Märgalad. Charlotte Roche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kelle ema alati halvustas isa, maksavad kunagi emale kätte. Kõik tuleb bumerangina tagasi.

      Seega püüdis ema kõik need aastad last enda poole meelitada, saavutas aga täpselt vastupidist. Ta lükkas lapse üha rohkem isa suunas.

      Meie pedagoogikaõpetajal oli õigus.

      „Ei tea, ma ei osalenud lõikusel, tehti täisnarkoos. Öeldi, et kõik läks hästi. Valutab. Kas sa tõid mu seemned kaasa?“

      „Jah, seal need on.“

      Ta osutab aknalauale. Kohe mähkmekasti kõrval seisab karp mu armastatud avokaadokividega. Väga hea. Sinna ulatun abitagi.

      „Kas sul fotokas on kaasas?“

      Ta võtab käekotist fotoka ja asetab metallist öökapikesele.

      „Milleks sul seda siin haiglas vaja on?“

      „Emps, minu meelest ei pea jäädvustama vaid õnnelikke hetki nagu sünnipäevad, vaid ka kurbi nagu operatsioonid, haigus ja surm.“

      „Su lapsed ja lapselapsed kindlasti rõõmustavad selliste piltide üle albumis.“

      Irvitan. Ah, kui sa teaksid, emps.

      Tahan, et ta kiiresti ära läheks. Et saaksin oma persega tegeleda. Ainsad hetked, mil soovin kauem emaga koos olla, on need, mil mul on põhjendatud lootus, et mul õnnestub tema ja isa taas kokku viia. Täna isa ei tule. Aga homme kindlasti. Haigla, kus on tütar, on täiuslik koht perekonna kokkuviimiseks. Homme. Täna – persepildid.

      Ema jätab hüvasti ja lisab, et pani mu ööriided kappi. Tänan. Ja kuidas peaksin neile ligi pääsema? Suva, niikuinii on parem palja alumise otsaga olla, arvestades kogu seda sidemekraami. Õhk teeb haavale head.

      Niipea kui emps on läinud, kutsun Robini.

      Ootan, ootan. Peale sinu on teisigi patsiente, Helen, isegi kui sa seda endale ette ei suuda kujutada. Sealt ta tuleb.

      „Kuidas saan teid aidata?“

      „Mul on üks küsimus. Ja palun ärge öelge kohe „ei“, eks?“

      „Laske tulla.“

      „Kas te saaksite mind aidata… Kas me võiksime alustuseks teietamise jätta? Teietamine ei sobi mu küsimusega kokku.“

      „Selge. Hea meelega.“

      „Sina oled Robin ja mina olen Helen. Nii. Kas sa saaksid mul aidata mu perset ja haava pildistada? Ma tahan ilmtingimata teada, kuidas ma nüüd seal välja näen.“

      „Oh, pean hetke mõtlema, kas ma tohin seda teha.“

      „Palun, ma lähen muidu hulluks. Teisiti ma teada ei saa, mis minuga tehti. Sa tead ju, et Notz ei oska selgitusi anda. Ja lõppude lõpuks on tegu minu persega. Palun. Katsumisest ma targemaks ei saa. Ma pean seda nägema.“

      „Mõistan. Huvitav. Teised patsiendid ei taha iial teada, mis asjast sai. Olgu. Mida ma pean tegema?“

      Otsin fotoka menüüst toidupildiseade. Alustuseks ilma välguta. Pildid tulevad siis ilusamad. Võtan marliplaastri ja prundi ära. See võtab kauem aega kui arvasin, mulle on paras ports marlit sinna taha topitud. Keeran ettevaatlikult teisele küljele, nägu akna poole, ja tõmban kätega persekannikaid lahku.

      „Robin, palun tee nüüd haavast võimalikult lähedalt pilt. Käed ei tohi väriseda, võtsin välgu maha.“

      Kuulen klõpsatust ja siis näitab Robin mulle igaks juhuks pilti. Üsna udune. Robini käed värisevad. Küllap tal on muid andeid. Seega siis ikkagi välguga. Kordame protseduuri.

      „Tee paar pilti erineva nurga alt. Hästi lähedalt ja natuke kaugemalt.“

      Klõps, klõps, klõps. Ta jääbki nüüd pildistama.

      „Aitab, aitäh, Robin.“

      Ta annab fotoka mulle ettevaatlikult tagasi ja ütleb:

      „Ma töötan juba päris kaua proktoloogia osakonnas, kuid ei ole veel iial tohtinud näha haava, mis kõigil siinsetel patsientidel on. Tänan sind.“

      „Tänan sind. Kas ma tohin nüüd rahus oma pepuauku vaadata? Ja kas sa teeksid seda vajadusel veelkord?“

      „Muidugi.“

      „Sa võtad asju üsna vabalt, Robin.“

      „Sinust rääkimata, Helen.“

      Ta lahkub naeratades. Topin marliprundi tagasi.

      Olen nüüd üksi aparaadiga, milles on peidus pildid mu haavast. Mul pole aimugi, mis mind ootab. Süda lööb kiiremini, hakkan erutusest higistama.

      Sean ekraani kõrval asuva kettakese pildivaatamisrežiimile ja tõstan fotoka silmade kõrgusele. Ilmub pilt verisest august, välk sügavusi valgustamas. Auk on täiesti avatud. Suletud sulgurlihast ei paista kuskilt.

      Mulle ei hakka silma ringikujuliselt asetsevat, roosakaspruuni rosinat. Õigupoolest ei hakka mulle silma midagi tuttavat. Seda siis mõistis Notz „kiilukujuliselt eemaldamise“ all. Väga halvasti selgitatud. Mu oma perseauk tekitab minus õudust, õigemini see, mis august järele on jäänud. Rohkem auku kui perset.

      Niisiis, persemodelliks ma sellega enam ei saa. Kõlbab vaid koduseks tarvitamiseks. Äkki on pilt valetpidi? Ei saa olla. Robin hoidis fotokat ilmselt just sedapidi.

      Ojee. Sinna saab täiega sisse vaadata. Mul on palju halvem olla kui enne piltide nägemist. Hoobilt naasevad valudki. Nüüd, kui tean, kuidas mu tagumik välja näeb, ei usu ma enam, et saan valudest eales lahti. Lõikekohas pole üldse enam nahka, on vaid punane, lahtine liha.

      Pean alustuseks sinna nahka kasvatama. Kui kaua see võtab? Nädalaid? Kuid? Mida peaks sööma, et uus persenahk kiiresti kasvaks? Makrelle?

      Kas siin eeldatakse tõesti, et ma pressin sita lahtisest lihast mööda? Ei iial. Mitu päeva ja nädalat saan tagasi hoida? Ja kui mul õnnestub pikalt tagasi hoida, läheb sitt ju aina paksemaks ja kõvemaks ning teeb siis veel rohkem haiget, kui peab haavast mööda saama. Pean selle kohta küsima. Nad peavad siin ilmtingimata andma mulle rohtu, mis kõhu kinni paneb, et haav saaks alustuseks paraneda. Helistan SOS-kellakest.

      Ootan. Vaatan oodates teisi pilte, mis Robin tegi. Ühelgi ei näe haav vähem õudsem välja. Aga mis see seal haava kõrval on? Hunnik helepunaseid punne ümberringi. Mis see siis nüüd veel on? Libistan sõrmeotstega üle mõlema persekannika. Ma tunnen neid punne. Enne haava ümbrust katsudes ei märganud ma midagi. Mu puutemeel on aga võrreldes vahtimismeelega ka üsna puudulik. Pean puutemeelt rohkem treenima hakkama, nii see edasi minna ei saa. Kust see kole lööve nüüd tuli? Allergia? Pepuoperatsioonide vastu? Vaatan uuesti pilte. Aa! See on raseerimislööve. Enne operatsiooni raseeritakse ju. Aga ilmselt mitte eriti õrnalt. Kriips-kraaps, žiletiga mööda nahka. Peaasi, et karvad võimalikult kiirelt kadunud oleksid. Kindlasti ilma vee ja vahuta. Lihtsalt kisuti karvad kuivalt žiletiga välja.

      Siin raseeritakse ju veel tahumatumalt kui ma ennast ise raseerin. Varem ma ei raseerinud end üldse. Mõtlesin, et seda aega, mis vannitoas selle peale raisatakse, saab paremini kasutada. Eks kasutasingi. Kuni kohtasin Kanelli. Too on pärit Aafrikast, täpsemini Etioopiast. Ta astus СКАЧАТЬ