Metameditsiin. Trine Helgrund

Чтение книги онлайн.

      Ühes Beverly Hillsi hotellis oli galaõhtule kogunenud üle 200 inimese. Meie kolme jaoks oli oluline kohtuda IMMA presidendi Johannes Fisslingeriga, kes on selle organisatsiooni peamine eestvedaja. Saime tuttavaks ka nõukogu esimehe Richard Flookiga, kes on asutanud metameditsiiniorganisatsiooni Inglismaal. Galale oli kutsutud teisigi tuntud inimesi, kohtasime Eckhart Tollet ja filmi „What a bleep do we know!?” produtsenti William Arntzi. Nii Tolle kui ka Arntz, kes pole enam kui kahe aasta jooksul ühtegi projekti toetanud, olid nõus panustama metameditsiini arendamisse.

      Sama aasta kevadel saime Saksamaal Heidelbergis tuttavaks veel ühe IMMA nõukogu liikme, dr Anton Baderiga. Koos teiste huvilistega Norrast registreerusime seminarile, kus dr Bader esines loenguga. Seminaril saime lähemalt tutvuda kompuutertomograafi piltide (CT-piltide) tõlgendamisega, mis meie arvates on metameditsiini üks põnevamaid osi. Maailmas on ainult mõni inimene, kes valdab nende ajupiltide tõlgendamise kunsti.

      Heidelbergi oli kogunenud arste üle kogu maailma ning oli rõõm tõdeda, et arusaam loomulikust tervenemisest on üha laiemalt levimas.

      Metameditsiinialase koolituse alustamine Norras

      Selleks, et alustada Norras esimese grupi koolitust, kutsusime Rootsist Oslosse sertifitseeritud õpetaja Susanne Billanderi. Ta on alles noor, kuid sellegipoolest üks parimaid õpetajaid, keda oleme kohanud.

      Meie tudengid läbisid esimestena põhjapaneva metameditsiinikursuse. Õppetöö algas kahepäevase sissejuhatava loengutsükliga, sellele järgnes 5+5päevane põhikursus. Kursuse lõpuosas esitasid tudengid õppejõu juhendamisel 50 kliendiga tehtud tööd. Viimasel viiel päeval oli üks õppejõududest dr Bader. Oli suur rõõm kuulata seda tublit arsti, kes õpetas meile loodusseadustele tugineva metameditsiini printsiipe.

      Dr Hameri lugu

      Inimesed on alati teadnud, et on olemas seos ootamatute, dramaatiliste ja isoleerivatena tunnetatud sündmuste ning haiguste vahel, kuid alles 1978. aastal esitas saksa arst Ryke Geerd Hamer selle väite teadusliku tõestuse ning on emotsioonide ja haiguste vahelist seost kirjeldanud oma kahes meditsiinilises teatmeteoses.

      Doktor Ryke Geerd Hamer sündis 1935. aastal ja kasvas üles Saksamaal.

      Pärast sisehaiguste arsti litsentsi saamist alustas ta 1972. aastal praktiseerimist koos oma abikaasa Sigrid Hameriga. Loova arstina leiutas ja patenteeris ta mitmeid meditsiinilisi abivahendeid, nagu atraumaatiline operatsiooninuga, mis lõikab 20 korda teravamalt kui žiletitera; spetsiaalne luusaag; massaažipink, mis võtab kuju keha järgi jm. Kõik need on traditsioonilises meditsiinis kasutatavad kõrgtehnoloogilised seadmed.

      Hamer töötas arstina ja elas tavalist pereelu oma nelja lapse, kahe poja ja kahe tütrega, kuni sai 1978. aasta ühel augustiööl teate, et tema Itaalias viibiv poeg oli õnnetuses rängalt vigastada saanud. Dr Hamer ja tema abikaasa valvasid poja juures ööde ja päevade kaupa, kuid nelja kuu pärast suri poeg saadud vigastustesse. Pärast seda arenes mõlemal vanemal vähk – isal munandites, emal emakas. Dr Hamer mõistis, et mõlema vähi põhjuseks võisid olla poja surmaga seotud läbielamised.

      Ta hakkas otsima seoseid emotsionaalsete üleelamiste ja haiguste vahel ka oma patsientide haiguslugudest, esitades neile küsimusi sündmuste kohta, mida nad olid läbi elanud enne vähidiagnoosi saamist. Pärast põhjalikku ja süstemaatilist tööd jõudis dr Hamer järeldusele, et vähki ja muid haigusi põhjustab traumaatiline šokk. Hiljem nimetas ta selle konflikti, mis vallandub ootamatult ja dramaatiliselt, käivitades kehas stressireaktsioonid – mis omakorda põhjustavad vähki ja teisi haigusi – oma poja järgi Dirk Hameri sündroomiks.

