Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Vanalinnas on, pagan, kõik tänavad nii ühte nägu, et lihtsalt õudne. Ükskord kolasin seal kitsastel tänavatel ligi tund aega, enne kinoteatri „Sõprus” üles leidsin. Minu film oli muidugi selleks ajaks juba peal ja see jäigi nägemata!” seletas Jaanus, „Mallangi metsades on tüki lihtsam ringi käia … Olgu! Ma siis lähen ja vaatan, kas Voss on kodus.”

      „Ha-ha-haa!” naeris Rita. „Maakas sa oled ja selleks sa ka jääd, vaat mis! Ma tuleks ise sinuga linna peale kondama, aga kohe-kohe peaks siia tulema üks mu sõbranna ja meil on omad plaanid.”

      „Hea küll!” Jaanus pani palitu juba nööpe kinni. „Kas järgmisel laupäeval sõidame maale?”

      „Mina ei saa tulla!” ütles Rita kahetsevalt. „Mul on laupäeval võistlused!”

      „Lähed laskma?”

      „Jah! Niimoodi on see asi plaanitud!” oli Rita vastus.

      „Ma siis lähen. Pakaa!”

      „Pakaa!”

      „Saa neist plikadest aru!” mõtles Jaanus mööda kitsast ja poolpimedat puutreppi ülespoole ronides, sest Voss elas Ritast korrus kõrgemal. „Kodus ei tundnud Rita mingisugust huvi Pauli susspüsside ja muu sellise vastu. Nüüd, näe paugutab sportpüssist nii, et las aga olla. Kolmas järkki juba käes!

      Äkki kuulis poiss kedagi suure müdinaga trepist alla jooksmas ja tõmbus veidi kõrvale, et kiirustaja temast mööda pääseks.

      „Kuhu sa …” hüüatas Jaanus, tundes jooksjas ära tädipoja.

      „Tule minuga kaasa!” ähkis Voss ja jooksis, palituhõlmad laiali, kaks astet korraga võttes trepist alla.

      „Kuhu?”

      „Tule, tule! Ära seleta!” Voss oli juba maja välisukse juurde jõudnud.

      „Ime, et ta kurivaim sellel kitsal ja kõveral trepil oma kaela ei murdnud!” imestas Jaanus, kui ta tädipojale järele jooksis.

      „Vanamehele on vaja järgi minna!” seletas Voss, kui Jaanus oli talle tänaval järele jõudnud. „On vaja välja uurida, kuhu ta läheb!”

      „Vanamehele?” ei saanud Jaanus asjale pihta.

      „Isale, noh!” vihastus Voss. „Kuidas sa nii loll oled ja aru ei saa? Vanamehel on kusagil mingi armuke ja ema käskis järele uurida, kus see eit elab.”

      „Aa-h! Selge!”

      „Vanamehel on hall mantel seljas ja sama värvi kaabu peas. Läks just kodunt välja! Sa pane jooksuga ees, nii on kindlam. Ta ei tule selle pealegi, et sa siin oled ja ei oska sind tänavalt otsida. Püüa vaadata kuhu ta läheb. Ma pean sinul eemalt silma peal.” õpetas Voss.

      Jaanus jõudis peagi tädimehele järele ja tasandas sammu. Päris ligi ka ju ei tohtinud talle minna. Tädimees pani käigu peal suitsu põlema ja sammus tagasi vaatamata edasi. Jaanusele oli isegi põnev niimoodi teise inimese järele luurata.

      „Kohe nagu päris „luurekas”” mõtles poiss, kellele tulid meelde luuremängud, mida Mallangi kooli vanempioneerijuht vahetevahel pioneeridele organiseeris.

      „Said kätte, ah? Nägid sa vanameest?” lõõtsutas järele jooksnud Voss Jaanusele kõrva.

      „Näed, läheb seal, suits ees ja käed mantli taskutes.” näitas Jaanus tädipojale tema isa, kes kiirustamata mööda kõnniteed edasi astus. „Ta ei vaata üldse tagasi!”

      „Vaatab küll! Ega ma esimest korda teda ei jälita!” ütles Voss, hoides end Jaanuse varju. „Näed, kui ta läheb üle selle risttee, siis seal keerab vanamees end äkki ringi ja uurib tükk aega tänavat. Kui ta mind näeb, siis läheb rahulikult ringiga jälle koju tagasi.”

