Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet. Bernd Ingmar Gutberlet

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eest tugines keskaja hukkamõistmine uuendusteusule ja petlikule kindlusele, et ollakse kindlal teel parema tuleviku poole. See ei ole tõeks saanud ja nii peaks hinnang keskajale olema praeguseks mitmes mõttes tühjaks jooksnud ja probleemides vaevleva moodsa aja vaatevinklist vaadatuna hoopis teistsugune. Meie hinnanguid mõjutab aga meie moodsa elu mugavustunne, mille juurde kuuluvad auto ja tervisekindlustus, elekter ja arvuti, kauged reisid ja televiisor. Keskaeg seda kõike ei pakkunud ja loomulikult on tänasest perspektiivist tegemist äärmiselt tagurliku ajaga. Samal ajal unustame me aga, et meie tänapäevase elu põhialused pärinevad paljuski just keskajast ja et see aastatuhat oli väga dünaamiline, hulga arengute ja varjunditega aeg. Sel perioodil arenes Euroopas põlluharimine ja leiutati ader, loodi esimesed ülikoolid ja arenesid välja püsivad riiklikud struktuurid, näiteks Prantsusmaa. Keskajast on pärit meie kalender, araabia numbrid, hiilgavad katedraalid ja õitsvad linnad. Inglismaa Magna Charta Libertanum inimõigused pärinevad keskajast. Lisaks on paljud arvamused keskajast lihtsalt ebaõiged. Inimesed ei elanud pelgalt kolmekümne aasta vanuseks, vaid elasid tihti kaheksakümneseks – statistika on petlik, kuna laste suremus oli äärmiselt suur. Samuti ei ole maaomandus ainult keskaegne fenomen, hirmsad nõidade põletamised toimusid aga juba uusajal. Arusaam, et keskaegne inimene ei tundnud end indiviidina ja vegeteeris osana tuimast massist, ei ole samuti õige, kuna täna nii oluliseks peetava individuaalse enesetunnetamise juured ulatuvad just keskaega tagasi. Isegi vabaduse mõiste ei ole uusaegne saavutus, seega ei saa väita, nagu oleks keskaeg olnud vaid naiivne, samamoodi nagu ei ole õige öelda, et meie ajal juhindutakse alati mõistuspärasusest.

      „Tagurlikkuse” templiga märgistame me tänapäeval ju juba oma vanavanemate aegagi. Seejuures unustame, et me hoolimata kõigist uutest saavutustest tunneme aina sagedamini puudust asjadest, mis meie vanavanematel või ka keskaegsetel inimestel olemas olid: näiteks toetav ja kaitsev väärtushinnangute pagas või sotsiaalse ja perekonnavõrgustiku tugi. Individuaalne vabadus kui väärtus jääb aga tarbimis- ja meelelahutusühiskonnas järjest enam tagaplaanile. Ning kuigi meile tundub religioosse keskaja teispoolsusele orienteeritud mõtteviis arusaamatu, näeme täna selgelt, milliseid probleeme toob kaasa vaid siinpoolsusele mõtlev ühiskond.

      Igal ajastul on oma valgused ja varjud, teened ja tegematajätmised. Keskajal on kõigi oma varjude juures pakkuda rohkelt rõõmsat ja valgusküllast, mida me vaid siis hämarusest eristada suudame, kui modernsuse tumedalt toonitud prillid korraks eest ära võtame. 500. ja 1500. aasta vahele jääv ajajärk ei ole ära teeninud sellist mustamist, et seda naeruväärsete ja lootusetult tagurlike olude koondmõistena kasutataks.

      Héloïse ja Abélard

Kirglikud armastuskirjad kloostrist?

      Héloïse’i ja Abélard’i lugu on Euroopa keskaja küllap kõige tuntum ja haaravam armastuslugu. Seda lugu tuntakse mitte pelgalt selle perioodi huviliste hulgas, vaid palju laiemalt. Paar kohtus aastail 1116–1117, kui Héloïse’i onu Fulbert, kelle hoolealune Héloïse oli ja kes oli Pariisis Notre-Dame’i toomkiriku preester, palkas talle koduõpetajaks Abélard’i. Nantese lähedalt pärit neljakümneaastane Abélard oli haritlaste hulgas autoriteetne isik, rahutu vaim, kes rakendas oma kroonilist uudishimu õigluse otsimisel. Rangete kirikuinimeste hulgas sai ta sellega endale ka vaenlasi. Lisaks oli ta tuntud mitte väga kombekate eluviiside poolest. Abélard oli skolastilise meetodi rajajaks, mille abil ta mõistust ja teoloogiat lähendada soovis. Oma autobiograafias kirjutab ta, et soovis teha usu vundamendi vastuvõetavaks inimliku mõistuse tasandil. Ebatavaliselt andekas ja õpihimuline Héloïse oli alles 16 või 17 aastat vana, kui suurimast prantsuse skolastikust tema õpetaja sai.

