Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lonkis Jaanus raadioringi poiste juurde tagasi.

      „Kes sind hammustas?” küsis üks Jaanuse grupikaaslastest, pikk, heledate juustega poiss, keda kõik millegipärast Petjaks hüüdsid, olgugi, et tal passis teine nimi oli.

      „„Võrokene” sõimas Hulluks Jobiks!” Petja oli oma poiss, tema ei armastanud lobiseda ja temale võis nii mõndagi usaldada.

      „Noh ja mis siis? Mis sul sellest siis on?” imestas Petja. „Ena mul asja, mida üks plika ütleb!”

      „Ta ei tahtnud minuga kinno tulla!”

      „Muidugi ta ei tule! Ja ma tean ka miks!” oli Petjal teadja nägu peas: „Tal on üks mööblitislerist järi, kellega ta semmib!”

      „Ah soo! Või nii!” oli Jaanusele asi selge. Sellepärast siis otsitigi raamatut armastusest! Solvata poleks ta Jaanuse arvates teda ikkagi tohtinud. Ega ta siis tüdrukut halva pärast kinno kutsunud.

      „Olgu! Teen talle tagasi!” otsustas poiss, kui ta õhtul teki alla puges.

      Niisugune võimalus avanes peagi. Igahommikusel rivistusel olid õpilased koolimaja koridoris õppegruppide kaupa üles rivistatud. Saatus tahtis nii, et Jaanus, kui üks elektrikute grupi pikemaid ja „võrokene”, kui oma grupi lühemaid, seisid hommikusel rivistusel paari-kolme sammu kaugusel teineteisest.

      Ühel hommikul kuulis Jaanus, kuidas „võrokene” midagi oma kõrval seisvale tüdrukule seletas puhtas võru murrakus:

      „… puulteist om …”

      „Just!” kostis selle peale Jaanus poolvaljult. „Puulteist ja puulteist om kokku kaits ja puul meetri!”

      Oleks vaene poiss teadnud selle, mõtlemata teo tagajärgi!

      Nagu keravälk oli „võrokene” oma grupi rivist väljas ja enne, kui Jaanus arugi sai, kõlas kaks heledat laksu ning poisi kõrvad lõid lõbusalt pilli! Sama kähku astus tüdruk rivisse, oma kohale tagasi.

      „Mida see tähendab?” küsis õpilaste rivi ees seisev vanemmeister üllatunult.

      Tüdrukute grupist kostvat kahjurõõmsat naerukihinat toetas elektrikute mürisev naer.

      „Et see maa mind ka ei neela!” ahastas Jaanus jumal teab, kui mitmendat korda juba oma elus. Poisil ei jäänud muud üle, kui halva mängu juures hea nägu teha ja grupikaaslastega kaasa naerda

      „Jutud jätta!” kamandas vanemmeister. „Joondu! Valvel!!!”

      Grupivanemad raporteerisid üksteise järel vanemmeistrile, kui palju on nende grupis õpilasi, ja kui mõni puudus, siis mis põhjusel. Pärast raportite vastuvõttu andis vanemmeister käskluse:

      „Rivitult!”

      Koolipäev võis alata. Suur ja lai kodumaa vajas õpetatud oskustöölisi …

      „Kusagil translatsiooni liinis on lühis!” ütles vanemmeister raadiosõlmes nokitsevatele poistele. „Võimendaja lõpplambid kuumenevad üle! Minge ja käige kõik ühiselamu toad läbi.”

      Jaanus sammus koos paari poisiga tüdrukute ühiselamusse, mis asus sama maja teises tiivas. Seal oli tema arvates huvitavam, kui mööda poiste ühiselamut käia. Poiste ühiselamus võis nii mõnigi järi ülbitsema hakata, tüdrukute poolel seda justkui karta polnud. Tüdrukud võisid niisama pläägutada, kuid see polnud võrreldav järide mõnitamisega. Olgugi, et Jaanusele, kui Hullule Jobile, kätega ligi enam ei tikutud, oli järide ülbe ja üleolev olek poisile ikkagi äärmiselt vastumeelne.

      Translatsiooniliinides vea leidmise tehnoloogia oli läbiproovitud ja lihtne – kui krapp mängis toas normaalselt, siis oli seal kõik korras, kui aga lõugas mis jaksas, siis oli väga tõenäoline, et krapis oli üht-teist ühendatud „otse” ja see pani raadiosõlmes võimendaja lambid kohe „õhetama”.

