Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

      „Õige mul sind sitta vaja?” ühmas Jaanus sammu aeglustamata. „Mine perse!”

      „Miii-sss?!!”

      „Tule, tule edasi! See jobi on hull! Kes teab, millega lollakas jälle virutab!” susistas ilma esihammasteta järi ja tiris sõbra endaga kaasa.

      „Hää, et niigi läits!” arvas selle kõige peale Heino, kui Jaanus oli poistele kasvataja juures käimisest ja viimasest jutuajamisest järidega rääkinud.

      II peatükk

      Ühel õhtul, paar päeva peale kaklust järidega, läks Jaanus ühiselamu teises tiivas asuvasse raamatukogusse. Tal olid koolitükid juba valmis tehtud ja lootis sealt endale mõnda huvitavat raamatut lugemiseks leida.

      Raamatukogus sai ta jälle kokku poiste ühiselamu kasvatajaga, kes seal mingeid oma asju ajas.

      „Tulin raamatuid vaatama!” ühmas Jaanus vastuseks kasvataja küsivale pilgule.

      „Muidugi, muidugi!” oli kasvataja väga vastutulelik. „Mine sinna raamaturiiulite vahele ja otsi ise sealt mida tahad!”

      Raamaturiiulite vahel oli teisigi õpilasi raamatute hulgas sorimas. Jaanus hakkas otsima raamatuid sarjadest „Seiklusjutte maalt ja merelt” ning „Maailm ja mõnda”. Need olid tema lemmiksarjad. Palju oli neid raamatuid seal riiulitel, palju oli nende hulgas ka neid raamatuid, mis olid Jaanuse käest juba Mallangil läbi käinud, kuid veel rohkem oli kutsekooli raamatukogu riiulitel niisuguseid raamatuid, milliseid ta esimest korda nägi. Poiss hakkas nende hulgast sobivat otsima.

      „Kas sina oledki too Hull Jobi, kes õkva taburetiga tapab?”

      Jaanus vaatas üllatunult ringi, otsides silmadega ootamatut küsijat. Ja siinsamas ta seisiski! Otse poisi kõrval seisis väikesekasvuline, ümara näoga ja nöpsninaga tüdruk, ning vaatas Jaanusele küsivalt otsa. Poiss oli raamatute uurimisega olnud nii ametis, et ei olnud küsijat tähelegi pannud. Tüdruk tundus tuttav olema. Igatahes oli Jaanus teda omaarust teiste ühiselamus elavate tüdrukute hulgas ringi sebimas näinud. Poiss ei suutnud siiski kohe meelde tuletada, millisest tüdrukute õppegrupist see küsija oli. Maaler, või kraanajuht, või …

      „Oled või?” nõudis tüdruk vastust.

      „Miks sa nii arvad?”

      „Sul om kaits ilusat sinist silma pääs ja paksud neegrimokad ka!”

      „Võrumaalt vist …” mõtles Jaanus kuuldes tüdrukult samasuguseid sõnu, kui tema võrumaalt pärit grupikaaslasedki tarvitasid ja vastas trotslikult:

      „On jah sinised silmad! Ja mis siis sellest on? Kas tüdrukud ei küünista üksteist, kui kaklema lähevad?”

      „Ha-ha-haa!” naeris tüdruk. „Teinekõrd ikka sikutatakse üitstõist õkva juustest, kuid too om rohkem poiste pärast!”

      „Mis need poisid siia puutuvad?” ei saanud Jaanus aru.

      „Kuidas sa nii loll oled? Hull, mis hull!” imestas tüdruk ja selgitas: „Kui katele tüdrukule meeldib üts ja tuusama poiss, siis tehasse kätega selgess, kes tohib poisiga kohtingule minna, kes mitte!”

      „Üks tüdruk käib teie ühiselamus hoopis kiilakana ringi. Kas see on ka poiste pärast?”

      „Ei! Tol es ole poistega mingit pistmist. Too tüdruk varastas teiste tagant ja jäi vahele.” selgitas nöbinina ja jätkas: „Tüdrukud võtsid ta ütel õdagul kinni ja ajasid juuksed karistuseks massinaga maha.” ja tüdruk näitas käega, kuidas see oli käinud.

