Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet. Bernd Ingmar Gutberlet

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahulike kristlaste kallale tormasid ja kui vähe sõjalist võimekust vastuhakuks oli vastaspoolel. Ungari ratsasalgad olid nimelt väga liikuvad ning kasutasid võitluses vibu ja kõverat mõõka, mis tegi kohmaka varustusega kristlikele rüütlitele nendega võitlemise väga raskeks. Barbarite hirmuvalitsuse lõpetas kuningas Otto, hilisem keiser Otto Suur, alles 955. aastal Augsburgi lähedal Lechfeldi lahingus. Sellele järgnenud aastakümnetel sõlmisid ungarlased oma naabritega suhteid, lasid misjonärid oma maale ja läksid kuningas István I Püha ajal kristlikku usku üle. Sellega olid „aasia steppide nomaadihõimud”, keda 10. sajandi kroonikud veel „Euroopa pantvangideks” nimetasid, kristlikul õhtumaal lõplikult oma koha sisse võtnud.

      Ungaris on tänini levinud hoiak, et nende päritolu on teistsugune kui teistel Euroopa rahvastel, ning see on kombinatsioonis haruldase keelega tekitanud teatava isolatsiooni. Selle väidetava eristaatuse tõttu on erinevatel aegadel ikka ja jälle uuritud ungarlaste põlvnemist ja nende keele päritolu. Oma juurte otsimine on aga ka näide sellest, et ollakse Euroopasse pärale jõudnud, sest tol ajal üritasid ka teised Euroopa rahvad endale rohkem või vähem seikluslike lugude abil võimalikult kuulsusrikast ja kaugele tagasiulatuvat põlvnemist kokku klopsida. Seejuures lähtuti peamiselt vanast testamendist.

      Kuni tänaseni nähakse ungarlastes tihti hunnide järeltulijaid. Keskajal kirjeldasid Lääne-Euroopa ja Bütsantsi kroonikud ungarlasi kui sküüti või hunni ratsa- ja nomaadirahvast ning Ungari kroonikud võtsid selle liigituse hiljem üle. Seepärast peeti hunnide kuningat Attilat ungarlaste esiisaks, kes valitses sajandeid varem samal territooriumil ja hoidis samuti õhtumaad oma sõjaretkedega hirmu all. Kuni tänaseni on Attila Ungaris levinud lapsenimi ja seda 5. sajandi hunnide kuningat peetakse tihti Ungari rahvuskangelaseks. Paljudes poliitilistes konfliktides on metsikutest hunnidest põlvnemine käibelolevaks argumendiks. Juba suurvürst Arpad, Ungari arpaadide võimudünastiale alusepanija, viitas maad endale ja oma rahvale nõutades oma sugulusele Attilaga, kuid seda sugulussidet ei ole kunagi olnud.

      Esmalt tuleb öelda, et ungarlased polnud tegelikult päris nomaadid, sest nad tegelesid põllundusega. Enne ristiusku astumist kuningas István I Püha ajal, kes aastal 1001 esimeseks Ungari kuningaks krooniti, olid nad Euroopa põllupidajate rahvaste ja Aasia nomaadirahvaste vahevormiks. Nagu ka teised Euroopa rahvad, polnud ungarlasedki puhas ratsarahvas – Euroopat 10. sajandil laastanud ratsanikehordid pandi kokku sõjameestest ja abijõududest, kes sõjakäikudest osa võtsid.

      Vale ettekujutus sküüdi ehk Aasia nomaadidest tekkis 10. sajandi Lääne-Euroopa kroonikutel hirmuäratavate külasid laastavate ja inimesi tapvate ratsanikehordide tõttu. Kroonikakirjutajad identifitseerisid neid „barbaarseid jõuke” kord sküütide, kord hunnide või avaaridena, kuni lõpuks kinnistus ungarlaste nimi. 13. sajandil võtsid Ungari kroonikud selle seisukoha üle ja põlvnemise tees loeti seega tõestatud faktiks. Ungari ja Lääne-Euroopa keskaegse ajalookirjutuse põhjalik analüüs on aga näidanud, et ungarlased kasutasid oma väidetava hunnipäritolu tõestamiseks oma läänepoolsete kolleegide „teadmisi”. Selle järelduseni viinud töö maht annab aga tunnistust teema tundlikkusest kuni tänase päevani.

      Kristlikul keskajal püüti oma valitsejate sugupuud võimalikult ulatuslikult kindlaks teha, soovitavalt vana testamendini välja. Nagu teisedki tolleaegsed põlvnemise uurijad, tegid Ungari kroonikud pärast ristiusku astumist oma esiisaks ühe Noa poegadest, kellest pärast suure üleujutuse lõppemist vana testamendi järgi kõik maailma rahvad alguse said. Ungari kroonika „Gesta Hungarorum” kirjeldab 1200. aasta paiku hunni kuninga Attila põlvnemisliini. Noa pojast Jaafetist, täpsemalt tema järeltulijast Maagoogist pidavat põlvnema põhjapoolsed sküüdid, kes omakorda on hunnide, gootide ja mongolite esivanemateks.

      Väide, et ungarlased hunnidest põlvnevad, tuli esile alles aastal 1280. Ungari kroonik Simon Kézai kirjutab, et hunnid on kaks korda Ungari vallutanud – esimest korda Attila ja siis Arpadi juhtimisel, kes pani aluse Ungarit 9. sajandi lõpust kuni 1301. aastani valitsenud arpaadide dünastiale. Seega oli Attila Arpadi esiisa ja nii ka ungarlaste esivanem.

