Ropp elu. Minu lood. Sten Sang
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ropp elu. Minu lood - Sten Sang страница 4

Название: Ropp elu. Minu lood

Автор: Sten Sang

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949332465

isbn:

СКАЧАТЬ olemas.

      Punkt 3. Vahepealse nädala jooksul on vaene raudne ratsu vatti saanud – auto veljed täiesti mustad ja piduritolmuga rikutud. Velgede puhastamise juurde kuulub uste ja pagasiruumi luugi avamine ning lemmiklugude kõva kuulamine. Ise olen täiesti teadlik, et kõik mööduvad titekärudega jalutavad emmed vaatavad mu asjalikku poolt, kui tähtsa näoga ümber auto uurin. Vahepeal silmanurgast piilun vastu ja emmede pilgud lähevad maru ruttu maha. Suvel on eriline menuloo staari tunne, kui käeseljaga otsaeest higi pühin ja pudelist vett endale peale kallan. Riietusesemeteks napp maika ja lühikesed püksid. Nii mõnigi emme on komistanud mu hoovist mööda jalutades.

      Punkt 4. Autoga ühele poole saanud, on aeg oma muusika nimekirja täiendada. Seitsme päeva jooksul on musamaailmas palju uut areenile tulnud. Nüüd on aeg end kurssi viia. Aitavad tantsumuusika edetabelid, kust meelispalu kiirelt leiab. Piinlikkust tundmata tõmban omale J. Bieberi uue hiti, kus tüüp küsib, kui kaua teda armastatakse. Tean, et naine hirnuks end pooleks, kui mu valikust kuuleks, aga ta ei kuule ja mõlemad pooled on rahul. Lisaks läheb nimekirja B. Lehtlaan ja M. Nuude oma parimate hittidega – jaanipäevalood ja muu rahvalemmik saab korralikult üle rehitsetud.

      Punkt 5. Kõige mustem saladus üldse – oma eksnaise ajutine lisamine messengeri nimekirja. Ta liigub seal vastavalt sellele, kuidas naine mu pool paigas on. Siiani ei suuda ma vastu panna soovile, endise naise elus sorkida ja talle nii kohutavat nõu anda, kui seda vähegi suudan. Et eksi kuulama saada, lisan iga kirja algusesse ohke, kui raske uues suhtes on. Tähelepanu on garanteeritud ja kõige kiuslikumad pooled mu sisemuses saavad rahuldatud. Endise naise uus mees saab kriitikat nii palju, kui vähegi torust tuleb ja kõik oma kibestumised saavad seal välja elatud. Olen pahaoo jaa, olen küll.

      Punkt 6. Kõned sõpradele, keda naine ei salli silmaotsas. Seda põhjusel, et sõprade vestlusteemaks on, kui palju ja kus nad ära jõid ja mitut ööklubi turvat nad närvi ajasid. Saab kokku lepitud kohtumised, kus saan siiski põhjaliku ülevaate allaneelatud kogustest ja sellega kaasnenud probleemidest.

      Punkt 7. Mu voodi – mu kindlus, saan end lõpuks nii ebainimlikult välja sirutada, kui vähegi võimalik. Esialgu võtan K-tähe kuju, siis L-tähe kuju ja lõpuks olen üks suur haisev meritäht puhaste linade vahel. Meelega ei läinud pesema ja naudin kõike seda kirbet mehehaisu, mida naine mulle hommikust õhtuni ette heidab.

      Remont paneb suhte proovile

      Öeldakse, et ühine tapeedipanek näitab partnerite sobivust. Kui sellega edukalt hakkama saadakse, on lootust pikaks ja harmooniliseks kooseluks. Kas sel ütlemisel on tõepõhi all?

      Teen viimased kuu aega naise kodus remonti ja õpin iga päevaga uusi külgi meis mõlemas tundma. Mind vaimustab, kui enesekindlalt ta näiteks tapeeti seina silub ja kannatlikult mind paremini pahteldama õpetab. Olen paras siidinäpp ja varem igasugu kodukorrastamisega seotud aktsioonidest kaarega eemale hoidnud. Ilmselt on siin oma osa ka isapoolsel suhtumisel – ta ärritub, kui millegagi hakkama ei saa ning ei taha, et lapsed sellel omakorda tunnistajaks oleks. Tänu sellele pole ma peale traktorisõidu temalt kunagi midagi muud õppinud.

      Mõningaid väiksemaid sanitaartöid olen kodus teinud, kuid tulemus on alati kuidagi põdur jäänud. See omakorda kinnitas arusaama, et ilmselt ma ei oskagi paremini ja targem oleks teistel tegutseda lasta. Ma ei salli korralagedust, mis uuendustega kaasneb ning seetõttu lükkan vajalikke liigutusi võimalikult kaua edasi.

      Minu remondikarjäär naise kodus algas vana köögikapi maha murdmisega. Arvasin, et murdun ka ise sinnasamasse maha, kuna lauad olid kümnesentimeetriste jämedate naeltega igaveseks seina taotud. Õnneks sain oma ponnistusi uhkes üksinduses teostada, muidu oleksin vist eriliselt närvi läinud ja end lootusetult ära lõhkunud. Igatahes sain esmapilgul mulle võimatuna tundunud ülesandega hakkama ja naise töölt saabumise ajaks võisin tühja seina demonstreerida. Naljakas oli tajuda, et siiski saan algul nii keerulisena tundunud tööga hakkama ning pälvin selle eest tunnustust.

