie Jaapani-ajastu algas ühest Kertu hullumeelsest mõttest: õppida selgeks jaapani keel. Pärast paariaastaseid õpinguid Göteborgi ülikoolis oli Kertu veendunud, et selleks, et Jaapani keelt tõeliselt osata, peaks ikkagi Jaapanisse minema. Ühel ilusal kevadisel hommikul Göteborgis teatas ta mulle, et on võitnud Jaapani Haridusministeeriumi Mombushō stipendiumi, et minna aastaks Jaapanisse. Minul oli seljataga viis edukat hooaega Rootsi kõrgliigas – olime saavutanud IK Sävehofiga Rootsi meistriliiga hõbeda ja pronksi. Isiklikult olin mitmel hooajal Rootsi viskeliiga edetabeli esimese kümne hulgas olnud. Laual ilutses pakkumine Saksa Bundesliiga klubist, samuti hoidis minu koduklubi Sävehof mind tugevasti lõa otsas ja pakkus uut ahvatlevat lepingut. Sellisel eluhetkel teatas aga Kertu, et tema on tüdinud tatisest põhjamaisest kliimast ja külmadest rootslastest ning ees on ootamas palju põnevam elu eksootilises Jaapanis. „Meile on vaja päikest, eks ju! Mina lähen ja palun tule sina ka kaasa!” teatas ta käskivas kõneviisis. Mis Jaapan? Kas Jaapanis üldse mängitakse käsipalli? Hakkasimegi otsima infot Jaapani käsipalli kohta. 1996. aastal Jaapan maailma tugevamate käsipalliriikide hulka igal juhul ei kuulunud. Rääkisin oma suurest dilemmast heale sõbrale ja tütre Melissa ristiisale Patrick Larsonile, kes patsutas mulle õlale ja lohutas: „Jaapani käsipallikoondise treener on rootslane Olle Olsson.” Kohe oli mul olemas ka Olle telefoninumber ja saatuse tahtel sai esimene kontakt loodud. Esimesel telefonivestlusel ei olnud Olle just väga julgustav. Nimelt ei ole Jaapani liigas ühtegi „valget” välismängijat ning on ammu teada, kuivõrd alalhoidlikud ja kartlikud on jaapanlased võõramaalaste suhtes. Sellele vaatamata saatsin oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Möödus paar väga ärevat nädalat. Igavikuna näiv ootamine katkestati aga rõõmsa teatega: üks klubi Hiroshimas on huvitatud. Mind kutsuti kümneks päevaks Jaapanisse ennast näitama. Kogenud sportlasena, kes peab ennast ise müüa oskama, pakkisin kohvrisse varustuse treeningute tarvis. Kuusteist paari sokke ja kaheksa paari pükse ning lugematu hulga treeningsärke kümnepäevase treeningtsükli tarvis. Kertu inglise keele õpetajast vanaema Asta tegi minu sportlasemõistust trotsides viimase hetke ponnistusi, proovides mulle selgeks õpetada kõige elementaarsemat inglise keele grammatikat. Olin tol hetkel enda peale natuke kuri, et polnud koolis rohkem pingutanud. Kiirabi korras lugesin veel kogenumate rändajate reisikirjeldustest, et jaapanlastele tuleb alati kingitusi viia. Jaapanist ja jaapanlastest vaid põgusalt teadva inimesena nõudis parajat peamurdmist, mida hea mulje avaldamiseks kaasa võiks varuda. Lõpuks ostsin ühe hirmkalli konjaki. Jaapani poolt anti mõista, et võiksin kaasa võtta ajaleheväljalõikeid oma sportlaseteest. Selleks ajaks oli kogunenud paras ports nii eesti-, vene- kui ka rootsikeelseid artikleid, ladusin kõik kotti ja lendasingi Jaapanisse.

      Jaapani esimene tervitus oli samasugune nagu meie hüvastijättki – õhk lasus juunikuiselt tiheda paksu ja niiske lämmatava padjana ümber lennujaama. Kansai lennujaamas ootas mind Wakunaga käsipalliklubi direktor Tsugawa-san. Ajavahest, pikast lennureisist ning niiskest kuumusest uimaseks lööduna proovisin oma higistavat kätt kummardavale Tsugawa-sanile pihku toppida, kui kõrvus hakkasid kumisema kuuldud soovitused: jaapanlased hoiduvad füüsilisest kontaktist, kummardamine on siin tavapärane. Alguses harjumatu kummardamine sai aastatega väga koduseks ning hiljem ei tõstnud ma enam kulmugi, kui silmasin kohvimasinale tänulikult kummardavat jaapanlast või avastasin end televiisorit vaadates uudistelugejale tervituseks vastu kummardamas.

      Hiroshima linn

      Tsugawa-sani esimene küsimus pärast põgusat tervitust oli: „Do you smoke?” Suitsetamine on olnud aastaid pahe, millest oleksin profisportlasena pidanud loobuma. Minu esimeseks mõtteks oli: nüüd on küll kojusõit. Kuidas jaapanlane kohe minu pahele jälile jõudis? Ühes olin aga kindel: valetama ma ei hakka. Vastasin siis ennast kogudes, et teen küll suitsu. Selle peale loovis jaapanlane mind kiirrongi pileteid müüva kassaluugi ette ja selgitas: „Sellisel juhul vahetan ma meie shinkansen’i (Jaapani kiirrongi) piletid suitsetajate vagunisse ümber.” Ei mingit tavapärast moraalilugemist ega hukkamõistvat pilku! Mõtlesin, et kui kõik jaapanlased on sellised, siis saab mul siin tore olema.

      Wakunaga meeskond kuulus Wakunaga farmaatsiatehasele ning kõik meeskonnaliikmed olid ühtlasi ka tehase töötajad. Professionaalseid sportlasi kui selliseid ei olnud. Wakunaga tehasesse jõudes läbisin pika tutvustusrituaali – kõigil olid näod naerul ja peos nimekaardid, mille nad mulle kenasti kummardades kahe käega ulatasid. Jälle kumisesid kõrvade taga soovitused: mingil juhul ära topi nimekaarti pükste tagataskusse. Katsu nimekaardile püüdlikult huvitatud pilk peale heita ning seejärel pane see kenasti rinnataskusse. Esimese päeva lõpuks oli mul juba paarkümmend nimekaarti rinnataskus ja pilgus segadus kõikidest uutest nägudest ja nimedest. Tänaseni tunnen end viletsa nimede meeldejätjana. Ega nende nimekaartide uurimisest ka teab mis kasu ei olnud, kuna tol ajal ma veel Jaapani kanji’t (kirjamärke) lugeda ei osanud. Juba esimesel päeval viidi mind vaatama võistkonda ja treeningsaali. Kui ma koos Tsugawa-saniga treeningsaali sisse astusin, rivistus kogu meeskond poolkaares meie ümber ja tervitas meid üheskoos sügavalt kummardades. Kapteni käskluse peale joondusid mehed sirgesse rivisse, võtsid kahekaupa paaridesse ja hakkasid kõik ühte sammu joostes soojendusringe tegema. Mehelikud sõjaväedrilli laadsed hõiked kajasid seintelt vastu ja ma püüdsin vaimusilmas ette kujutada, kuidas mina sellise sõjaväelise treeningrutiiniga toime tuleksin.

      Melissa koos meie tõlgi ja taltsutaja СКАЧАТЬ