Ropp elu. Minu lood. Sten Sang
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ropp elu. Minu lood - Sten Sang страница 2
Название: Ropp elu. Minu lood
Автор: Sten Sang
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949332465
isbn:
Hommikul ärgates tundsin end uue inimesena – piinarikas nädal sai läbi. Järjest enam mõtlesin juhatajaga vestlemisele. Võtsin end kokku ning läksin talle juhtunust rääkima ja verevalumeid näitama. Neid oli selle ajaga ohtralt kogunenud.
Esimese hooga sain ise riielda – et varem polnud nii tõsise teemaga vestlusele tulnud. Jäin isegi mõtlema, miks ma lugu varjatuna hoidsin nii kaua. Arvasin, et olin ise sellise käitumise kuidagi esile kutsunud. Lisaks ei soovinud olla pealekaebaja rollis – tuli ju koos nädal aega vastu pidada. Ülemus kutsus konflikti teise poole ühisele nõupidamisele. Neiu tunnistas, et läks liiale. Samas kinnitas ta, et tegu oli nalja ja mänguga. Minul väga naljakas polnud ja sellest ei paistnud ta aru saavat. Juhatajapoolne seisukoht sisaldas mõisteid „seksuaalne ahistamine töökohal“ ja „avalduse esitamine Töökaitseametisse“. Nende fraaside peale puhkes neiu nutma ning pisaraid jagus mitmeks tunniks. Esimest korda elus ei olnud mul kahju, kui teine inimene nuttis. Selleks oli ta ise piisavalt mind moraalselt ja füüsiliselt tampinud.
Ma pole suutnud siiani täpselt välja mõelda, mida teeksin sama olukorra kordumisel teisti. Ilmselt olekski ainus mõjus vahend ülemuse poole pöördumine. Mõni naine lihtsalt ei saa aru, kui talle „ei“ öeldakse.
Miks ma naisi ei usalda?
«Ise tehtud – hästi tehtud» moto järgi saab mugavalt elada. Vähemalt nii kaua, kuni kaaslane selle isetegemisega lepib. Ühel hetkel tekib paratamatult olukord, kus kontroll ei ole enam sajaprotsendiliselt ühe inimese käes. Kuidas hakkama saada muutunud situatsioonis?
Esimeseks nö pühaks lehmaks on kujunenud auto – selle juhtimist ei suuda ma mitte mingil tingimusel elukaaslasele üle anda. Oma jonnakuses olen sõitnud kõrge palavikuga Peipsi äärest Pärnusse pea kolmesaja kilomeetrise vahemaa.
Pärast veel ohkasin, kui läbi reis võttis, aga sellest hoolimata naisele võtmeid ei andnud.
Paaril korral õnnestus naisel salaja auto kaaperdada ning pool aastat hiljem seda muuseas mainida. Õudusvärin käis kehast läbi, kui kujutasin ette, mida kõike mu kalli silmateraga juhtuda oleks võinud. Viimase all pidasin silmas muidugi autot. Samas olin üllatunud, et masinaga kõik korda jäi ja minu ettekujutused üsna vääraks osutusid.
Teine isetsemise koht on juukselõikus. Varasemalt ikka lasin armsama oma pea kallale, aga peagi loobusin. Naine suutis ühtlase soengu asemel rohkem auke sisse tekitada, kui ma ise seda iial oskaks. Pooletunnise lõikuse jooksul närvitsesime mõlemad nii palju, et ähvardasin poole pealt minema kõndida. Iseasi, milline tuust ma sel juhul välja nägema jäänud oleks.
Kolmandaks ühemehemänguks sai mööbli kokkupanek. Ei olnud üldse oluline, et suutsin kuuest detailist koosneva televiisorialuse kolm korda valesti ühendada. Emotsioon kees muidugi parajalt ja süüdi olid nii manuaal, pehme kruvikeeraja kui ka vale valgus. Naine vaatas nõutult pealt ning avastas, et lubatud rattaid polnud me poest üldse kaasa saanud. Ilmselt puuduvad rattad muutsidki kokkupaneku nii võimatuks. Vabandusi leiab igasuguseid.
Neljas ja kõige raskem mitte usaldamise koht on mu sõbrad. Mulle ei meeldi, kui elukaaslane saab nendega liiga lähedaseks. Olen tundnud, kuidas külmeneb varem südamlik olnud suhe, kui mängu astub veel üks osapool. Eriti hulluks keerab lugu siis, kui tegu on meessõbraga, kellele minu väljavalitu ootamatult sümpaatseks saab. Üks kurioosne juhus päädis sõpruse lõpu ja suure vihaga naise vastu. Ilmselt tekkis neil vastastikune meeldivus, sest mõlemad jutustasid juhtunust mingi imeversiooni. Naine seletas mulle, kuidas sõber talle väga ühemõtteliseid märkusi kahavahel olles teeb. Ühel korral olla sõber nentinud, et muidu läheks asjaks, aga tal ei ole kondoomi kaasas. Kui semult ise sellise lause väljaütlemise kohta aru pärisin, sain vastuseks, et hoopis minu naine olla teda üles enda poole kutsunud. Nende vahel juhtunu oli enam kui segane ja lõplikku tõtt ei saa kunagi teada – mõlemad rääkisid versioone enda kasuks ilusamaks.