      Kui saabus aeg kardetud ühiseks tapeedipanekuks, rääkisin ka naisele, milline legend tegevusega kaasneb. Alustasime vaikselt – segasime ühiselt tapeediliimi. Tema valas pulbrit ja mina jälgisin ühtlast sulamist – algus tundus paljutõotav. Edasi hakkasime pärast esimese paani seinasaamist mustrit sobitama. Rõõmustasime nagu lapsed kommi üle, kui mustri eriti vähese materjalikaoga jooksma saime. Näis, et vähemalt meie jaoks kulgeb muudes peredes palju draamat põhjustanud töö rahumeelselt. Võin kinnitada, et nüüdseks on tapeedi paigaldamine üks mu meelistegevustestsaime palju naerda ning tunda rõõmu sujuvast koostööst.

      Hiljem naisega päevale tagasi vaadates, nentis ta, et pigem eeldaks närvilisust just mööbli kokkupanekul. Tema kogemustest ärritub selle tegevuse juures kogu pere. Küll õpetab ema, millist kruvi kuhu auku keerata ja siis juba õde, millist plaati kuhu sobitada. Meie ühised mööblipanekud ootavad veel ees, kuid mul on siiski hea eelaimdus, et saame ka seal tubli tiimina hakkama.

      Lein on mehe jaoks raske

      Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas on mehe pisarad tabu. Nutavad ainult mökud ja teistsuguse eraelulise orientatsiooniga tüübid. Mina ei tahtnud kummagi alla kuuluda ning hoidsin oma tundeid üheksa aastat peidetuna.

      Üheksa aastat tagasi lahkus siit ilmast pikalt haigusega võidelnud vanaisa. Keeldusin tema viimastel elunädalatel külla minemast. Teadsin, et ei suuda end enam kontrollida ning kartsin paaniliselt vaimset kokkukukkumist. Vanaisa matustele läks minu asemel ema, et meiepoolne pereliin esindatud oleks. Mina lõikasin end kogu toimuvast ära – siiani on tunne, et vanaisa oleks justkui pikal puhkusel, mitte kalmistul mulla sees.

      Kolm aastat tagasi said elupõletajast onu aeg siin ilmas otsa. Ka tema ärasaatmisest ei võtnud ma osa. Tõin ettekäändeks tiheda töögraafiku. Seekord ei läinud emapoolsest perest kedagi sündmusele. Isa uus naine ei soovinud mehe ekskaasat näha. Onuga ma nii lähedane polnud kui vanaisaga, kuid seekord kartsin just leinajate emotsioone. Üle mõistuse raske oleks neid pisaraid ja kurbi nägusid näha.

      Minu esimene kokkupuude lahkunu viimsele teele saatmisega tuli ootamatust kohast. Eelmise suhtekaaslase vanaema elutee leidis ootamatu lõpu. Seekord tundus õige sammuna temaga kurvale koosviibimisele minna. Suutsin end pikalt vaos olla, kuid murdusin hetkel, mil vanale naisele sümboolne valge linake näole asetati. See samm mõjus nii lõpliku ja suruvana, pisarad lihtsalt voolasid mööda põski. Oli ebamugav ja piinlik, kuid üllatuslikult ei pannudki keegi mu tundeilmingut pahaks.

      Käesolev aasta algas me pere jaoks eriti karmilt. Ühe kuu kahe nädala jooksul kaotasin kaks vanaema. Esimese surma puhul teadsime ettevalmistunud olla – vana naine oli aastaid voodis veetnud ning aina väetimaks jäänud. Tema haiglasse sattumine polnud esmakordne, kuid seekord ei andnud arstid erilist lootust. Vanaema ei jõudnud enam süüa ning paratamatult viib selline diagnoos ainult ühe tulemuseni. Kartsin väga isa telefonikõnet, kui teade tuleb. Iga kord, kui ta helistas, arvasin halvimat. Ühel kevadõhtul sain kardetud kõne – taipasin isa häälest kohe, milles asi. Ta oli üllatavalt rahulik. Lõpetasin kõne ning jäin voodile lebama. Kuidagi tühi tunne valgus üle keha. Mõned pisarad voolasid mööda põski alla. Tundsin, et pean kuidagi hinge kergemaks saama. Jõin end korralikult täis ja läksin jõe äärde. Seal sain oma tunnetele vaba voli anda ja keegi ei pidanud mu halamist kõrvalt vaatama. Matustele ma ei läinud – ikka veel ei tahtnud ma pere leinavaid kujusid näha.

      Kahe nädala pärast tuli väga ootamatu teade teise vanaema kiireloomulisest haiglasse sattumisest. Alles möödunud päeval käisime tal külas ja memmega oli kõik hästi. Ilmselt oli elukoha vahetamise stress vana naise vaimu murdnud ning keha ütles üles. Saime temaga intensiivravi osakonnas hüvasti jätta. Siiani on detailselt meeles, kuidas mulle nii СКАЧАТЬ