      Kuni 1981. aastani uskus dr Hamer, et tema teooria hõlmab ainult vähki, kuid mõistis hiljem, et sama seos on olemas ka teiste haiguste puhul. 1981. aastal esitles ta oma avastust kolleegidele Tübingeni ülikoolis. Ta soovis, et seda testitaks patsientide peal niipea kui võimalik, et haigestunud inimesed võiksid sellest kasu saada. Kahjuks heideti seosed psüühika ja haiguste vahel dr Hameri suureks pettumuseks kõrvale lähemaid uuringuid tegemata. Kuigi Hamer oli oma töös analüüsinud tuhandete patsientide juhtumeid, ei tahtnud teised ülikoolid tema teedrajavate seisukohtade paikapidavust uurida. Sellegipoolest jätkas dr Hamer alustatut. 1978. aastal laiendas ta oma süsteemi, hõlmates viis bioloogiaalast loodusseadust. Tema väited põhinevad tähelepanekutel tuhandete patsientide juhtumitega ning kehtivad kõigi haiguste kohta.

      1980. aastatest alates on püütud dr Hamerit naeruvääristada ja tema uurimusi maha vaikida. Muu hulgas on teda süüdistatud natsimeelsuses. Väide põhineb seisukohtadel, mida dr Hamer olevat esitanud juudi arstide kohta. Juhul, kui need süüdistused on õiged, on seda loomulikult raske aktsepteerida. Eelkõige solvab see rängalt natsismi julmuste all kannatanud inimesi. Mainimist vajavad ka kuuldused, nagu soovitaks dr Hamer vähi raviks kokakoolat ja jääkotte. Kõik need süüdistused on esitatud selleks, et tema uuringud avalikkuse eest varju jääksid.

      Läbimurre emotsioonide ja haiguste vahelise seose tunnistamise osas tuli alles 1998. aastal, kui kaheteistkümneliikmeline arstide komisjon, mis koosnes Slovakkia Trnava Ülikooli kõrgelt hinnatud professoritest ja dotsentidest, testis dr Hameri teedrajavaid avastusi. Need uuringud kinnitasid nii dr Hameri loodusseadustealaste arusaamade paikapidavust kui ka tema väiteid olemasolevatest seostest tunnete, aju ja organite vahel.

      Kasu uutest teadmistest

      Selle raamatu eesmärk pole õhutada tüli ega lahkhelisid ning kaugeltki mitte diskuteerida Hameri ega teiste inimeste maailmavaate üle, vaid osutada tähelepanu metameditsiini valdkonnas tehtud avastustele ja uurimustele.

      Aegade jooksul on olnud palju kuulsaid teadlasi, kelle avastuste vilju me praegu naudime, hoolimata sellest, missugune maailmavaade neil on olnud. Käesolevas raamatus oleme otsustanud dr Hameri tausta küll mainida, kuid eristame uurimused ja avastused võimalikest solvavatest väidetest. Me esitleme vaid tema meditsiiniliste uuringute tulemusi, mida on pidevalt edasi arendatud ja mis on olnud üks metameditsiini inspiratsiooniallikaid.

      Metameditsiin esindab terviklikku tervisekäsitust, kus paljud meditsiinilised seisukohad on kokku põimitud. Seda võib nimetada nii holistiliseks, bioloogiliseks, kõrgemalseisvaks kui ka integratiivseks.

      Arstid, kes tunnevad neid kompleksseid seoseid, innustavad oma patsiente sügavamalt mõistma oma seisundi tegelikku põhjust. Sel moel jõuavad inimesed lähemale oma bioloogilistele konfliktidele, mis vaevasid neid haiguse tekkides, ning on võimelised asuma neid lahendama. See ei tähenda, et tuleks kõrvale heita kõik tehnilised saavutused, kuid me peaksime usaldama meisse miljonite evolutsiooniaastate jooksul kodeeritud programme ning saama iseendaga uuesti üheks.

      Psühhosomaatiline lähenemine haigustele

      1993. aastal kogunes Oslosse psühhosomaatika-alasele seminarile üle 300 arsti. Peaesineja oli Rikshospitali mainekas peaarst Ulrik Malt. Seminaril räägiti psühhosomaatilistest vaevustest laiemalt ja sellest, kuidas neid ravida. Väideti, et kehalisi haigusi on täiesti võimalik ravida psühholoogiliste tehnikate abil ning et seda seisukohta on ka Norra arstid üha enam aktsepteerima hakanud. Samuti kõneldi sellest, et iga haigus – alates kõige väiksemast külmetusest ja lõpetades südame- ja veresoonkonna haiguste ning vähiga – tekib psühholoogiliste ja bioloogiliste faktorite koostoimel. Mõtted, tunded, stress ja ümbritsev keskkond mõjutavad meie tervist ning võivad viia haiguseni. See, kuidas me oma eluga toime tuleme ja millised strateegiad valime argiolukordade lahendamiseks, määrab ära, millised haigused meil välja kujunevad. Käesolev raamat on täielikus kooskõlas seminaril esitatud seisukohtadega.

      1994. aasta sügisel avati Norras Rikshospitali psühhosomaatilise osakonna algatusel esimene polikliinik, СКАЧАТЬ