Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väikesed detailid, et aeg ei olnud talle halastanud – ta figuur oli veetlev, kuid midagi jäi täiusest puudu ja silmade ümber olid vaevumärgatavad varjud. Tiziana nägi välja nagu kahekümnene, kuigi ka tema pidi olema ligi kolmkümmend. Sire keha, peenike piht, täiuslikud rinnad, veetlev tume nahk. Mehe pilk muutus hetkeks mõtlikuks, kui ta neid vaatas, siis ta raputas pead.

      „Tõepoolest vestleme, ja mitte… Anna andeks, ma ei kuulnud, et sa tulid.”

      „See oli viga jah, nagu ma näen. Ütle, mis mul viga on, et niipea, kui sa üksi jääd, pead sa torkima kedagi, kes sulle kunagi haiget tegi. Sa ju rääkisid. Valetasid mulle?”

      „Tiziana, palun…”

      „Ma vist lähen.” Nikola heitis mehele külma pilgu ja pöördus ukse poole.

      „Oota…”

      Noorem naine astus mehe juurde ja suudles teda huultele, vaatas talle iroonilise muigega otsa ja suudles uuesti. Nikola, huuled vabisemas, vaatas neid ukselt. Ootamatult mees vabastas enda.

      „Tiziana, palun.” Ta astus kahe kiire sammuga Nikola juurde. „Läheme minu kabinetti.” Ta üritas võtta naisel küünarnukist, ent see raputas end lahti.

      Mees mühatas. „Ära ole lihtsameelne – ainult selleks, et sa solvuks ja rohkem minuga ei kohtuks, ta seda ütles.”

      „Ah nii,” Tiziana hääl oli terav. „Nii et kõik oli vale. Isegi see, kuidas ta sind Emmandis üksi jättis, kui oli sind silitanud ja muidu kiusanud ja sul pükstesse tuli…”

      „Vait!”

      Mõlemad naised vaatasid teda ehmunult ja solvunult. Mees raputas pead, siis vaatas ringi ja hakkas naerma.

      See oli kurb ja kuri naer.

      „Tiziana, sa ikka oskad!”

      Nimetatu puhkes pisaratesse. „Ma ei tahtnud. Mul on oma uhkus. Ma olen sinu suhtes alati aus olnud, ja sina tood siia oma vanu kallimaid, nagu osataks mind. Vali üks kord, või mul ei ole siin majas enam midagi teha.”

      Mees vaatas ühelt teisele, hammustas huulde. Nikola nägi ta kõhklust, kibe muie libises üle ta näo, kui ta ohkas:

      „Ma nüüd tõepoolest lähen.”

      Mees jõudis otsusele. „Tiz, kallis – mine oma tuppa, ma selgitan sulle kohe kõik. Juhtus üks ootamatus, ja Nikolal on vaja minu abi. Nikola – ma saadan su auto juurde.”

      Ta lükkas naise välja enne, kui keegi midagi öelda jõudis. Miinuskraadides liivane tormilõõsk pani naise hambad plagisema juba selle kümne-viieteistkümne meetri peal, mis neid autost lahutas. Mees avas ukse ja aitas ta istmele, siis sõnas „oota,” ja ümber auto ringi kiirustades istus ta kõrvale, lastes sisse veel ühe külma õhu pahvaku. Ta võbistas õlgu, sest polnud samuti vaevunud midagi soojemat selga panema. Nüüd toibusid nad mõlemad paarkümmend sekundit, sellal kui masin vaikselt sumisedes salongi küttis.

      Kui Aligo naise poole pöördus, oli ta hääl karm ja tume: „Nikola, mul on väga piinlik selle pärast, mis sees juhtus. Ma ei süüdista sind kõige vähematki. Ent kahjuks ei saanud me rääkida. Soovitan sul minna paariks päevaks isa juurde. Kas sa teed seda?”

      „Miks? Aligo, kuidas sa võisid…?”

      Mees langetas pilgu. „Ma ei ole täiuslik, mul on omad nõrkusehetked. Tol korral olin tõesti hingepõhjani… Palun ärme räägime sellest praegu. Ma vabandan, loomulikult ei oleks ma pidanud sellest Tizile rääkima. Kas sa lähed isa juurde?”

