Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ikka aga ma tean juba, et temal pole sinu vastu midagi. Vähemalt esialgu pole midagi.”

      “Kus sina seda tead?” imestas Indrek.

      “Tean, noh!” Urve põikles vastusest kõrvale kuid nähes Indeku mossis nägu tõttas seletama: “Mina ju tean tema maitset ja tean ka tema iseloomu, nii, et ole aga rahulik, kõik saab korda! Ära põnna, hakka nõusse ja sa ei kahetse!”

      “Olgu!” nõustus Indrek kuid pidas ikka vajalikuks ütelda: “Aga see pole mingil juhul minu lõplik vastus. Ma tahan enne rääkida nii Carmeni esivanematega kui ka tema endaga.”

      “Loomulikult!” kinnitas Urve Indreku sõnu ja lisas justkui kergendust tundes: “Oh, ma mõtlesin mitu päeva hirmuga, et kuidas ma sulle seda kõike räägin, aga polnudki nii hull see asi! Sa otsustasid ruttu ja õigesti! Mehelikult!”

      “Mina ei ole veel midagi otsustanud. Lihtsalt tahan näha tüdrukut ja rääkida nii temaga kui ka selle Luulega või mis ta nimi oli. Muud midagi.” vastas Indrek meelitatult – Urve nimetas tema otsust mehelikuks! “Eks siis näeb mis edasi saab… “

      “No-o-jahh!” venitas Urve kelmikalt. “Sinu elukommete juures on vist raskevõitu elustiili muuta. Aga peab, Georg, peab! Kui juba nii otsustasid, siis peab!”

      “Elukombed elukommeteks. Ma ei pidanud silmas seda. Avan, et ainult dammblond võib võtta auto ja korteri pärast endale kaela ühe raseda tibi… Ja tema ema, ämma!” selgitas Indrek end elumehena tundes muiates. “Pealegi ei tea ma kas see asi üldse seda jama väärt on. Ma saan masina endale lõppudelõpuks niikuinii. Ka korraliku elamise.”

      “Kindlasti saad, kuid mitte nii ruttu kui ehk soovid ja võib-olla on ka asine äiapapa edaspidises elus midagi väärt!” ütles Urve ja lisas: “Selleks, et niisugune äritehing teha… Äritehing, pea meeles, teha, ei pea sugugi mingi dammblond olema nagu sa ütled.”

      “Ma ei ole veel midagi lõplikult otsustanud.” kordas Indrek jälle. Mõtles siis hetke ja ütles: “See, et… Kui sa mind Carmenile tutvustad, siis tutvusta mind Indrekuna!”

      “Indrekuna? Miks Indrekuna?

      “Sellepärast, et Indrek on minu õige nimi. Indrek Vogel.”

      “Oh-s-sa-a!” Urve kaarjad kulmud lendasid üllatunult üles kuid ta kogus end kohe. “Sa kasutad siis varjunime?”

      “Kõik peab olema ikka kena ja kordas!” arvas Indrek end laua taga sirutades. Temal pidid kõik asjad ja tegemised olema võimalikult täpselt paigas ning korras.

      “Olgu siis nii, härra Indrek Vogel!” ütles Urve tõustes ja jälle asjalikuks muutudes nagu ta alati püüdis olla ning ulatas viisakusest tõusnud Indrekule hüvastijätuks käe: “Ma organiseerin peagi sinu kohtumise Carmeniga! Tshau!”

      “Ole kena!” vastas Indrek ja istus uuesti laua taha – tal oli mille üle pead murda. Urve ootamatu ettepanek oli tema jaoks ahvatlev ja samas ka kuidagi alandav. Ahvatlev selle poolest, et talle pakuti kohe autot istumise alla ja korralikku elamist kuid alandav sellepärast, et ta pidi selle eest olema nõus abielluma pagan teab kellega ning kasvatama peale selle veel ka mingi töllmoka last. Teda taheti osta kui mingit väga vajalikku tarbeeset, kui luksusvaipa põrandale mida oleks kena teistele näidata ja mille peal selle omanik võis oma tahtmist mööda jalutada või isegi jalgu pühkida. Olid siis need Urve poolt lubatud auto ja korter seda väärt? Olid need väärt niisuguseks eneseohverdamiseks, pealegi, kui igapidi asjalikke tüdrukuid sebis lausa ümberringi, näiteks kas või siinsamas, kohviku akna taga tänaval? Indrek pööras tahtmatult silmad akna poole ja nägi seal oma imestuseks kohe Urvet kes parajasti istus asfaldivärvi “Land Cruiserisse” mille roolis istus keegi prillidega, hiirenäoga noorik. Auto hakkas kohe tagurdama ning päikesepeegeldus esiklaasil ei lubanud Indekul rohkem roolikeerajat uurida. Mõne hetke pärast pööras masin esiotsa sujuvalt telemaja poole, võttis kiirust ning kadus teiste autode sekka sõites vaataja silmist.

