Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hetkel kohutavalt ta kasuisa meenutanud, kelle haual ta käiski. Et ta ei käi nii tihti, aga sel korral oli tulnud, sest oli tundnud, et lihtsalt peab mind uuesti nägema. Nädala pärast olin esimest korda tema juures ööd. Ta käitus kogu aeg, nagu tunneksime ammu, ootamatult ihaldasin teda, häbenesin seda natuke, kartes, et kasutan teda kuidagi ära, ent ta väitis, et oli kohe nagu välgulöögist tundnud, et oleme teineteisele loodud, ja andus rahulikult, kõhklemata, kirega. Ma olin tegelikult kaotusest veel üsna katki, teinekordki ei käitunud temaga hästi, ent ta kannatas vaikides, oli alati olemas.”

      Öäk täitis nende mõlema klaasid. Stevvi hoidis pilgu maas, paistis et tal ei ole kerge, aga millegipärast ta lihtsalt pidi rääkima, ja Öäk arvas paremaks diskreetselt aknatagust tühjust põrnitseda. Poole minuti pärast Stevvi jätkas:

      „Tina oli mulle kõike seda, mida ka su ema puhul ma polnud saanud – ta oli mõistev, hoolitsev, alati seksiks valmis,” kiskus ta mälust isa sõnu. „Ei mäleta, et oleksin temaga tülitsenud. Ta aitas mind palju, toetas, oli alati minu kõrval. Ainult et sind ta kahjuks… ei talunud. Me tahtsime oma lapsi, aga ta tegi mulle selgeks, et ma suudan elus palju rohkem saavutada, kui töötan mõnda aega poliitikas, täie jõuga. Ta oli ju nii noor, meil oli aega küll. No ma toppisin end sellesse kaevanduskontrolli.”

      Stevvi sattus hetkeks segadusse, mitte soovides ebavajalikul peatuda: „Palju sa nendest suhetest ja poliitikast üldse tead? On ju need ametiühingu ja tootjate vahelised komisjonid, jah tõesti, hea sile tee Parlamenti, ainult et tuleb üldjuhul paarkümmend aastat käia.”

      „Mäletan lapsepõlvest, kuidas sa mulle… tegelikult uhkusega näitasid uudiseid oma isast,” poetas Öäk vaikselt. „Temast oli alailma juttu ja niipalju kui ma lapsena taibata suutsin, üldiselt heas toonis – niipalju kui ma mäletan, teda tunnustati, iga järgmine ametikoht oli kõrgem.”

      Mees noogutas ja leidis taas jutujärje: „Kuna mu vanaonu oli parlamendis, peeti vist juba kaua enne üldiselt loomulikuks, et ühel päeval ka Rald seal istub. Ei mäleta enam tagantjärele täpselt, millal hakkasin aru saama, et ta saavutas paljus nime selle arvelt, et riskis teinekord hullult. Millalgi muretsesin ta pärast, siis sain aru, et see on asjatu… Tegelikult kui mulle helistati, ma isegi mõtlesin, et nii pidi lõpuks minema…”

      Ta võttis klaasist lonksu, siis teise.

      „Mäletad plahvatust Siöbe Üntres?”

      Öäk noogutas. „Sellest oli uudistes palju juttu. Ja kuna su isa oli seal, ma lugesin ja mäletan.”

      Stevvi noogutas taas: „Ka mina mäletan neid… samal põhjusel. Aga ta jutu juurde tagasi – ta oli sinna Tina kaasa võtnud. Sa pole vist kunagi käinud kaevandustes? Enamik ei ole, minagi vaid, kuna… No kontoriruumid on tavaliselt kusagil peašahti põhjas, kümne-viieteistkümne kilomeetri sügavusel. Seal hargneb käikude rägastik, kus peamiselt töötavad masinad, aga igal pool on teed ja muud käigud, sest pea kogu aeg tuleb minna ja vaadata ning masinaid juhtida. Tavaliselt seal inimesi ei liigu, aga keskkond peab olema ohutu juhuks, kui on vaja sinna minna, pealegi pole ju all erilisi elutagamis- ja päästemehhanisme. Isa on mulle rääkinud, et selle reegli vastu eksitakse alailma teadlikult, ja tõele au andes enamasti ei juhtu midagi. Tollal oli ta olnud üsna kindel, et ka too kaevandus on mürgiseid gaase täis, kuid kuna tüübid ise elavad-töötavad seal kogu aeg, pole see eriti ohtlik… või nagu ta muigamisi ütles, on risk minimaalne – lõpuks neilegi elu armas.