      „Miks? Ei. Alari käitub lõpuks ikka mõistlikult.”

      „Ma kahtlen selles. Ma helistan tunni aja pärast su isale ja küsin, kas sa jõudsid sinna.”

      „Ei! Ma ei taha, et sa end sellesse segad.”

      „Ma olen juba sellesse segatud. Sina alustasid. Aga ma olen sulle väga tänulik, et sa seda tegid, et sa seda last tahad.”

      „Miks sa arvad, et tahan?”

      „Nikola – palun. Muidu poleks ma sellest eales kuulnud. Veelkord, mul on piiritult hea meel…”

      Tiziana väljus majast, istus neile pilku heitmata oma autosse ja kihutas vuhinal minema.

      Mees ei vaadanud talle järele.

      „Nikola, mis sa mõtled, mida Alari teeb?”

      „Noh, mis tal ikka teha on? Lõpuks kuulume me ju nende saja pere hulka, kes seda planeeti valitsevad, tema on eikeegi. Ma võin ta muidugi kaotada. Ega ma ei suudagi teda isana ette kujutada…”

      „Lapsendab, ja läheb nagu Rutellidel.”

      „Aligo, sa oled õel!” pahvatas naine silmade välkudes.

      „Või nagu Minol, või Drekol või Messinal. Nikola, ma ei tee nalja!”

      „Aligo, mida sa mulle öelda tahad?” naise silmad olid hirmunud.

      „Tead, siin on…” Mees jäi vait ja raputas siis otsusele jõudnult pead.

      „Mitte praegu. Armas tüdruk, ma tean, et see on natuke väljapressimine, aga ma tahan, et sa lähed isa juurde. Luban, et ei võta ilma sinuga rääkimata ette midagi, mis puudutab sind või Alarit. Ma tulen sind homme vaatama. Kas lubad?”

      Naine noogutas. „Ma ei saa küll aru…”

      Mees võttis ta õlgade ümbert, näod lähenesid kõhklemisi, ja siis ühinesid huuled pikas suudluses.

      „Kohtumiseni homme,” pomises mees, hellalt ja endast ära, kui ta autost tõusis.

      Ta kiirustas tagasi verandale ja vaatas sealt lahkuvale sõidukile kaua järele. Lõpuks sisenes külmast värisedes majja ja, valmistudes väljuma, otsis alustuseks lauasahtlist püstoli.

      Megasigadus

      „Siinjuures on oluline mainida, et Aligo Valle oli üks Hoidjatest. Igal planeedil endal nimetatakse neid muidugi erinevalt ja Nozilalgi oli tiitel midagi umbes „Parlamendi Väliskontaktide Nõunik”; ning midagi sellist saab see arvatavasti olema ka Maal, kui nimetatud institutsioon ühel päeval legaliseeritakse… aga seda ei juhtu kindlasti enne, kui te lõpetate „demokraatia”, „inimõiguste”, „võrdsuse”, „vabaduse” ja muude selliste padujaburate eelarvamuste deklameerimise ning mõtlema hakkate.

      Muidugi on siin teil Hoidjad! Hoidjate idee on üle võtnud isegi paljud mittehumanoidid ja mingil kujul on nad tavaliselt väga kaua ka haldjaplaneetidel. Mis need veel on? Üks veider asi, millest eriti rääkida ei armastata. Vaata, mõnikord… või lõppkokkuvõttes alailma saavutab mõni planeet väga kõrge arengutaseme ja mingil hetkel toimuvad seal protsessid, millest kõrvalseisjad aru ei saa; ühiseid jooni on neis muide vähe… Igatahes hakatakse hoiduma kontaktidest ja saavutatakse võimeid ja tulemusi, mis jäävad tavalistele inimestele mõistmatuks. No ja lühidalt võtab see mõni tuhat aastat aega ja pärast seda on planeet tühi…

      Hoidjad ei ole kaugeltki mitte mingid välisministeeriumi ametnikunagad, poliitikud või isegi diplomaadid, kuigi viimast on nad ka. Neil on tegelikult tohutu vastutus oma planeedi ees. Hoidja seisus on tavaliselt eluaegne ja Hoidjate Kogu on planeedi muudest struktuuridest СКАЧАТЬ