Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Nikolai Baturin
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse - Nikolai Baturin страница 4

Название: Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse

Автор: Nikolai Baturin

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949549412

isbn:

СКАЧАТЬ millest varsti sai üks maailma hiilgavamaid linnu, mille ülimaks hiilguseks oli kuulus Jookide Puu, kristall ja hõbesepis, mis väljastas janustele jooke. „Purska, purska puukese“ valmistas maailma tuntuim peensepp Guillaume Boucher Pariisist.

      Kolmandaks pisikeseks hiigelsündmuseks oli fakt: keisrinna Zarema ootas taas last. Selleks puhuks laskis Suurkhaan ultimatiivselt kiiremas korras püstitada sünnituspalee. Kutsudes ehitusmeistri enda kitjuhhi …

      Suurkhaan oli nooruses hiina vangist põgenedes sattunud jaapani vangi. Ta tundis jaapanlaste ainust mongoli printsiipi: nemad vange ei võta. Mõne aja pärast kutsus teda enda juurde kabinetti vanglaülem ja küsis:

      „Haikud sina kirjutab, normes?“

      Suurkhaan, tollal keskastme ohvitser, noogutas lõdva küsimuse peale innukalt.

      „Kirjutab. Kolm gongi sul selleks aega. Kui mulle meldib, ellu jäd.“

      Lugenud gongid kokku, astus vanglaülem ta juurde ning luges õla varjust; ta karm nägu pehmenes märksa, kui ta laskis vangil lugeda.

      Suurkhaan luges:

      Roimameister elu mul lubas,

      Kui kirjutan väärt haiku.

      Nüüd ma siis püüan.

      Vanglaülem, näost kinni kui laadik, lausus: „Oled vaba. Mine.“

      Paraku, kui Suurkhaanil samas olukorras tuli langetada endal otsus, tundus see tervenisti nagu varem olnud: tõmmanud noorepoolse ehitusmeistri nööbist lähemale, ta küsis: haikusid kirjutad, noormees?

      Vang, keskastmes jaapani ohvitser noogutas heldelt.

      Kui kirjutad väärt haiku, lähed ehitusele – hiljem oled vaba. Samas Suurkhaan nagu millegi ootel, pingestus, kui jaapanlane sule kõrvale pani ning luges:

      Roimameister elu mul lubas

      kui kirjutan väärt haiku.

      Nüüd ma siis püüan.

      Suurkhaan noogutas ja lausus: mine ehitusele. Hiljem oled vaba.

      Karakorumi väljakud undasid idamaa, hiina ja šamaani pillidest. Sõjaväelaagrites aga loitsid tasa valvelõkked ja oli rahu, mis mongolitega vähe seondus. (Mongoli rahu saabub hiljem, palju hiljem.)

      Kui Suurkhaan krabas paaril vastutulijal vööst ja nõudis, mis üldse toimub, ei osanud talle keegi midagi vastata. Siis keegi hõikas tagantjärele:

      „Valitsejal sündis …“

      „Kus riigis? … Kui palju?“

      KARAKORUMI KIVIKILPKONNAD

      Mongoli vägede hingetõmbamatu press ja jätkuvad vallutused olid põhjuseks, miks Turkestanist tõrjuti välja Ottomani nimeline türklaste suguharu. Too kinnitus Väike-Aasias, lõi seal ning korraldas oma riigi ning tungides üle Dardanellide, ründas Makedooniat, Serbiat, Bulgaariat. Ottomani võimsad löögijõud lähenesid mongoli omadele. Seetõttu vältis Suurkhaan nendega kokkupõrkeid, oodates, kunas nad teevad Euroopas rea vallutusi, et siis võõras ahjus küpsetatud pirukas soojalt põue pista.

      Suurkhaan, temast paremal Jaluspoiss, istus kõrge mühiseva lõkketule ääres; tulekuma heitis veripunast helki väeülema jalatsite terasturvistele, luues visiooni ning meeleolu, nagu oleks ta sõtta minemata juba sõjast tulnud. Kui vaid võiks nii, poleks langenuid kummaski leeris, mõtiskles Jaluspoiss omaette. Öine udu kivikilpkonnade kohal laskus pikkamisi allapoole, tõotades need mõne viivu pärast mähkida endasse. Jaluspoiss pidi haikuga kiirustama:

      Inimeste võidud.