      Suhe ei jäänud aga vaid õpetaja-õpilase suhte piiresse. Abélard armus noorde neidu, nad alustasid suhet, said ühise lapse ja isegi abiellusid. Kuid nende õnn kestis vaid mõne aasta. Héloïse’i onu Fulbert vihastas mingil põhjusel paari suhte peale ja laskis Abélard’i kastreerida. Fulbert ei pääsenud küll ka ise terve nahaga – teo toimepanijatele mõisteti karistuseks samuti kastreerimine ning lisaks tehti nad ka veel pimedaks. Lisaks kaotas Fulbert ka kogu oma vara. Kuid see ei teinud julma tegu olematuks ja arvatavasti rehabiliteeriti Fulbert hoolimata toimepandu jõhkrusest üllatavalt kiiresti. Armastajad lahkusid teineteisest ja läksid erinevatesse kloostritesse: Héloïse Argenteul’sse, Abélard algul Saint-Denis’sse Pariisi lähedal, hiljem Bretagne’sse. Abélard jätkas aga õpetamist Pariisis ning tema tegevus tõi talle kaasa ketseriprotsessi. Ta tõmbus tagasi Clunysse ja suri 1142. aastal 63-aastase mehena reisil Rooma. Héloïse sai Argenteuil’s abtissiks, ta torkas silma oma erilise harituse ja kõrge moraali poolest. Ta elas Abélard’ist enam kui 20 aastat kauem. Paari säilmeid maeti umbes 200 aasta eest ümber, nüüd asuvad nad kõrvuti Pariisi kuulsal Pere Lachaise’i surnuaial.

      Hoolimata lahusolekust pidasid Héloïse ja Abélard omavahel sidet. Säilinud on kaheksa kirja, mida nad vahetasid 17 aastat pärast suhte lõppu. Veel üheks oluliseks allikaks Héloïse’i ja Abélard’i armusuhte kohta on Abélard’i autobiograafiline „Kannatuste lugu” („Historia calamitatum”), mille Abélard olevat algselt oma sõbrale lohutuseks kirjutanud, et jutustada tollele, kui palju hullemate saatuselöökidega on tema oma elus toime tulnud. See tekst valmis arvatavasti aastail 1133–1134. Saatuselöökide hulka kuulub muuhulgas ka õnnetu armastuslugu Héloïse’iga, nii et tekst sisaldab ka üksikasju selle kuulsa loo kohta.

      Need käsikirjad, juhul kui nad on autentsed, on 13. sajandi kontekstis erilised mitmel põhjusel – nad eristuvad sellest perioodist teada olevatest omaeluloolistest tekstidest. Keskaegne inimene ei tajunud end sellisel määral indiviidina nagu miee seda täna eeldame. Selles aspektis oli paarike oma ajast ees. Ja kuna need hiliskeskaegsed pärgamenditekstid kajastavad ebatavalist suhet, nimetatakse Héloïse’i ka esimeseks moodsaks naiseks. Lisaks sellele annavad need armastust ja kirge täis kirjad värvi sellele kurvale ja julma lõpuga armastusloole, millest muidu oleks teada vaid kuivad faktid. Erilise huvi objektiks on olnud need kohad, milles Héloïse kirglikult abieluliidu vastu astub ja vaba armastust propageerib – ta tahtvat meelsamini olla armuke kui abikaasa. Kuna keskaega oma range reeglistikuga tänaseni äärmiselt kombekaks peetakse, äratasid need abtissi sulest pärinevad arvamused tähelepanu. Lisaks sellele oleks Héloïse küllap ka esimene naine ajaloos, kes nii selgelt vaba armastust abielule eelistab. Héloïse väidab veel, et ta ei läinud kloostrisse mitte oma religioosse kutsumuse tõttu, vaid ajendatuna oma mehe Abélard’i soovist – see oleks tema ajal olnud lihtsalt skandaalne. Ka kloostrimüüride vahel ei lahku ta mõtteis oma armastusest ja kirehetkedest: „Ma peaksin tehtud pattude pärast ohkama ja ohkan ometi vaid seepärast, et nad on möödas.” Kirjades areneb välja arutelu, milles Abélard Héloïse’i veenda püüab, kuna ta kardab armastatu hingeõnnistuse pärast.

      Need kirjad on inspireerinud hulka kirjanikke materjali kirjanduslikult kasutama. Alustades 13. sajandi lõpust pärinevast kuulsast „Roosiromaanist” kuni François Villoni, Jean-Jacques Rousseau, Bertolt Brechti ja Luise Rinserini. Ning kui möödunud kümnendil said keskaegsed elulood armastatud lugemisvaraks, kuulusid Héloïse’i ja Abélard’i saatused nende hulka, millest meid põhjalikult ja kaasatundvalt teavitati. Kas pole need saatused mitte veenvaks argumendiks selle kohta, kuidas keskaja ebainimlikkus purustas oma ülirangete moraalinõuete ja julmade karistustega siira armastuse?

      Ajaloolased vaidlevad aga tänaseni, kas kaheksa kirja ja Abélard’i „Kannatuste lugu” on üldse autentsed, ning nende vaidlustes pole vähem kirge kui Héloïse’i kirjades, sest nende tekstide autentsusest sõltub paljuski tänapäevane hinnang keskajale – olgu siis naise ajaloo või keskaegse kultuuriloo kontekstis. Kui keskaja uurijad soovivad tõestada, kuidas toimus keskajal moodsate ideede pealetung, on Abélard võtmetunnistajaks. Kuid kirjade ainukordsus muudab need küsitavaks – kas kirjad on haruldaseks täienduseks sellest perioodist teadaolevale või on need just seetõttu allikatena väheusutavad? Autentsuse küsimus algab tõsiasjast, et kirjad on säilinud vaid ärakirjadena. Neid leidub erinevates käsikirjades, mis on kõik vähemalt 150 aastat hiljem kirja pandud. Originaalid on kadunud või pole neid kunagi olemas olnudki.

      Öeldakse, СКАЧАТЬ