      Ühe tüdrukute toa ukse taga hetkeks seisatanud, koputas Jaanus uksele.

      „Jaa!”

      Jaanus astus tuppa.

      „Ära tule, ära tule!” voodi ääres seisis ümara näo ja suurte ehmunud silmadega poolpaljas tüdruk ja tõmbas kiiresti voodi pealt teki endale ihuvarjuks.

      „Ma kontrollin krappi!” ütles Jaanus. „Kas teil ei olegi või?” vaadates imestunult seina peal igavlevat üksikut pistikupesa. Seal, kus teistes tubades tavaliselt rippus valjuhääldi, haigutas siin toas tühjus.

      „Meil ei ole, jah! Ära tule ligi!”

      „Miks ma siis ligi tulla ei või?”

      „Sa hakkad käperdama!” tüdruk laskis tekil langeda nabani.

      „Mida kuradit sa siis tekiga luhvtitad, kui käperdamist ei taha?” imestas poiss ja vaatas tüdruku lamedat rinda.

      „Mis sa vahid?” küsis tüdruk. „Kas pole tüdrukut enne näinud?”

      „Polegi midagi vaadata!” ümises poiss ja asutas end minekule. Enne, kui Jaanus sai sammu ukse poole astuda, lendas voodist saadetud padi talle vastu turja. Ühe hüppega oli poiss voodi juures ja haaras kondise tüdruku oma käte vahele. Jaanus üritas algatuseks musi võtta, sest „käperdamiseks” polnud poisi arvates tüdrukul midagi nimetamisväärset välja pakkuda. Tüdrukule see variant vist ei meeldinud, igatahes laskis ta heledal häälel kõlada ja sõdis kätega vihaselt vastu. Tema heledahäälne kilkamine ähvardas kaela tuua tütarlaste ühiselamu kasvataja ning koos sellega ka seletuskirjade kirjutamise. Jaanust niisugune asi ei ahvatlenud ja poiss otsustas sääred teha, enne, kui hilja.

      „Argpüks! Argpüks!” hüüdis tüdruk tögavalt toast välja jooksvale poisile järele.

      „Totakas!” mõtles Jaanus ja koputas kõrvaltoa uksele. Selles toas istus korralikult tehtud vooditel neli tüdrukut ja neid Jaanuse tulek ei paistnud häirivat, sest nad jätkasid rahulikult oma tegevust. Poiss võttis krapi seinalt maha ja selle tagakaant lahti kruvides piilus silmanurgast tüdrukuid. Need paistsid siin toas olema hulga mõistlikumad, kui see kõrvaltoa tulehark, sest siin tegid tüdrukud näputööd. Kes heegeldas, kes kudus, üks isegi tikkis midagi valgele riidetükile.

      „Asjalikud tüdrukud!” mõtles Jaanus, kui ta oli krapi seina peale tagasi pannud ja lahkudes „Head õhtut!” ütles.

      Veel mõned toad läbi käinud, kuulis Jaanus äkki ühe toa ukse tagant roppu sõimu. Poiss koputas. Ei midagi! Sõnasõda kestis edasi. Jaanus koputas kõvemini ja lükkas siis ukse lahti. Õhku jäid rippuma mitu vänget sõna ja erutatud tüdrukud vahtisid jahmunult sissetungijale otsa. Üks tüdrukutest kattis näo kätega ja tormas Jaanust kõrvale tõugates uksest välja. Teine sõnasõja pidaja pani käed puusa ja ütles vihaselt:

      „Viisakas inimene koputab, kui sisse tahab tulla!”

      „Ma koputasin kahel korral! Ma tulin krappi vaatama!”

      „Vaata oma krapp üle ja tee, et sa kähku siit kaod! Jobi niisugune!” käed olid tüdrukul ikka veel puusas ja jalalaba käis vihaselt laks, laks vastu pruuniks värvitud laudpõrandat.

      „Nagu vihase isakassi saba!” mõtles Jaanus kui ta krappi üle vaadates silmanurgast tüdruku jalalaba piilus. Polnud see tüdrukute ühiselamu sugugi nii huvitav ja ohutu, nagu ta oma lihtsameelsuses СКАЧАТЬ