Õhk riisiterade vahel. Riho-Bruno Bramanis

Чтение книги онлайн.

      Talve hakul kutsus tehase president Kusai mind uuele vestlusele. Tõlgi vahendatud kõneluse käigus väljendas president Kusai siirast muret minu liigse vaba aja pärast. Tol ajal oli jaapanlaste hulgas levinud kummaline arusaam, mille kohaselt pidid kõik eurooplased olema hirmus targad ja haritud. Selle tulemusena oli ka president Kusai ajukäärudes küpsenud geniaalne plaan teha minust laborant-keemik. Ma ei osanud päris selget seisukohta võtta, kumb tundus hullumeelsemana, kas jaapani keele või keemia õppimine. Väljavaade kombinatsioonist jaapanikeelne keemiaõpe kutsus esile paar unetut ööd. Andsin mõista, et alustaksin siiski jaapani keele õpingutest, aga keemia õppimise võiks kaugemasse tulevikku edasi lükata.

      Minu keeleõpetus korraldati nii, et leiti kaks eraõpetajat Hiroshima majandusülikoolist, kelle õlule laoti kohustus panna mind jaapani keelt kõnelema. Alustasin oma õpinguid väga innukalt, sest abitu tohmu-ohmu seisund ei meeldinud mulle sugugi. Lisaks iganädalastele tundidele eraõpetajatega õppisin jaapani kolme märgisüsteemi ka omal käel. Mul tuli nimelt iga päev 50 kilomeetrit autoga mööda mägiseid teid Wakunagasse trenni sõita ning sama palju veel tagasi ka. Hiragana tähestik kõrvalistmel, dešifreerisin vastutulevate autode numbrimärke ja olin õnnest ogar, kui suutsin ära tunda ning kokku lugeda esimesed kümme märki. Jaapani nn hiina märke ehk kanji’sid sai ka edukalt õppida, sest igalt autonumbrilt võis lugeda, mis linnas või piirkonnas on see auto registreeritud. Linnaning kohanimed aga kirjutatakse Jaapanis enamasti kanji märkidega. Nii sain Jaapani linnanimed selgeks. Niisiis liikusin jõudsalt lähemale hetkele, millest olin juba mõnda aega unistanud. Unistasin nimelt ajast, millal suudan mõista lihtsamaid viitasid tänavatel nii palju, et mind ei valdaks linnas liikudes metsaeksinu ahastus. Samuti soovisin hakata meeskonnakaaslastega suhtlemisel oma käte ja jalgade asemel suud ja kõrvu kasutama. Kõige elementaarsemate asjade selgitamine kehakeeles lõppes tavaliselt minu täieliku kurnatusega. Meeskonnakaaslased tundusid väga osavõtlikud ja samas väga uudishimulikud, ma tahtsin nendelt õppida ja nendega oma kogetut jagada. Üsnagi ruttu näitasid meeskonnakaaslased eesti keele mahlakaima osa valdamise kõrgemat taset. Ilmselt pudenes selliseid sõnu minu suust treeningute ja mängude jooksul ohtramalt kui ma ise oleksin osanud arvata. Selliste sõnadega täitsid nad tühja auku jaapani keeles, kuna selles keeles mahlakalt ropendada ei ole võimalik.

      Iida-sani vahendusel anti mulle mõista, et ma peaksin hakkama tõsisemalt „tööl käima”. Kuigi mul otseselt käsipalliväliseid tööülesandeid ei olnud, oldi siiski veendunud, et ma peaksin regulaarselt ka kontorit külastama ja olema teiste meeskonnaliikmete sarnaselt ka tehase töötaja. Mul paluti ilmuda kontorisse iga päev vähemalt lõunast. Sellel hetkel ei olnud Jaapani liigas veel professionaalseid käsipallureid. Jaapani meestel on kontoriskäimiseks vormiriietusele sarnanevad tumedad ülikonnad, minusugusel spordiinimesel aga loomulikult kontorivarustust ei olnud. Iida-sanil oli seega mõtlemisainet, kust leida kahemeetrise jaoks sobivaid ülikondi ja triiksärke. Lõpuks viidi mind säravasse Fukuya kaubamajja rätsepa juurde. Lisaks Wakunaga võistkonna ülikonnale, millega pidime liikuma reisidel ja bankettidel, lasti mulle valmistada veel kaks ülikonda ja posu initsiaalidega triiksärke kontorivisiitide tarbeks.

      Jaapanlased on tavapäraselt väga vaoshoitud ja väldivad otse „ei” või „jah” ütlemist, samas suutsid Wakunaga meeskonna mängijad mind vahetevahel oma otsekoheste küsimustega pahviks lüüa. Nende jaoks ei olnud imelik küsida Kertu vanust ja kaalu või siis uurida, mis firma lipsu ma kannan. Kui mina ei osanud oma lipsu põlvnemist kindlaks määrata, tuli meeskonna hing Yamaguchisan minu lipsu pahemat poolt uurima. Pidin neile suure pettumuse valmistama, sest minu lipsul oli täiesti tundmatu sõna. Millegipärast oli neil olnud kummaline ettekujutus, et Euroopas käiakse ainult Hugo Bossi, Armani, Dolce&Gabbana või Versace’i riietuses. Kui Eestis välditakse küsimusi teiste inimeste perekondlike ja rahaasjade kohta, siis nende jaoks ei olnud sugugi imelik küsida, kelle käes meie peres pangakaart on. Arvasin märkavat nende pilgus väikest kadedust, kui ütlesin: „Minul on oma pangakaart ja Kertul oma.” Jaapani peredes on pangakaart ja kogu perekonna finantsasjade üle otsustamine kindlalt pereema käes, naine peab täpselt arvet raha kulutamise kohta. Suurem osa perekonna sissetulekust kulub elamispinna kulude katteks, oluline osa kulub ka laste haridusele. Laste ülikooli jaoks hakatakse raha korjama juba lapse sündimisest saati. Niisiis, kui mõni minu võistkonnakaaslane tahtis vahel võistlusreisidel pärast mängu linna peale minna, pidi ta naise käest taskuraha lunima. Naine vaatas siis oma perekonna väga üksikasjalikust arvepidamisraamatust järele, kas taskuraha on võimalik eraldada. Muuseas, minu meeskonnakaaslaste peredes käisid tööl ainult mehed. Tööpäevad algasid meestel hommikul kell kaheksa ja koju jõudsid nad õhtul kella üheksa-kümne paiku. Saladuskatte all räägiti mulle ka meeste nii-öelda secret money kohta. Seda raha anti meestele Wakunaga tehase poolt preemiaks mõne suurema tähtpäeva puhul või heade sportlike tulemuste eest. Raha hoiti suure saladuskatte all töö juures riietuskappides. Tundus, et Jaapani ühiskonnas on kõik asjad paigas, aga selline varjamine oma naise eest tundus mulle suure lõhena selles muidu nii harmoonilises ühiskonnas. Salaraha kulutati peamiselt õllele ja pachinko’s käimisele.

      Jaapanis on tegelikult raha peale mängimine keelatud, aga isegi seal tahab inimkonna paheline pool kuskil väljundi leida. Pachinko’d on täiesti seaduslikud kasiinod, kus mängimine käib pisikeste metallist kuulikeste peale. Et asi ikka seadusele vastav oleks, ei ole võimalik kuulikesi samas hoones СКАЧАТЬ