Metameditsiin. Trine Helgrund

Чтение книги онлайн.

      Mõned näited ajureleest aktiivses konfliktifaasis ja tervenemisfaasis.

      Konflikt võib põhjustada rakkude juurdekasvu või kadu

      Nagu öeldud, põhjustab iga kogetud konflikt reaktsioone aju kindlas osas. Sõltuvalt sellest, kus relee ajus asub, võib konflikt tekitada kas rakkude juurdekasvu, kadu või talitluse häireid.

      Loote aju luuakse kolmest lootelehest: endodermist, mesodermist ja ektodermist. Nendest kolmest lootelehest arenevad ka kõik keha organid ja koed, mille tegevust juhib vastav aju piirkond närviseoste ja signaalainete kaudu.

      Ajutüvi on evolutsiooniliselt vanim ja on välja arenenud endodermist. Selles ajupiirkonnas kajastuvad konfliktid, mis on seotud surmahirmuga: nälga suremise hirm, kaotushirmud ja seedimisega seotud hirmud (võimetus seedida nii otseses kui kaudses mõttes – suutmatus midagi aktsepteerida).

      Konfliktifaasis tekib selles aju piirkonnas rakkude juurdekasv, tervenemisfaasis lagundatakse lisakoed seente ja mükobakterite abil.

      Väikeaju on välja arenenud mesodermist. Selles ajupiirkonnas kajastuvad konfliktid, mis on seotud partneri, laste ja elukohaga, aga ka südame, rinnakorvi, kopsude või kõhupiirkonna vigastuste või operatsioonidega.

      Konfliktifaasis tekib selles piirkonnas rakkude juurdekasv, tervenemisfaasis lagundatakse lisakoed seente, mükobakterite ja muude bakterite abil.

      Suuraju on samuti arenenud mesodermist. Selles piirkonnas kajastuvad konfliktid, mis on seotud enese alaväärtustamise, aga ka kaotuse, verejooksude, muretsemise, valesse suunda liikumise ja võimetusega põgeneda, samuti veega seotud konfliktid.

      Konfliktifaasis leiab aset rakkude kadu või ilmnevad rakkude talitluse häired, tervenemisfaasis taastatakse koed bakterite abil või taastub rakkude funktsioon.

      Suurajukoor on evolutsiooniliselt kõige noorem ja on arenenud ektodermist. Siin kajastuvad konfliktid, mis on seotud territooriumi, isiku identiteedi, ebameeldivate läbielamiste, seksuaalsete konfliktide, lahusoleku ja täieliku resigneerumisega ning hirmuga rünnaku ees.

      Konfliktifaasis ilmnevad rakkude kadu ja talitluse häired, tervenemisfaasis toimub kudede taastamine viiruste abil ja organi või näärme funktsiooni taastamine.

      Uus arusaam haiguse levimisest ja siiretest

      Uus psühhosomaatiline lähenemine, millel metameditsiin põhineb, näitab, et šokk, sellega seotud tunded ja kogetud traumaatilised läbielamised mõjutavad haiguste tekkimist ning on sageli neid põhjustavaks teguriks, sealhulgas ka vähi puhul. On teada, et ka tõsised diagnoosid iseenesest võivad tekitada uusi šokke ja konfliktsituatsioone.

      Kui patsient kogeb esialgse diagnoosi saamisel eksistentsiaalset konflikti, võib see omakorda põhjustada rakumuutusi maksas, kus on nälga suremise hirmu asukoht. Muutused võivad tekkida juhtumitel, kus organism ei suuda vastu võtta piisavalt toitaineid, näiteks pärast sooleoperatsioone või keemiaravi või morfiini manustamise korral. Kuid see võib olla ka ülekantud tähenduses, näiteks hirm majandusliku olukorra pärast haigusperioodil või üldisem eksistentsiaalne hirm. Maksavähk on seetõttu sageli teine või kolmas, harva esimene diagnoos.

      Sarnased protsessid leiavad aset ka lümfisõlmedes ja luustikus, kus löövad välja mitmesugused enese alaväärtustamise konfliktid, ja kopsudes, kus surmahirm võib tekitada rakumuutusi.

      Patsientide uurimise ja selle käigus tehtud CT-piltide abil on tõestatud, et vähi levik kehas sõltub individuaalsest šokikogemusest, mis kaasneb vähidiagnoosi saamise ja sellele järgneva raviperioodiga. Seepärast on põhjust küsida, kas jutt vihaselt levivatest vähirakkudest on hüpotees või on haiguse leviku põhjuseks uus emotsionaalne läbielamine?

      Oma kogemuse põhjal võime öelda, et patsiendid, kes kaasavad oma raviprogrammi metameditsiini, vabanevad hirmust vähi levimise ees. Nad tegelevad rohkem tunnetega ning suudavad läbida raviperioodi väiksemate tüsistustega ja suurema meelerahuga.

      Seened, bakterid ja viirused kui meie abilised

      Elu meie rohelisel planeedil sai alguse mikroorganismidest. Ka praegu moodustavad need nähtamatud olendid võib-olla isegi enam kui 99 % kogu elustikust.

      Mittereostatud pinnases leidub jalatallasuuruses maalapikeses vähemalt 4000 miljardit bakterit, tuhandete kaupa muid mikroorganisme, lisaks tõugud, vihmaussid, teod ja putukad. Valitseb täiuslik tasakaal nende vahel, kes lagundavad orgaanilist ainet, ja nende vahel, kes taastavad huumust.

      Inimene on evolutsiooni käigus sellest „mikroorganismide supist” välja kasvanud, kuid me oleme neist endiselt sõltuvad. Mikroorganismid hoiavad alal kõiki meie eluprotsesse. Arvatakse, et ainuüksi soolestikus on 100 000 miljardit bakterit kaaluga 0,5–1kg. Meil on seega 10 korda enam soolebaktereid kui keharakke. Neid baktereid on 400–1000 eri liiki ja nad jagunevad soolekurdude vahel. Ainuüksi peensooles on enam kui 3000 miljardit mikro-soolehattu kogupindalaga ligi 400m². Arvatakse, et umbes 80 % immuunsüsteemist on otseselt seotud soolte limaskestaga ja saab tagasisidet nendelt arvukatelt nähtamatutelt abilistelt. Seega on meie organism täiesti sõltuv mikroorganismidest, mida me endas kanname.

      Jaapani professor Teruo Higa arvab, et mikroorganisme võib jagada kolme põhigruppi: