Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nihestatud läbielamised. On sügavalt irooniline, et neksus, kust Nozila saatuse muutumine hargnema hakkas, lausa räigelt seebiooperlik on…”

      1

      Tormituul räsis viletsaid karuseid põõsaid, ulus ümber kaktuste ogaliste okste ja pani kiikuma rippuvad taimedega potid verandal. Mees vaatas kraed koomale kiskudes ringi ja valis maja seinal ukse kõrval rippuvalt klaviatuurilt kombinatsiooni. Kostis kviteeringu piiksatus ja klaasid hakkasid verandale ette roomama.

      „Ilmaprognoos?” küsis mees üht klahvi all hoides.

      „Temperatuur langeb loojanguks nullini ja keskööks miinus kaheksateistkümneni,” vastas hästi moduleeritud, kuid selgelt tehislik naisehääl. „Tuul puhub loodest ja põhjast ja ulatub puhanguti neljakümne meetrini sekundis. Sademeid ette näha ei ole. Koidikuks tuul vaibub ja temperatuur hakkab tõusma, saavutades kella üheksaks + 5 kuni 8, keskpäevaks + 33…” Mees lasi klahvi lahti ja hääl vaikis nagu lõigatult.

      „Mujal arvatakse, et selline paik ei kõlbagi elamiseks…” pomises ta ringi vaadates. Maja asus pisut kõrgemal kohal suure oru põhjas. Näha oli kilomeetrite kaupa tumedaid kaktusi, mille keskelt siin-seal kerkisid majade valged või kollased kiviseinad, ilmestatud rõdude ja kujudega. Oranžikas päike hakkas loojuma, Kuu Kahe suur valge sirp turritas kõrgel ahetavas ehataevas ja Kuu Nelja pisike valguslitter oli tumesiniseks tõmbunud vastaspoolel nähtavaks muutunud. Ainus pilv oli stratosfäärilennuki taga laiali valguv kriidijoon, Musta Mäe varjus süttisid teedel ja majadel esimesed tuled.

      Mees oli kraenurga lahti lasknud ja päästis valla ka jope hõlmad – nüüd, kus veranda oli tuultele suletud, võis seal olla. Ta tõmbas korra pihudega üle kitsa näo ja õõtsutas end varvastelt kandadele, nägu krimpsutades, oma vibalikul, kuid muidu vormis kehal rusikaga selga toetades.

      Üks auto tuli sujuva hüppega üle värava, pööras laskudes ja rattaid välja lastes majaesisele teele ja peatus risu üles keerutades. Mees kortsutas kulmu. Ta oli auto kohe ära tundnud, kuid ta ei oodanud tulijat. Hetke kõhelnud, astus ta ukse juurde ja jäi lävele ootama.

      Naine väljus autost ja, vaevumata ust korralikult sulgema, tormas maja suunas. Ka tema oli selle ilma kohta ka liiga kergelt riides, ainult õhuke kostüümipintsak õlgadel, ent tema olekus oli nii selget paanikat, et vastupidiselt oma esialgsele kavatsusele astus mees talle kaks sammu vastu ja püüdis ta käte vahele, juhtis majja ja sulges ukse.

      „Oh kui hea, et ma su kätte sain,” pahvatas naine. „Kas Tiziana on siin?”

      „Ei. Õnneks mitte.” Ja tajudes ise, kui etteheitvalt ja argpükslikult see kõlab, lisas kergel ükskõiksel toonil: „Tal on mingi trenn… vist. Pärast läheb ta tavaliselt koos tüdrukutega teed jooma, ma ei tea, millal ta tuleb.” Ta surus naise tooli, astus baarikapi juurde ja avas selle. „Midagi on juhtunud, Nikola, seda näen ma su näost. Võta.” Ta oli ühe klaasi rohekat jooki täis lasknud ja surus selle nüüd naisele pihku. Klaas värisevas käes kõlises hammastega kokku puutudes ja tõmbus külmast uduseks.

      „Oh, Aligo…”

      Mees ootas, kuni naine kobamisi sõnu otsis.

      „Aligo, mäletad seda päeva kolm kuud tagasi, kui me kohtusime Benute juubelil? Me läksime ära randa ja muudkui rääkisime ja rääkisime…”

      Mees naeratas. „ Ja tegime muudki, mis veel parem oli.”