      Kivikilpkonnad Karakorumis,

      Sajandeid sammuta.

      Suurkhaan võttes õhtuoodet, tuhakakku kaamelipiimaga, vastas talle puhk hiljem.

      Kahju, et sa neid liikumatuna näed.

      Kui kivikilpkonnadest mööduvad sõjaväed,

      Miski lisab seal nende sammu.

      Vastu tahtmist, kuid ta pidi tunnistama oma isanda värsis suuremat säsi. Mitte kaalukam, kaaluga müüsid kaupmehed turul granaatõunu, vaid graviteetsem, see, milles kaaluti tõde.

      Oli aeg tõsta sõjaväed kui öised mustavad kangad ja viia nad vastase peale, kes sellist õnnetust poleks osanud mitte väljagi mõelda.

      Ehkki sõjaväe hulk polnud mongoli mõttes suur, oli see puhas kaardivägi, mille ühes käepidemes oli kolme mõõgatera kärmust. Nii olid nad taas tunginud veel kinnitõmbumata sõjaradu Horvaatiasse, Boheemiasse, Serbiasse, Austriasse. Seistes jälle kord unenäolise Euroopa ees ning ootamatult seal ringi pööranud, hajusid mongolid kui tirtsuparv tule ees. Tirtsud olid, need hävitasid talurite viljasaake. Tuled olid, need põlesid katedraalide lühtrites, losside akendel, nii et aknaraamide jootetina ükskord jugadena alla voolas; linnade müüritistel põlesid rasvalambid. Tuled põhjustasid suuremaid ja väiksemaid tulekahjusid, ehkki vanasõna „Mongol tuld ei karda“ oli mõlemal pool hästi teada …

      … olid mongolid need, kes otsekui andmata käsu peale hajusid kuulmatult kaitsemüüride alt. Võib-olla oli see üks üldine äraspidiune nägemine, mongolid nägid, et nad ründasid ning nagu alati võitsid, ja kaitsjad, et nad võidukalt kaotasid. Euroopa katedraalide kõrgetes tuledes ja kellade kaugetes kuminates jäi seisma oma vanale kohale.

      Nagu kõik inimesedki, mongolid ärkasid pikkamisi, liikusid vallutuste teel edasi. Poeetilise nimega linnriik Mayafarrqin, kes teadmatusest osutas mongolitele visa vastupanu, kisti maani maha, elanikkond hävitati.

      TITETURNIIR

      Suurkhaan ning Jaluspoiss ratsutasid kõrvu Karakorumi poole. Kõrgemad ohvitserid ning väeüksused olid neist ühe jao võrra tagapool. Kõige taga liikusid sõjakaarikute kolonn ja piiramismasinate raske veerem.

      Paks lämmatav kõrbetolm, mis hobukapjade alt tõusis, mattis hingamist ja kattis kõike läbitungimatu kaega. Suurkhaan ergutas äkitsi hobust ja sööstis noolkiirelt ette, Jaluspoiss võttis järele ja mõne vilka viivu pärast olid nad Karakorumi paraadväljakul. Rahvas võttis nad vastu tuliste ovatsioonide ja hõigetega. Igal juhul, kui ka mongol kaotab, võtab ta võidult laenu ja tasub hiljem mitmekordselt.

      Palee juurde jõudes hoobas Jaluspoiss kergelt nagu nahkhiir end sadulast ja ruttas eksimatult parema jaluse juurde …

      … ent Suurkhaan, ise veel kergem kui lendorav, edestas teda sajandikhetke võrra. See oli välkude vahetus. Lastes hobustel minna, liikusid nad ise Palee poole, kus neid võtsid vastu kojateenrid. Palee trepil tõusid nad veel kõrvu, uksekünnisel lausus Suurkhaan:

      „Sikhi seaduse järgi siseneb esimesena lapse isa.“

      „Mida ma siis veel ootan,“ mõtles Jaluspoiss.

      „Pea,“ hoidis Suurkhaan Jaluspoissi tagasi. „Me ei riku traditsiooni. Haiku.“

      Jaluspoiss, näost valge kui lumi, kartust välja ei näidanud. Kojateener lükkas ligi kirjutuspuldi tindi ja sule.

      Suurkhaan lausus: „Sa näitasid üles läbematust. Näita siis ka nüüd.“

      Jaluspoiss СКАЧАТЬ