      „Ah soo!” jäi Jaanus selgitusega rahule. „Mis raamatut sa siit endale otsid? Kas ka seiklusjuttu?”

      „Häh, mina noid seiklusjutte es taha! Üts tagaajamine, muud es midagi. Mina tahan midagi ilusamat ja huvitavamat!”

      „Mis see ilusam ja huvitavam siis sinu arvates on?” tundis Jaanus huvi.

      „Om, vot jälle!” ajas tüdruk oma nöpsnina ninakalt püsti ja tegi asja nende selja taga asuva pika raamaturiiuli juurde.

      „Heleni vastu ei saa, aga muidu pole plikal vigagi.” arvas poiss tüdruku säärejooksu üle oma paistes silmaaluste uurides, limpsas keelega üle kärnas huulte ning läks siis väljavalitud raamatut raamatukoguhoidja juurde kirja panema.

      Õhtul, kui poiss end magama sättis, tuli talle see raamatukogus nähtud tüdruk millegipärast jälle meelde.

      „Kui läheks temaga ühel päeval linna kinno?” arutles Jaanus. Venna antud kopikad olid tal veel ju alles.

      Juhtumisi toa seinal rippuvasse peeglisse saadetud pilk pühkis selle hea ja ilusa mõtte kaugele, lausa ebamäärasesse kaugusesse paremaid aegu ootama.

      „Niisugust mõlkis näoga kavaleri pole küll ühelgi tüdrukul vaja.” oli enda peegelpilti vaataval poisil asi kohe selge.

      Tuli oodata, kuni silmnägu jälle oma loomulikud vormid ja värvid tagasi saab. Kas ka rahakotis olevad kopikad seda ootavad, selles ei olnud Jaanus sugugi kindel.

      Ühel pühapäeval, kui Jaanusel jälle linnaluba oli, otsustas ta Ritale külla minna. Õde oli korteris Vossi ema sõbranna juures. See brünett, umbes viiekümneaastane naisterahvas osutus väga lahkeks inimeseks ja pakkus Jaanusele kohe taldrikutäie auravat suppi süüa. Poiss polnud oma elus nii head suppi saanud ja sõi selle taldrikutäie suure kiiruga ära, justkui kartes, et keegi taldriku tema käest ära võtab.

      „Mis sa ahmid!” keelas Rita. „Söö viisakalt!”

      „Ma ju …” kogeles Jaanus lusikat puhtaks limpsides.

      „Mis „Ma ju!”” osatas Rita. „Sa sööd nii nagu meie kirju Muri, kelle hundid ära viisid. See sõi ka ikka lomps, lomps ja lomps, lomps! Ime veel, et sa tema moodi ei urise.”

      „Nii hea supp! Ma pole elus kunagi midagi nii head saanud.” Jaanus vaatas kahetsevalt tühja taldrikut.

      „See on seljanka supp.” teadis Rita ütelda. Temast pidi mõne aasta pärast saama paberitega kokk.

      „Jaanus! Kas sa tahad veel suppi?” küsis naerusuine korteriperenaine kööki tulles. Enne kui Jaanus jõudis vastata, sai ta laua alt Rita käest jalaga kiire müksu.

      „Oh ei, tänan! Väga hea supp oli!” ütles Jaanus, kellele õe jalamüks arusaamatuks ei jäänud.

      „See naine annaks või viimase ära, et sulle, või kellelegi teisele head teha.” ütles Rita, kui ta oli venna oma tuppa viinud. „Kuid niimoodi ka ei saa. Piinlik on ja vastu pole talle ka ju midagi anda … Kuidas sul koolis läheb? Varsti koolitatud elektrik valmis, mis?”

      „Jaa-ah! Üks talv veel ja siis peaks amet käes olema.” arvas tulevane elektrik, „Koolis läheb normaalselt. Mulle meeldib seal õppida.”

      Jaanuse nägu oli selle paari nädalaga, mis peale järidega kaklust rahulikult mööda olid läinud, jälle oma õiged värvid tagasi saanud ja kas tasus siis sellest õele rääkida, et koolis mõnikord ka rusikate abil asju aeti?! Rita poleks võib-olla niikuinii neist poistevahelistest asjadest aru saanud.

      Veidi aega СКАЧАТЬ