      Kézai „Gesta Hungarorum” sai ungarlaste ajalooteadvuse aluseks. Tema põlvnemise teooriat kasutati kuni 19. sajandini ja ka hilisemal ajal on seda vaid väga ettevaatlikult kahtluse alla seatud. Keeleteadlased ütlevad aga, et hunnide keel erinevat suurel määral ungarlaste soome-ugri keelest, mis räägib vastu etnilise suguluse teesile.

      Sellest hoolimata kohtab Ungaris legendi hunnidest kui esivanematest mitte ainult populaarteaduslikes raamatutes, vaid ka teaduslikes uurimustes. Attila, kelle maine lõi üle alles Tšingis-khaan, polnud mitte ainult arpaadivürstide õigustus maa hõivamiseks, vaid ta on tänaseni armas „esiisa”, kellega on raske jumalaga jätta.

      Keskaeg

Pime aeg?

      Hoolimata aktiivsest huvist ajaloo ja keskaja vastu, peetakse ajavahemikku 500–1500 aastat pKr – kui kasutada väga üldist periodiseeringut – pimedaks keskajaks. Sellest ajast on teada halastamatu kiriku külm haare iga hinge järele ning ülim rangus; laiade rahvamasside viletsus, kes sõna otseses mõttes saasta sees elasid ning kelle elu oli lühike ja rõõmutu. Me oleme saanud koolist teadmisi feodaalkorra kohta, mil üksikisik halastamatult alla suruti. Me teame inimesi pidevalt rõhunud hirmust – kuradi või kiriku ees, läbipääsmatute metsade või jumala viha ees, mis maad äikesevihma või tormi kujul tabada võis. Puudusid arukus ja teadmised, mis oleks võinud lihtsailt inimestelt selle hirmu ära võtta, sest ümberringi tundus kõik nii seletamatu olevat. On veel tuleriidad ja katk, ristiretked, juutide tagakiusamine ja nii edasi – loetelu võiks veel pikalt jätkata. Isegi Goethe nimetas seda perioodi „kurvaks lüngaks” ja Voltaire rääkis „sellest kurvast ajast”. Ühesõnaga – ükski moodne inimene ei väidaks tõemeeli, et ta soovinuks pigem keskajal elada. Aga kas ei tee me mitte sellele perioodile liiga, käsitledes seda vaid kui pimedat, võõrast, naeruväärselt vanamoodsat ja alaealist?

      Juba „keskaja” mõiste ise on halvustav. See määratleb ära aja kahe epohhi – antiikaja ja moodsa aja – vahel, justkui oleks tegemist vaid vältimatu vaheetapiga, mitte iseseisva perioodiga. Kuid see vaheetapp hõlmas ometi tervet aastatuhandet!

      „Keskaja” mõiste pärineb humanismiperioodist ning see tähistas esmalt ainult klassikalise antiikaja ja tollase kaasaja vahele jäänud perioodi keelt ja kirjandust. Humanist Petrarca kasutas valguse ja pimeduse metafoori, vastandades antiikkultuuri särale sellele järgnenud tuhandeaastase allakäigu pimeduse. Alates 17. sajandi keskpaigast on ajaloolaste hulgas kasutusel mõiste „keskaeg”. Perioodi ja mõiste ebamäärasust näitab ka tõsiasi, et keskaja lõpuks peetakse erinevates allikates nii renessansiperioodi, Kolumbuse Ameerika avastamist, Gutenbergi raamatutrükki kui ka Suurt Prantsuse revolutsiooni.

      Probleemne pole aga mitte ainult keskaja degradeerimine „vahepealseks ajaks”, vaid ka üleolev suhtumine sellesse perioodi. Keskaega kasutatakse võrdlusaluseks tänapäevani, kui tahetakse tõestada oma edumeelsust. Alguse sai see renessansiajal, mil vaimustuti antiikajastust ning halvustati sellele järgnenud perioodi nii kultuuri, religiooni kui ka poliitika vallas. Lisandus veel valgustajate vastasseis kirikuga, mis mõjutas Euroopat mitme sajandi vältel. Valgustajad võtsid üle humanistide hinnangu keskajale kui pimedale ajale, nad väitsid, et toovad pärast sajandeid kestnud pimedust inimkonnale taas valguse, mille märksõnadeks olid mõistus, inimväärikuse austamine, sõltumatus ja nii edasi. Sarnaselt valgustusajastul kasutatud mõttekäigule kuulutati ka reformatsiooniajal, et Luther loob taas sideme kristluse algusaegadega ja toob valguse kõikidele usklikele, keda katoliku kirik on pimeduses hoidnud.

      Selline mõttemall on kasutusel tänaseni. Omadussõna „keskaegne” kasutatakse meeleldi kirjeldamaks asju, mis on julmad, tagurlikud, vananenud, sobimatud või naeruväärsed. Kuigi kriitika keskaja suhtes võib olla kohati õigustatud, pole kuigi sobilik uusajal hilisema vaatleja kindlast positsioonist varasemate perioodide üle kohut mõista. 20. sajand oli ju kindlalt kõige ebainimlikum sajand ning keskaegsed julmused trumbati kokkuvõttes СКАЧАТЬ