      „Aligo, ma ootan last.” Naine ütles seda sellisel moel, et kui sõnad poleks nüüd kohe üle huulte tulnud, siis nad ei tulekski.

      „Sa tahad öelda, et…” mees tõsines.

      „Jah.”

      „Oled sa kindel? Ma mõtlen, et… te ju Alariga ka…”

      Naine raputas pead. „Ma olen viimasel ajal hooletuks läinud. Alguses jälgisin, aga siis unustasin ühe korra, siis teise ja lõpuks märkasin, et pole vahet. Alari ei saa lapsi.”

      „Oled sa tema käest küsinud? See pole küll minu asi, aga… ja lõpuks näitaks geeniuuring seda ju kindlalt. Tol korral rannas – vabandust, selle peale ma küll ei mõelnud…”

      „Mina ka mitte. Tegelikult oli mul ükskõik. Saad aru, Alari on alati väitnud, et temaga on kõik korras, pole ainult õige aeg. Kui ma hooletuks läksin, siis arvasin, et viga on minus. Meie aparaadid ei ole enam eriti head, ikka võib ju mingi peidetud viga olla, kuigi arstid seda ei leia. Aga nüüd…”

      „Sa ütlesid Alarile?”

      Naine noogutas tummalt ja hakkas uuesti värisema. „Ta… Ta käitus kummaliselt. Ma ei ole teda kunagi varem sellisena näinud. Ta alul ei uskunud, siis vihastas, siis… oli kuidagi hirmul. Ma… küsisin talt otse, et miks ma siis temaga rasedaks ei ole jäänud, ja siis ta… ta…”

      „Ta lõi sind,” konstateeris mees süngelt ja vihaga, uurides teise nägu, saades nüüd juba enne märgatud punastele laikudele uue tähenduse.

      „Jah… Ei… Tegelikult ta lihtsalt raputas mind, mina lõin teda esimesena, ja siis ta paiskas mu eemale.”

      „Ja siis sa tulid siia?”

      Naine noogutas. Mees võttis laualt telefoni ja keerutas seda käes, pani siis ettevaatlikult tagasi.

      „Sa ei tahtnud politseile teatada?”

      „Ei.”

      „Sa tead muidugi paremini. Minu arvates võiks seda siiski teha. Ka mina võin sinu eest sellega tegelda, kui sa ei taha oma isaga rääkida.”

      „Aga siis sa pead rääkima oma isaga ja ma olen veendunud, et varsti on kogu jutt niikuinii ringiga tagasi. Kõik saavad teada. Tahad sa seda?”

      Mees vaikis mõeldes ja kõheldes. Naine tõusis, astus ta juurde ja põimis käed ümber mehe kaela.

      „Aligo, miks meil nii läks? Ei, ära vasta, meil oli paremaid ja halvemaid aegu. Ja siis tuli Tiziana ja mina leidsin Alari. Tiziana on sulle kindlasti olnud palju parem naine kui mina. Ja ilusam. Ma hakkan vanaks jääma. Ei, ära katkesta mind, ma tean, mida ma räägin. Ma ei nori komplimenti. Sina hakkad ka. Me oleme ligi nelikümmend. Alari on mullegi olnud hea, aga mõnikord… tegelikult päris tihti olen mõelnud sulle. Jah, ta on hea, kannatlik ja voodis suurepärane, aga mõnikord on mul tunne, et ta ei ole… päris.”

      Mees turtsatas. Ta ei olnud naist eemale lükanud, oli kõhelnud, kuid lõpuks tal piha ümbert võtnud. Naise viimaste sõnade peale ta võpatas, nii et teine tajus seda.

      „Mis on?”

      „Kas tead, ma olen sama asja… mõelnud – Tiziana kohta. Et ta on hea ja ilus ja suurepärane, aga midagi temas on valesti.”

      „Miks teil lapsi pole?”

      Mees kehitas õnnetult õlgu. „Ta tahab veel natuke noor olla ja elu nautida, ja ega mulgi ei ole erilist kiiret olnud… Aga… tead, asi ei ole üldse selles…” Ta kõhkles, otsides sõnu, ja siis neid segati.

      „Tere,” kostus ukselt, mõlemad pöördusid, võpatusega teineteisest lahti lastes.

      „Tere, Tiziana,” oli mees segaduses. „Me Nikolaga vestlesime siin…”

      „Seda ma näen jah.” Hääl oli mesimagus СКАЧАТЬ