Metameditsiin. Trine Helgrund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ organism on väga intelligentne, hästi korraldatud ja keerukalt üles ehitatud süsteem bioloogiliselt mõtestatud reaktsioonidega. Iga haigusprotsessi võib mõista kui bioloogilist ja spirituaalselt mõtestatud sündmust. Eesmärk on üleelamine ja tähelepanu juhtimine konfliktile ning lahenduse leidmine, ühtlasi ka evolutsioon ja organismi isetervenemine.

      2. Keha, meele, hinge ja keskkonna sünkroonsus.

      Keha, meel ja hing on omavahel lahutamatud. Haigus kulgeb sünkroonselt kõikidel tasanditel (organis, ajus, meeles jm). Muutus ühel tasandil mõjutab silmapilk kõiki teisi tasandeid ja on neis nähtav. Kuna kõik tasandid on omavahel ühendatud, võime kasutada ühelt tasandilt saadud informatsiooni, et teha järeldusi teiste kohta.

      3. Haigus algab emotsionaalsest läbielamisest.

      Haigusprotsess saab alguse tugevast emotsionaalsest läbielamisest, mida kogetakse kui ootamatut, dramaatilist ja isoleerivat. Meie alateadlik emotsionaalne reaktsioon konfliktile määrab ära haiguse tekkimise – selle, millist ajuosa ja organit mõjutatakse. Niisiis otsustavad konflikti kestus ja emotsiooni intensiivsus haigusprotsessi kulgemise.

      4. Haigusprotsess kulgeb faasidena.

      Iga haigus läbib kaks faasi. Esimeses faasis on konflikt aktiivne ja sellele järgneb teine, tervenemisfaas. Lihasvalud, peavalu, nohu, haavandid, vähk või leukeemia ei ole haigused, vaid laiahaardelise protsessi üksikud aspektid. Haiguse põhipunktid ja faasid on võimalik leida, kasutades keha, meele, hinge ja keskkonna vahel olevat sünkroonsust ning spetsiaalset küsimuste esitamise tehnikat.

      5. Subjektiivne tajumine – keha kui tagasiside.

      Tajumine on projektsioon. Meelte kaudu kogevad inimesed ümbritsevat kui subjektiivset reaalsust – see on individuaalne vaatepunkt. Inimese keha on tema sisemise reaalsuse peegel. Võtta vastutus oma elu eest ja aktiivselt muuta oma sisemist ja välist reaalsust – need on tervenemisprotsessi olulised aspektid.

      6. Iseeneslik tervenemine – vitaalsus ja eluenergia.

      Välistades haigust tekitavad faktorid ja toetades neid, mis aitavad terveneda, on võimalik mõjutada iseenesliku tervenemise võimet. Tugev immuunsüsteem ja elujõud on väga olulised.

      Nii konflikti- kui ka tervenemisfaasis on vajalikud lisaenergia ja – toitained. Bioloogilist protsessi on organismi kõikidel tasanditel võimalik toetada teraapiliste abivahenditega.

      7. Lootelehed ja organite väljakujunemine.

      Lähtudes embrüoloogiast ehk loote arengu õpetusest ja ontogeneesist ehk organismi individuaalse arengu õpetusest on võimalik kõiki organeid seostada ühega kolmest lootelehest, millest meie keha embrüona välja arenes. Iga organ reageerib konfliktile vastavalt oma päritolu lootelehele. See määrab ära, kas organis tekib rakkude juurdekasv või kadu, üle- või alatalitlus ja kas organi funktsioon väheneb või suureneb.

      8. Aju – kõrgemalseisev süsteem.

      Aju juhib kõiki organismi funktsioone. Iga organit, milles on konflikt, on võimalik, vastavalt selle päritolule teatavast lootelehest, seostada kindla ajureleega. Haigusprotsessi jooksul ajus toimuvaid muutusi on võimalik näha CT-pildil.

      9. Mikroobid – bioloogilised abimehed.

      Mikroobid pole tavaliselt haiguse algpõhjus. Vastupidi, nad on bioloogilised abimehed, osalised keerulises haigusprotsessis. Viirused, bakterid, mükobakterid ja seened on aktiivsed organismi tervenemisfaasis.