Samas ei pea tegu olema meessõbraga, kellega suhtlemine muutub, kui naine seltskonda lisandub. Olen saanud palju süüdistavaid kõnesid teemal, kuidas ma oma kaasat tegelikult kohtlema peaksin. Neil hetkedel on tunne, et tegu pole enam minu sõpradega, vaid naine on nad kogu saba ja sarvedega üle võtnud. Nii mõnegi naissõbraga olen loobunud suhtlemast, kuna ei jõua ära kuulata instruktsioone enda elu elamiseks.
Varasema ajaga võrreldes olen siiski suutnud mõningaid korrektiive läbi viia oma suhtumises. Lasen elukaaslasel rohkem osaleda oma elus ning usun temasse enam. Autovõti jääb siiski minu taskusse, aga sõprade juurde ilmume tihemini.
Kehakaunistus muudab naise koledaks?
Viimase paarikümne aasta trendiks on saanud erinevad piercingud ja tätoveeringud. Ürgsete hõimude traditsioonid imbusid tsiviliseeritud ühiskonda.
Mingil ajahetkel katsid oma kehasid aukude ja piltidega valdavalt meremehed ja karistust kandvad isased. Nüüd aga kohtab tänavapildis aina enam kaunistatud naisterahvaid – on nad selle võrra inetumad?
Kaheksa aastat tagasi puutusin antud teemaga väga lähedalt kokku läbi oma kunagise väljavalitu. Neiu lasi esimese augu kehasse teha juba 15aastasena. Tookord jäi nõelale ette tema naba, mis sai sädeleva ripatsiga kaunistatud. Sain tüdruksõbra julgusest innustust ja vastukaaluks lasin endale paigaldada kulmuneedi. Mainin ära, et suutsin uue ehtega koos veeta lausa paar aastat, kuni ühel hetkel see pidevalt ette hakkas jääma. Tibi oli aga oma ripatsiga enam kui rahul – kandis reipalt lühikesi nabapluuse ning kogus kadestavaid ja imetlevaid pilke. Eks minulgi oli uhke nii stiilse naise kõrval ringi patseerida.
Neiu augustamise ind ei raugenud ning jätkus keeleneedi paigaldamisega. Taaskord ei saanud ma kehvem olla ning paari nädala pärast lasin samasse kohta metallist torukese susata. Ka selle neediga ei olnud pikka pidu – vaevalt kuu möödudes loobusin kandmisest. Hakkasin pelgama hambaemaili kahjustumist, kuna kippusin torukest agaralt mööda hambaid libistama. Naine omakorda nautis oma piercingut kogu rinnal. Vahetas tihti ehet uuema ja veel blingima vastu ning püüdis igale fotole neeti peale saada. Sõbrad muudkui ahhetasid ümber – kuidas julgesime midagi sellist teha ja kas me valu ei kartnud.
Ühel hetkel tundus näitsikule tätoveering huvitavana. Alustatud sai tagasihoidlikult – pisike paari sentimeetri pikkune hiireke naba kõrvale. Tätoveerija viskas nalja, et kui naine peaks edaspidi massiivselt juurde võtma, venib hiireke paisuva kõhu peal suureks koledaks rotiks. Taaskord otsis naine selga lühemaid pluuse, mis laseks uuel kehakaunistusel vaatajateni jõuda. Imetlejaid leidus palju meie oma tuttavate seas, kiideti pildi armsust ja sobivust. Tundsin, et pean naisele vääriline vastane olema ja lasin mõni aeg hiljem oma käele neli koopamaalingu detaili joonistada. Oli suvine aeg ning mu uueks lemmik riietusesemeks sai maika. Et ikka kogu ilm näeks, millise valu olen läbi elanud ja kui lahedad kujundid välja mõelnud.
Tätoveerimisest sai meie paarisuhte nurgakivi – edaspidi hakkasime igal suvel detaile juurde tegemas käima. Naine valis järgmiseks paigaks selja ülaosa – sinna ilmusid kaks suuremat sorti keeruka mustriga liblikat. Tuttavad kilkasid vaimustusest ning kiitsid kavandi keerukust ja sobivust. Samal ajal lasin ka mina paar kribu juurde jäädvustada käele – sinna hakkas paras loomaaed juba tekkima.
Järgmine suvi jäi viimaseks nii meie suhtele kui ka tätoveerimise harjumusele. Naine valis välja mööda ülakeha külge jooksva lilledega mustri. Teose eksponeerimine oli asukoha tõttu veidi raskendatud – paremal juhul saanuks rannas pildile pilku visata. Mina sain neli järjekordset soovitud kritseldust käele – neid oli kogunenud sinna kümme. Jälgisin, et tavaline särk detailid vabalt kataks ning СКАЧАТЬ