      „Võib-olla jalutab niisama?”

      „Ei jaluta midagi niisama! Teda on nähtud selle teise naisega linnas ringi kolamas.” õiendas Voss ja lisas: „Ta jõuab kohe ristteeni … Ma hüppan siia selle maja koridori. Sa hoia end ka kõrvale, kuid katsu tal silm ikka peal hoida. Kui vanamees jälle edasi läheb, pane talle vaikselt järele. Selge?”

      „Olgu nii!”

      Voss kadus Jaanuse kõrvalt ja hetk hiljem astus tädimees ristteele. Jaanus keeras end küljega tädimehe poole ja tundis suurt huvi kõnnitee äärse plangu peale kleebitud kuulutuste vastu.

      „Ära anda emane koer …” luges poiss ühte esimesena silma hakkavat kuulutust. Silmanurgast nägi ta, kuidas Vossi „vanamees” astus üle risttee kõnniteele ja siis end järsku ringi pööras, ning tähelepanelikult tuldud tänavat uurima hakkas.

      „Müüa ilus toapalm …”

      Tädimees vaatas ikka Jaanuse poole.

      „Ära jooksnud emane puudel. Ausal leidjal teatada vaevatasu eest …”

      „Kõik on nende emastega aina hädas!” imestas Jaanus, unustades, et ka temal oli nende „emastega” oma elus juba mõningaid probleeme olnud …

      Tädimees pani uue suitsu tolmama ja surus mõlemad käed mantli tasku, viskas veel pilgu tuldud teele, ning hakkas kiirel sammul mööda kõnniteed edasi minema.

      Jaanus jättis kuulutused emaste koerte kohta teistele inimestele lugeda ja hiilis tädimehele järele. See ei paistnud sugugi kodu poole tagasi tüürivat. Vossil oli olnud õigus! Läbinud kordagi tagasi vaatamata veel paar ühtemoodi luitunud kahekordsete puumajadega tänavat, astus tädimees äkki ühest kõnnitee äärsest väravast sisse. Kuivõrd plank oli hõre, siis nägi Jaanus plangu laudade vahelt piiludes ära ka selle maja ukse, kust jälitatav sisse läks. Poiss hiilis talle järele. Tädimees astus puutrepi nagisedes teisele korrusele. Jaanus seisis hiirvaikselt esimese korruse koridoris ja ootas. Peagi kostus ülevalt uksekella helin ja hetk hiljem jalgade pühkimise sahin uksematil, ning lahti-kinni käiva ukse kolksatus. Majas valitses vaikus. Jaanus hiilis mööda nagisevat puutreppi üles teisele korrusele. Seal, pikas ning poolpimedas koridoris olid nelja korteri uksed, kõik ühesugused, pruuniks värvitud ja vanaaegsete, pronksist ukselinkidega.

      „Millise ukse taga ta kurinahk siis kella andis?” Jaanus oli kimbatuses.

      Äkki märkas ta ühel kummist uksematil midagi lumepuru taolist. Poiss vaatas kähku üle ka teised kolm jalamatti. Need olid kuivad.

      „Selge!” rõõmustas poiss. „Siin pole enam midagi teha.” ja Jaanus astus korteri numbrit meelde jättes pikkamööda trepist alla.

      Hoovis põrkas ta kokku Vossiga:

      „Noh? Kus?!” küsis tädipoeg ärevalt ähkides. „Ma nägin, kui sa siia hoovi sisse hiilisid, rohkem midagi!”

      Jaanus rääkis asja ära, mis ja kus.

      Kuivõrd Vossil ei olnud tahtmist linna peale kolama minna, jättis Jaanus peagi tädipojaga hüvasti ja hakkas pikkamööda trammipeatuse poole astuma, et ühiselamusse tagasi sõita. Üksi linnas hulkumine ei pakkunud talle täna enam huvi.

      „Tuleb välja, et ka Vossi isa teeb samu tempe, mis minu isagi kunagi tegi!” mõtles poiss pahameelega. Kas olid need õed, Jaanuse ja Vossi emad, tõesti endile millegipärast СКАЧАТЬ