      10. Hing. Tervis teadmiste ja teadlikkuse kaudu.

      Iga haigus võib olla mõtestatud protsess. Tervenemise juures on oluline osutada tähelepanu konfliktidele ja tunnetele ning transformeerida need andestuse ja vabakslaskmise teel armastuseks ja teadlikkuseks. See on ka osa meie isiklikust kasvust ja arengust. Elu on pidev evolutsioon.

      Loomulikud eluprotsessid

      Kõigis elavates organismides alates amööbidest kuni inimesteni toimuvad eluprotsessid, milles rütmiliselt vahelduvad avardumine ja kokkutõmbumine.

      Mis juhtub ootamatult tekkinud situatsioonis?

      Selleks, et tagada indiviidi ja liigi püsimajäämine, on evolutsiooni käigus kujunenud välja optimaalsed reaktsioonid ohtlikele olukordadele. Ohusituatsioonides jäetakse loomulik ööpäevane rütm ootele ning kogu organism läheb hetkega instinktiivselt üle häireseisundisse – domineerib sümpaatiline närvisüsteem.

      Kui olukord on lahenenud, tuleb lühem või pikem periood, kus inimene „hingab välja”, et tulla tagasi normaalsesse seisundisse. Sellel perioodil võtab juhtimise üle parasümpaatiline närvisüsteem.

      Nagu varem öeldud, on inimene Maa peal ainuke liik, keda mõjutavad uskumused ja sotsiaalsed normid – need kõik on seotud aju uuema osaga. Seetõttu oleme kaotanud võime vabastada šokienergia kehaliste reaktsioonide kaudu ning jääme sageli kas lühemaks või pikemaks ajaks kinni nn tardumusse. Me ei leia lahendust ja kogeme lootusetusetunnet.

      Selles konfliktifaasis võivadki sageli välja areneda haigused. Sümpaatiline närvisüsteem töötab täie võimsusega ja viib organismi häireseisundisse, mobiliseerides lõputult energiat. Samal ajal võib närvisüsteem kogeda, et energiakogus on liiga võimas ja püüda seda piirata. Piltlikult öeldes sõidame üheaegselt nii gaasi- kui ka piduripedaali vajutades.

      Konfliktiperiood ja haiguse areng lõpevad siis, kui inimene on leidnud konfliktile praktilise lahenduse ja tegeleb oma emotsioonidega.

      Allpool toodud joonis kirjeldab protsessi kulgu konflikti tekkest kuni tervenemiseni.

      Punkt 1: normaalne tegevus

      Päevase tegevuse ja öise puhkuse rütmiline vaheldumine.

      Punkt 2: šokk

      Me kogeme võimsat emotsionaalset vapustust, mis tabab ootamatult ja jõuliselt nagu välgulöök. Lahenduse leidmine tundub lootusetu, meil puudub strateegia.

      Konfliktihetkel muutub kogu keha hormonaalne seisund ja organism läheb üle häireolukorda. Silmapilk mõjutatakse meie tundeid, aju ja teatud organit.

      Sel ajal tehtud CT-pildilt on näha, et ajuosas, kus emotsioon avaldub, tekib otsekohe ümmargune, märklauda või puu aastaringe meenutav kujutis. Seda muudatust ajukoes kutsume releeks. Närvisünapside vaheline ühendus muutub ja seejärel algab kehas automaatne ahelreaktsioon: muutused hormoonides, signaalainetes ja ainevahetuses tekitavad rakumuutusi või tegevushäireid just selles kehaosas, mis vastab relee asukohale ajus.

      Nii on tunded justkui programmeerijad, aju kompuuter ja keha ma-sin, mis reageerib automaatselt programmile.

      Nüüdseks on kirjeldatud tuhandeid juhtumeid, kus on kooskõla järgmiste elementide vahel:

      • millist emotsionaalset konflikti on inimene kogenud,

      • millises ajuosas tekib konflikti tagajärjel relee,

      millises kehaosas tekivad rakumuutused (kas rakkude juurdekasv või СКАЧАТЬ