      Lühidalt läks ta jutt umbes nii: „Panime Tina ja kohalike saatjatega kombinesoonid selga, hapnikumaskid igaks juhuks kaasas, istusime autosse, mis omakorda on hermeetiline, ja läksime. Jäime ühe haruhargnemise juures seisma, sest edasi oli ette sattunud tohutu, vast oma kilomeeter sügav lõhe. Olin autost välja tulnud, rohkem südametunnistuse rahustuseks vehklesin oma kantava laboriga ringi, hulkusin kõrvalkäikudes. Tina tolknes vist niisama auto juures, kohalikud insenerid kasutasid juhust omi mõõtmisi teha ja olid läinud teisele poole kontrollkäikudesse. Käigud olid puhtad, kuivad ja valged, oli jahe ja natuke steriilne tunne. Igatahes olime täiesti ettevalmistamata, kui kõik põrus, kusagil kaugemal loitles tuli ja siis hakkas kive sadama – plahvatus. Tagantjärele tean, et nad püüdsid mürgiste lisandite kontsentratsiooni kiiresti alla saada ja lülitasid ventilatsiooni täisvõimsusele, mis paraku osutus ülekoormuseks. Pole võimalik kindlaks teha, mis seal konkreetselt üles ütles, aga meie teel mõned kilomeetrid peašahti poole lõid ventilatsiooniturbiinidest leegid välja” (Ta olla vaadanud seda hiljem üleval automaatkaamerate salvestustest.) „Edasine on teada – käis kärakas, tolm võttis tuld, lühised, kütus süttis… Käigud varisesid, polnud seal millekski aega, sain ühe kiviga pihta, vankusin kuidagimoodi suure transportöörilindi alla ja lamasin seal poolteadvusetult, kuni mägi minu ümber ägas ja kõmises. Kui kõik taas vait jäi – ja milline vaikus see maa all on! – hakkasin uurima, mis ma ise ette võtta saan. Valgust mul oli, avariilamp rippus endiselt kombinesooni küljes. Õhk oli kirbe, kuid hingatav, pealegi oli mul nii hapnikku kui filter.

      Järgmiseks hakkasin uurima, kui ulatuslik oli varing. Transportöörilindid on päris tugevad, selle all sain minna sadu meetreid mõlemale poole, ja arvatavasti oleksin saanud ka kaugemale. Siis vist hakkasin taipama, et tegelikult on juhtunud suur õnnetus. Üritasin siit-sealt, kust konstruktsioonide vahele oli vaba ruumi jäänud, end sõlmgalerii ja auto juurde läbi kaevata ning kuna mul niikuinii muud teha polnud, jõudsin lõpuks sihile. Suur lõhe ei olnud täis vajunud, meie õnnetu masin kõõlus ikka seal serval. Leidsin ka Tina. Ta ei olnud auto juurest lahkunud, polnud jõudnud ka varju minna, ta oli raskete kivide all, surnud, purustatud, ainult verine tomp. Ei suutnud sinna kauaks jääda. Vaata, hea oli, et ma tunnen neid kaevandusi vast sama põhjalikult kui töölised ja inseneridki. Roomasin edasi, kuni suutsin end ühest praost vertikaalsesse abišahti suruda. Nii et olin juba järgmisel, pealmisel tasandil, kui kalju vääratas teisest plahvatusest. Midagi õnneks ei varisenud, ainult pragudes nirises tolmu. Need vertikaalšahtid ei lähe kunagi pinnani ja seepärast ei hakanud esialgu teist otsimagi, vaid seadsin sammud peašahti poole. Toimus kolmaski plahvatus, aga palju nõrgem. Vankusin edasi ja kirusin – kõik hädatelefonid olid tummad. Nad väitsid pärast, et õnnetuse tõttu, aga mul on tunne, et need polnud kunagi töötanudki. Aga ma keerasin neile sellise kohtuasja kokku, et taolised pisiasjad ei omanud tähtsust… Ma ei pääsenud peašahti suunas, otsisin kaugemale viivaid kõrvalkäike ja lõppkokkuvõttes oli juba üle kahe päeva mööda läinud, enne kui mind peaaegu et maapinna lähedalt leiti. Lõpuks oli kaevanduses mitu tuhat inimest ja kui paugud käisid, vaatas igaüks, kuhu sai, ning minusuguseid tilkus sealt veel terve nädala.”

      See ei läinud tal muidugi nii libedalt. Mõnesse detaili ta sukeldus, mõnda asja pidin üle küsima, ja lõpuks oli ta jõud otsakorral; aga kirjanduslik versioon ta jutust oleks umbes selline.

      Ta oli mõned päevad haiglas. Ta väidab, et ei mõista siiani, miks ütles Tinast mitte midagi teadvat, miski temas keeldus seda uskumast. Kadunuks jäi inimest viiskümmend, peamiselt just selle lõhe ümbruses, sest hilisemas plahvatuses varises lõhe kinni, võttes kaasa lähemad käigud. Inimlõhnadetektoritega kaevati kõik läbi, aga sinna alla ei vaevutud minema, kuna elusalt kedagi leida oli lootusetu.

      Ja nüüd läheb jutt müstiliseks – kolme kuu pärast sai ta Tina tagasi. Väidetavalt oli naine sattunud teise linna haiglasse, kus ei osatud temaga midagi peale hakata. Ta polnud eriti raskelt vigastatud, aga pea oli lõhki ja tal oli mälukaotus. Iseenesest pole ses midagi võimatut – haiglad olid sel momendil terves piirkonnas täis, pabereid ei vaevunud keegi täitma ja kui ta edasi saadeti, siis mingil hetkel lihtsalt unustati, et ta kaevandusega seotud oli, ja ta identifitseeriti alles pärast seda, kui talle endale üht-teist meenuma hakkas.

      No alul oli Rald liiga rõõmus, et midagi mõelda, siis tulid kahtlused. See ei olnud võimalik. Vaata, ka mina kaalusin võimalust, mis sulgi peas ringleb – et ta lihtsalt eksis, pidades Tinat surnuks, ent ta väidab, et see on võimatu, ta oli tema purustatud keha oma käte СКАЧАТЬ