      “Fuck!” lõi noormees käega laksti! vastu lauaplatet – see hiirenäoga tüdruk istus ju ka siinsamas kohvikus! Talle tuli meelde kuidas ta oli Urve poole tüürides möödunud lauast kus istusid kohvitasside taga kolm tüdrukut ja nende hulgas oli ka see “hiirenägu”. See tüdruk jäi Indrekule meelde sellepärast, et nende lauast mööda laveerides oli see just hammustamas kringlitükki ning tema oli veel vaadanud, et ei müksaks kogemata tema kringlit hoidvat, rohkete sõrmustega kätt.

      “Fuck!” kordas Indrek mõttes. “Äkki see “hiirenägu” oligi Carmen ja Urve kutsus tüdruku meelega siia kohvikusse, et ta näeks oma silmaga keda talle tahetakse meheks osta?!”

      See võis tõesti niimoodi olla sest tavaliselt sõitis Urve autoga või mootorrattaga, nüüd aga oli ta lasknud end kellelgi teisel siia tuua. Ja kellel oli huvi asja eest, teist taga, teda mööda linna oma autoga ringi vedada? Eks ikka sellel, kellel ka endal samasugune huvi oli, seega Carmenil.

      Indrek tõusis ja sammus pikkamööda kohviku välisukse poole, pea segaseid mõtteid täis – ta oli nagu vaene horoskoobi kits dialemma ees – võtta Urve ettepanek vastu või mitte. Kindlasti ei tule sellest abielust midagi välja aga asja üle võis siiski järele mõelda küll. Tükki see tema küljest ju ei võta ning pealegi tahtis ta ka siin lähtuda oma lemmikaksioomist – kõik kena ja kordas. Astunud paar sammu kohviku trepist alla tänavale, läks ta iseeneselegi märkamatult samasse kohta kus oli hiljaaegu seisnud “Land Cruiser”, seesama auto millesse oli istunud Urve ja mis võib-olla võis kunagi tema omaks saada. Muidugi vaid siis kui see prillidega hiirenägu oli tõesti Carmen ja just selle auto eest tüdrukule meest taheti osta. Ei, ei, see asi on siiski veel kriidiga jääle kirjutatud! Ühe auto pärast, olgugi see siis kas või “Land Cruiser”, ei võta ta ometi ju omale kaela mingit rasedat, hiirenäoga tibi! Mitte mingil juhul!

      III peatükk

      Osvald jõudis köögis just kõhu täis süüa ja kavatses, nagu igal teiselgi õhtul, istuda arvuti taha ning seal midagi teha kui tema mobiiltelefon hakkas helisema.

      “Kes see kurat veel?” pomises Osvald mobiiltelefoni välja võttes.

      “Osvald, millega sa tegeled?” telefonist kuuldus madal mehehääl.

      “Sõin just õhtust!” vastas see tujutult. Victori helistamine tähendas tavaliselt ikka mingit tööd või ülesannet. Nii ka seekord.

      “Osvald, läheme vaatame viiekümne neljandat korterit. On sul praegu nii palju aega?”

      “Ikka leiab!” arvas Osvald, läks esikusse ja hakkas kingi jalga panema. See viiekümne neljas korter oli olnud juba pikemat aega korteriühistul pinnuks silmas. Sealsed elanikud armastasid napsitada ja mis kõige hullem, nad panid alati sel ajal oma muusikakeskuse väga valjusti mängima. Paneelelamus levivad igasugused helid, nagu teada, väga hästi. Eriti öösel, kui majas peaks vaikus valitsema. Siis on maja ühes otsas valjusti mängiv muusika väga hästi ka maja teises otsas kuulda. Viiekümne neljanda korteri naabrid oli mitu korda kirjutanud politseisse avaldusi kuid sellest ei paistnud mingit kasu olema. Tundus, et politseil ei olnud tahtmist või aega joodikutega tegelemiseks sest selles korteris laamendati ning lärmati karistamatult edasi ja elanikel ei jäänud enam muud lootust kui korteriühistu juhatus.

      “Kes selles korteris elavad?” küsis Osvald kui ta nägi õue minnes Victorit tänaval edasi-tagasi kõndimas.

      “Mingisugused noored inimesed.” vastas Victor tujutult. “Ma palusin sinul kaasa tulla sest nemad ei oska vene keelt ja kahekesi on julgem sinna minna.”

      “Kardad СКАЧАТЬ